Garry & Yamile

OT: Et spämmi vähendada.

Mees vaatas kerge üllatusega tüdruku poole "Ah.... Niisiis sulle meeldib lihtsalt võõra mehe, kes on poolenisti porgand, kajutisse sisse astuda, kuna uudishimu juhatas?" üks kulm kergelt üleval, vaadates ise edasi tüdruku poole. Omamoodi oli mees hämmingus, et keegi üldse niiviisi sisse tuli. Tüdruk pidi teadma, et ta on sõjaväelane ja enamus ei julgeks tõenäoliselt ligi astuda.

Yamile ei suutnud mehe küsimuse peale naeruturtsatust tagasi hoida ja sättis end tema voodi äärele istuma. ,,Osalt on see tõsi," nõustus ta mehe öelduga, kuid viis siis oma siirad silmad mehele. ,,Tegelikult tundud sa mulle tuttav, kuigi ma absoluutselt ei mäleta, kus ma sind kohanud olen." Üks pisiasi oli Yamil aga siiski ununenud, kuigi nüüd ta lõpuks taipas. ,,Yamile," tutvustas ta end.

Mees vaatas tüdrukule otsa hetke ja lausus siis ausalt "Vabandust, aga kahjuks ei meenu mulle su nägu, võibolla ma olen sind kunagi ka näinud, aga ma ei mäleta," eks põhjuseid miks ta ei mäleta on mitmeid. Kuid kõige suurem põhjus on just erivägi ja sellele pühendumine. Kuna ta osaliselt ka suutis oma emotsioone killida, on ta ka palju asju ära unustanud. "Võibolla sa oled lihtsalt kuskilt juhuslikult näinud mind, või mõni su tuttav on sarnase näoga, kes teab," lausus ta kerge muige saatel. Ta vaatas tüdrukule otsa ja lausus vastu "Garry," sest kuna tema tutvustas end, on viisakas ka vastu tutvustada. Ta vaatas tüdrukule lahke kuid samas ka võõra pilguga. Muidugi tundis ta turvaliselt, sest tema püstol oli ilusasti padja all ja ainult haarde kaugusel. Mitte, et seda vaja läheks, kuid ta kunagi ei tea, millal järsku keegi hüppab välja, et tema varustust varastada või kes teab mida teha. Hetkel oli siiski suhteliselt hull aeg ja hullunud ellujääjad oli enamasti ainukesed ellujääjad, keda ta on näinud ja kõik nad on ta pidanud enesekaitseks maha laskma.

Yami kehitas õlgu. ,,Võib-olla tõesti," lausus ta. ,,Aga meeldiv tutvuda...või kui me varem kohtunud oleme, siis meeldiv uuesti tutvuda." Öelnud need sõnad, vajus nukunägu hetkeks mõttesse. Nüüd hakkas vist koitma. Ta mäletas ööd, kui mingi kamp teda tänaval röövida üritas. See oli enne sõda ning Yami oli siis veel teismeline. Ta silmitses hetkeks Garryt, kes voodil lamas. Ta oli kindel, et noormees, kes ta sel ööl röövlite käest päästis, oli Garry. Silmad olid täpselt samad. ,,Ma vist mäletan," ütles Yami endiselt mehe silmi vaadates.

"Mida sa nüüd siis mäletad?" küsis mees muige saatel ja ajas end nüüd mugavalt istuma ja silmitses tüdrukut muige saatel. "Ma mäletan ka palju asju," lausus ta muuseas, millest ta rääkima muidugi ei hakanud. Kasvõi üks tema parimaid sõpru suri mitte kaua aega tagasi tema silme all. Tegelikult too sõber ohverdaski end, et tema elada saaks. Nimelt mutant hüppas Garry poole linnas, kuid ta sõber hüppas mutandile ette, nii et too sai hoopis tugeva hammustuse otse kõhtu. Garry sai sellega küll mutandi maha lasta, kuid ta pidi ka sõbra piinad ära lõpetama, et too ise zombieks ei muutuks. Ta ohkas ja üritas nüüd seda unustada ja jäi hoopis küsivalt tüdrukut vaatama.

Ot: Ma ei tea, kui vanalt Garry sõjaväkke läks, nii et ma improviseerin

Yami asetas ühe oma jala üle põlve ja toetas oma süütu nukunäo oma paremale käele, hoides silmi Garryl. ,,Ma ei tea, kas sulle meenub see öö," hakkas ta rääkima. ,,See juhtus aastaid tagasi enne sõda, kui ma olin nii 13-14 aastat vana. Olin hilja õhtul üksi väljas, kuigi poleks pidanud. Mingi punt mehi, neid oli umbes 3-4, piirasid mu ümber ja ähvardasid mind, et kui ma neile oma käekotti ei anna, juhtub minuga midagi halba. Siis ma kuulsin kedagi karjumas, et nad mu rahule jätaks ja ma leidsin end äkki kähmlust pealt nägemas. Hiljem veel tuli see sama kutt - tal olid täpselt sinu silmad ja sa tõesti meenutad mulle nii väga teda - ja saatis mu koju, et oleks vähegi ohutum minna. Hiljem nägin ma teda veel mõned korrad ja tahtsin teda tänada, aga ta kadus nii ruttu mul silmist, kuni ma mingi aeg temaga üldse enam ei kohtunud." Yami ei lootnudki, et Garry midagi sellist mäletaks, sest väga vabalt võis neiu ta ka kellegagi sassi ajada, kuigi oli kindel, et teab seda meest.

Mees vajus hetkeks mõttesse. "Ei mäleta, võisin ka mina olla, sest ma olen ikka alati vahele astunud kui on mingi ebaaus värk olnud," ta väga palju enam eelmist elu ei mäletanudki, enamus asju enne sõda oli ähmane. Ta oli sõjaväkke astunud 18 aastaselt, kohe kui kooli lõpetas. Pärast seda võitles ta maailmasõjas, mitme erineva rühma poolt, jäädes mitmes rühmas ainukesena ellu, kuni lõpuks ta pandigi nii öelda eliitrühma. Pärast mitut eliitrühma tööd pandi ta nii öelda eriti eliit rühma ja saadeti linna, kus ta praegu ka on. Nii, et enamus mälestusi ongi tal sõjaväega seotud asjadest.

Yami näole ilmus õrn naeratus. ,,No kui olid, siis aitäh...tagantjärele," ütles ta ja hakkas naerma, kuna neiule endale kõlas see natuke ehk isegi naljakalt. Tema pilk peatus Garry vigastustel. Huvitav, kas ta tõesti sattus kellegagi kähmlusse või sai mees need zombidega võitlemise käigus. Loomulikult oli ka neiu ise oma põlve pisut marraskile tõmmanud, kui ta oma kajuti ukse taga olevast rusuhunnikust üle minnes komistas. ,,Ma kuulsin enne üleval tekil mingit saginat...sa oled ka üks neist, kes just saabus?" uuris ta.

Mees noogutas "Sa mind varem siin ju näinud ei ole," ning küsis siis muuseas juurde "Mida need kaks idi... see tähendab tüdrukut linnas üldse tegid?" sest tema jaoks olid nad täielikud idioodid, nemad ju selle vigastuse üldse tekitasid ja lisaks veel karjudes terve linna zombied meelitasid nende juurde.

,,No tegelikult on see natuke pikem story, aga ma võin sulle rääkida," ütles Yami ja vahetas asendit, sest üle põlve olev jalg kippus ära surema. ,,Üks neist blondidest, Lyla, lõugas juba hommikul siin tekil, et mis me siin enam passime ja me peaks ära minema, kuigi ta ei olnud seda värki nagu absoluutselt läbi mõelnud," rääkis nukutüdruk. ,,Siis kogunes siia veel inimesi ja kõik hakkasid midagi välja pakkuma, kuidas ja kuna mina, aga blondu ei leppinud sellega. Mõneks ajaks tekkis muidugi vaikus ja siis mina sain kirjutama hakata...see on ainus tegevus, mida ma siiani siin laeval olles nautinud olen. Aga õhtu saabudes hakkasid kõik jälle arutama, et kuna siis minna ja kuidas see kõik olema saab, kuni Eric või Julian, üks neist tuli lagedale, et mõistlikum oleks homme varahommikul kell neli minema hakata ja loomulikult võimalikult palju kokku hoida, et keegi kuskile maha ei jääks või midagi. Aga siis me kuulsime plahvatusi ja need blondid läksid täitsa segi, nad arvasid, et zombid on lõhkeaine kätte saanud ja tahavad meid õhku lasta. Julian leidis aga, et peaksime lipu tegema ja siis nemad Sookiega hakkasidki seda tegema. Plaan jäi endiselt samaks, et homme hommikul kell neli, aga need blondid hakkasid märatsema, et nemad lähevad kohe ja nii nad läksidki. Mina aga läksin mõneks ajaks kajutisse, aitasin vahepeal Ericul pakkida ka ja siis tuli mu sõber sinna, kellele ma pidin seletama, mis toimub, sest tal polnud toimuvast õrna aimugi. Saginat kuuldes ma ka piilusin tekile, kuid pidasin mõistlikuks all püsida ja noh, kuna jäi vaiksemaks, otsustasin jälle tulla ja olukorda natuke uurida...nii ma siia sattusin," rääkis ta pika loo ära. Sisimas oli tal isegi hea meel, et ta kohtus uuesti mehega, kes ta võib-olla kunagi röövlite käest päästnud oli.

Mees kuulas lausa kerge huumoriga ära, mis tüdruk rääkis. Ta muigas ja lausus "Esiteks, jala minnes saate kindlasti surma," ning lisas "grupiga on ohtlikum, mis tähendab, et kui grupiga jala minna, on kindel surm, jalgsi saaks veel kuidagi üksi või väikse grupiga," ta pea vajus vastu seina ja ta vaatas lage "Lipp oli eriti totter mõte. Paku, palju selliseid lippe ja signaale linnas ja igal pool juba on? Paljudes nendes reaalselt inimesi on?" küsis ta muuseas juurde ja jätkas "Kui kuskil on plahvatus, siis üldiselt ei tohi kunagi sinnapoole minna, sest sinna ka zombied järgmisena kogunevad. Nad reageerivad häälele," ning lõpetuseks lausus "Vähemalt ühe asjaga olen päri, plaanida muud midagi ei saa, peale selle, et uurida kuhu on vaja minna. Ülejäänud tuleb juba olukorraga kaasa," ta ohkas kergelt ja lisas mõtiskledes "Vähemalt mina näen asju niiviisi," lõpetas ta kõige. Siis meenus talle muuseas tüdrukute peitmine ja ta lausus "Ja muuseas ütlen sulle ka ära - peitmine ei aita, zombied haistavad inimesi, vähemalt siiamaani olen ma nii aru saanud. Nii, et ainuke peitmise viis ongi otseselt surnud zombie enda peale tõstmine..."

Ka Yamile kuulas üsna huvitatult Garry juttu. Mees rääkis talle nii palju asju, mille peale neiu ehk ise poleks tulnudki või siis mida ta lihtsalt ei teadnud. ,,Zombid võivad tõesti üritada teid üle kavaldada ja ise ka lipu teha?" küsis ta, kuigi see võis ikka vääääga totralt kõlada. ,,Ja ausalt, ma ei tea, palju te neid lippe juba näinud olete...sinu jutust järeldan, et palju," lisas ta. ,,Aga ma olen kuulnud, et zombied on palju aegalasemad kui meie."

Mees vaatas tõsiselt suure kulmuga tüdrukule otsa "Möh.... Teised ellujääjad on teinud teisi lippe ja muid värke, et teada anda, et nad on seal... See oli siis kui nad olid ellujäänud, nii et selliseid lippe ei saa üldse uskuda," mis nali, zombied ja teevad lippe. Ta vaatas tüdrukule otsa ja lausus "On, palju. Aga massiliselt nad lihtsalt piiravad su ümber. Kui nad korra kinni saavad, siis lahti sa enamasti ei saa, sest nende haare on tugev, väga tugev. Kui ta su peale kukub kõhule, ei pruugigi ta sind suuga hammustada, vaid kätega näiteks kõhu lahti tõmmata," sest üks üksuslane oli niiviisi surma saanud. Üllatav oli see, et tollel oli lisaks veel vest ka seljas, kuid ju siis zombie sai kuidagi hea haarde.

Yamile süütu nägu väändus hetkeks valuliseks grimassiks, kui Garry rääkis, milliseid võikaid asju need zombied teha võivad. Korraks tekkis isegi iiveldustunne, aga see möödus kiiresti. ,,You really did gross me out," lausus ta. Nukunägu viis oma siirad silmad taas mehe omadele, kuid nendes võis märgata juba kurbust. ,,Ma olen oma venna pärast mures. Temagi läks sõjaväkke ja ühel missioonil jäi ta kadunuks. Ma ei tea temast midagi, aga kui ta on zombie..." Yami ei hakanud rohkem rääkimagi, sest ei tahtnud sellest enam mõelda. Samas ta lihtsalt tahtis kellegagi seda jagada, lihtsalt et kergem hakkaks.

"Mis ta nimi on?" küsis ta, sest ta võis seda sõjaväelast teada. Ta on üsna paljudega kohtunud ja enamasti sõjaväelaste nimed jäid tal siiski meelde. Üldse on tal nimedega hea mälu (mida mul pole XD)

,,Yamato Hayashi," vastas Yamile. ,,Või siis teie keeli leitnant Hayashi. Selle auastme sai ta veel enne seda, kui ta missioonile läks ja kadunuks jäi." Nukunägu ei teadnud isegi, miks ta seda Garryle räägib, aga talle tundus, et on lihtsalt kergem. Kui see mees ise sõjaväelane oli, võis see nimi talle ju tõepoolest tuttav olla.

"Mingil määral isegi tuttav nimi, aga suhelnud pole," lausus ta siis pärast kerget mõtlemist. "Vabandust, ma ei oska midagi tema kohta öelda, võibolla mõni teine teab tema kohta rohkem," seda nime ta oli tõesti kusagilt kunagi kuulnud, kuid ta kartis, et sinna see asi ka jäi.

Yami pööras oma pilgu hetkeks maha ja noogutas vaikselt. ,,Aga aitäh, et mind kuulasid," tänas ta meest. Talle jäid endiselt silma mehe vigastused. ,,Kuidas su haavad on?" küsis ta hoolitsevalt. Tal polnud õrna aimugi, kust mees need sai, aga need nägid väga valusad välja. On need üldse puhastatud?

"Vaata aknast välja ja siis näed," sest ega muud moodi ei saanud seletada, kust ta haavad sai. Ta otseselt zombidelt ei saanud, kuid küll erinevatel viisidel, nagu näiteks roomamisel, hiilimisel ja nüüd see telliskivi nendelt tibidelt. Ta naeratas kergelt ja lisas "Need pole midagi, olen hullemat saanud..."

Yami huuled kaardusid samuti õrnaks naeratuseks. ,,Hästi," ütles ta. ,,Ma pole nii sõbralikku sõdurit veel kohanudki. Aga see on päris meeldiv," tunnistas nukunägu. Mehe sõbralikkus tegi neiul endalgi südame kuidagi soojaks. Ta hakkas tegema liigutust, nagu vaataks käe pealt kella, aga siis jõudis talle kohale, et temal seda ei olnud ja seega ei saanud ta aru ka, kauaks ta juba ära oli jäänud.

Mees kehitas õlgu ja lausus "Meh, ei tea kui väga seda sõbralikuseks saab pidada, lihtsalt ma usun, et kõike ei saa praegu jõuga ja relvaga lahendada..." ja seda ta tõesti uskus. Ta ei pruugi usaldada, aga praegusel ajal pole mõtet võidelda teiste ellujäänutega, sest neid on niigi vähe.

Yamile noogutas. ,,Sul on õigus," lausus ta. ,,Aga sa paistad väsinud, ma ehk lasen sul nüüd puhata," rääkis näitsik. Ta oligi liiga kauaks juba Jaredi üksi jätnud, kuigi lubas talle, et tuleb kohe tagasi. ,,Mu sõber on vist kajutis pidanud päris kaua üksi passima ja ma ei tahaks teda muretsema panna." Nukunägu ajas end aeglaselt sirutades püsti ja vaatas veel Garryt. ,,Kui sul midagi vaja on, siis mu kajut jääb koridori lõpu poole, kuigi sa pead seal vaatama, et oma jalaluud ära ei murra, kuna sul tuleb sinna pääsemiseks üle rusuhunniku minna," lausus ta siiralt.

Mees noogutas "Jätan meelde..." tal oli tõesti pilt juba udune ja magamise vastu tal tõesti midagi polnud... Ukse paneb ta küll lukku, pärast kui ta lahkub.

Yamile noogutas samuti ning sammus vaikselt ukse poole, astunud kajutist välja, sulges ta enda järel sama vaikselt ukse. Ta lihtsalt oskas hästi vaikselt liikuda ja praegu ei leidnud ta mingit vajadust kolistamiseks või trampimiseks või milleks iganes.

OT: Sai 2 lk-ga hakkama see nagu läbi, eks?

Mees noogutas, pani ukse lukku või kui lukk ei töödanud, siis midagi kergelt ukse ette, vajus voodisse pikali... ta jäi pea-aegu kohe magama...

OT: kunagi jälle :-)