Oo blond ingel, Su roiskund keha..

Nathaniel aitas teisi vaatamata oma vigastusele nii, kuis sai, kui nad viimaks laevale jõudsid. Vähemalt möödus tagasitee sama ohutult, kui tee bensiinijaama. Kui nad olid aluse peale tagasi saanud, palus Nathaniel oma relva Zaninelt tagasi ja viskas M4'a rihma üle oma terve õla. Juba märkas ta lähenemas naisterahvast, kes väitis mingi hetk et võib inimesi ravida. Nathaniel astus Sarah'i juurde ja palus tal haavatud üle vaadata. Enda sügavale õlahaavale Nate tähelepanu ei pööranud. Küll aga tõmbas tema pilgu endale võõras mees, kes mingi toruga(?) laevatekile ilmus ja Sarah't kui vana semu endale appi palus. Nate astus kulme kortsutades võõra poole. Miks toru käeraudadega tema käe küljes oli? Vaevalt sai nathaniel paar sammu astuda, kui miski tema vööl tegi haleda piiksu. Mees polnud tehnikat nii ammu kasutanud, et tema sateliittelefoni, mis kuulus vaid tema varustusse, sest ta oli nüüd rühma juht, heli tundus veidralt võõras. Nate võttis terve käega aparaadi enda kätte ja silmitses hetke vilkuvat radarit. "Must kast" seisis otse tema ees. Nate pani telefoni taas ära ning tõstis pilgu. Paar meetrit temast eemal seisis toruga võõras. Nate vaatas üle üla. Sarah askeldas vigastatute kallal. Tina ja Erin olid kuskile kadunud. Blake'i ning Oliveri polnud ka kuskil näha. Mees viis pilgu tagasi nende nii nimetatud missioonile, kes kohe kindlasti ei aimanud, et tema mingi "must kast" võiks olla. Veebel kohendas M4'a rihma õlal ning astus nüüd viimased sammud, et Kerdni juurde jõuda. "Me pole kohtunud, mina olen Clarke," tutvustas tumedais eriväelase rõivais Nate end võõrale. Nathanieli nägu oli plahvatusest tahmane, päris kindlasti haises ta bensiini järele. tema parema käe õlalt oli frenši riie rebenenud ja selle alt paistis välja äärmiselt kole haav, tänu millele ei saanud mees tervet oma paremat kätt liigutada. Nate vasakul õlal rippus M4 ja tema vööl oli M9. Tegu oli ilmselgelt sõduriga, kes oleks otsekui lahingust tulnud. Ja mingis mõttes ta ju tuligi otse lahingust. "Huvitav... aksessuaar," märkis Nathaniel, viidates käeraudadele ja torule Kerdni käes.

Nüüd nägi ka Sarah Kerdni't ning kuna hetkel polnud väga tõsiseid ja kiireloomulisi vigastusi kellelgi näha, astus ta rahvast eemale ja suundus Nate'i kõrvale. Naine ulatas käeraudade võtmed justnimelt Nate'ile, mitte Kerdnile, sest viimast naine veidi kartis.

"Ta triivis mingisuguses paadikeses siia, tundub, et peapõrutus. Ma panin ta asjad ära, kuid enne seda võttis ta mingi tableti ja uinus. Enne seda tundus ta vägagi ebastabiilne ja veidi ohtlik. Ja segaduses. Ilmselt peapõrutus. Keegi peale tolle tüübi ei teadnud praeguseni, et ta üldse olemas on," võttis Sarah asjad suhteliselt lühidalt kokku ja viitas siis peaga kapile, kes Kerdni laeva oli vedanud. Tema hääletoon oli väga vaikne, liigset tähelepanu ei tahtnud ta ka ju äratada.

Sarah vaatas ringi - väga palju inimesi tekil ei olnud ja praegu tegelesid kõik oma asjadega. Kuid kui Kerdni peaks häält tõstma, tekib inimestel ilmselt palju küsimusi. "Ta asjad on minu kajutis." ütles naine vaikselt.

Zanine oli enam kui õnnelik kui nad viimaks laevale jõudsid. Ja seda ilma mingisuguste vaheseiklusteta, mis oleksid nõudnud veel rohkem elusid.
Korealane aitas samuti teisi meeskonnakaaslasi üles, laeva pardale ja lõpuks vajus ta reelingu vastu, tõmmates sügavalt hinge. Tema nägu oli endiselt kahvatu ja tumedad silmad vaatasid tühjalt ringi. Tütarlapse pilk peatus mõned sekundid kaugem uuele noormehele, keda ta silmitses omale tavapärase huviga ning seejärel ilmus tema näole seesama traditsiooniline naeratus. Kuid siis Zanine pilk lahkus mehelt ja ta uuris teisi, vaadates nad kõik üle. Loodetavasti oskas Sarah midagi Gavini jalaga ette võtta sest kui Zane taas peaks midagi kokku lappika hakkama, muutuks haav veel hullemaks ja võimalik, et see tuleks tema vigade tõttu isegi amputeerida.
Korealane ei mõelnud enam edasi, vastasel juhul oleks ta selle olukorra üle naerma hakanud. Ning nüüd kui ta viimaks laeval oli ja korralikult hinge tõmmata sai, tundis tütarlaps esimest korda tunnet, mis sarnanes sellega kui ta tuli pärast rasket trenni ja koolipäeva koju. See laevavrakk oligi ju nende kodu juba pool aastat ning esimest korda mõistis tütarlaps, kui palju see koht talle ikkagi meeldida võis.

Sügavalt sisse hinganud, surus Zanine oma silmad kinni ja üritas mõelda enda vigastuste peale. Tema selg valutas endiselt ja võimalik, et ta ei olnud selle niisama lihtsalt ära löönud. Kui vahva oleks kui ta avastaks nüüd, et tema seljas on ka mõned klaasikillud või haavas teda mõni rauajublakas, mis plahvatuse ajal eemale lendas!
Neidis ajas oma selja sirgu ja kallutas pead kord ühele ja siis teisele küljele. Zanine tegi oma silmad uuesti lahti ja tõusis viimaks püsti. Niilihtsalt istuda ja asja pealt vaadata ei olnud temamoodi. Ta pidi alati tegevuses olema. Seetõttu astuski ta Sarahi juurde kui Nathaniel suundus nende uue "liikme" juurde. "Kes on meie uus kangelane?" uuris näitsik uudishimulikult.

"Tere-tere, ma ulataks tervituseks käe, aga nagu näha siis minu käed on juba vaat et otseses mõttes seotud."
"Teie blond ingel päästis mind," lausus Kerdni suunates pilgu Sarahle:"ning kohe pärast seda ka vangistas."
"Ma pole tegelikult ohtlik, lihtsalt need põrgulikud valud ajajvad mind närvi.... näen et teilgi pole kõige valutumalt läinud?!"

"Ah ha, Sarah said ka aega tulla... aitäh ma võtaks need raudade võtmed nüüd enda käsutusse, või kuidas?" pööras noormees teema kohe valult eemale, nähes, et raudade võtmed käest kätte omanikku vahetasid.
Ta jäi oma vasak käsi lahtise peopesaga Nathanieli poole võtmeid ootama, ilma kiiret reaktsiooni või suurt koostööd ootamata. Nähes kambale lähenevat kedagi kolmandat, otsustas ta olukorda ära kasutada.
"Tere, ma olen Kerdni, ulataksin käe, aga see on juba hõivatud. Ja ma pole kangelane, olen lihtne tudeng.... või vähemasti olin...mh?! Igatahes ma lobiseksin sellest meelsamini pikemalt ooo kena tumedapäine neid,"lausus Kerdni Zaninile kergelt silma tehes ning jätkates: "kui te suudaksite veenda oma sõdurpoisist sõpra....mis Su nimi oligi... Neil või midagi?"
Ilmselgelt Kerdni ei suhtunud hästi sõduritesse. Erinevalt tema ema isast, kes oli sõjas käinud ja talle sealt saadud uuri kinkinud, oli tema isa isa olnud metsavend. Metsavennaks olek oli talle olnud sundus, sest muidu oleks teda vägisi võõrvägede sõjaväkke võetud. Kerdni isagi oli suutnud sõjaväest imekombel pääseda ja seega polnud ka Kerdni eriline sõjaväes teenimise fänn. Ta pidas seda mõttetuks. Päh ajaraisk, mõtles ta. Tema meelest olid elukutselised sõdurid need kõige hullemad. Tüübid kes tema meelest armastasid vägivalda ning ei suutnud millegi muuga elatist teenida. Kuradi ketikoerad ning üks neist seisi just tema ees. Kerdni silmist peegeldus midagi haleduse, ülbuse ja õeluse segust. Too lahinguväljalt tulnud püssimees ei paistnud kõige koostöö aldim ning Sarah tundus seda veelgi tagant kütvat. Ainuke võimalus oli rõhuda ülejäänute poolehoiule ja sellest tekkivale grupisurvele. Kerdni jäi paluv pilk silmis käsi pikal seisma, oodates iga hetk antavaid võtmeid.

Võõras heietas palju ja tüütult. Piisas kahest minutist kutiga koos veedetud ajast ja Nathanielil oli juba kopp ees tolle venna jutust. "Clarke," tutvustas Nate end uuesti ning võttis Sarah'lt käeraudade võtmed. Vähemalt andis Sarah adekvaatset ja konkreetset infot. Käeraudadest polnud suurt kasu, isegi kui mees oli ohtlik, sest nagu näha oli ta end lahti murdnud ja selle metalltoruga võis ta ohtlikumgi veel olla, kui ilma selleta. Aga Nate vajas kutilt infot, ta isegi täpselt ei teadnud, mis infot, aga midagi äärmiselt olulist. Selle kehkenpüksi pärast on juba tosin sõdurit surnud ja parem oleks, et Nate talt midagi kätte saab. Ning loomulikult nägi ta läbi Kerdni plaani Zanine enda poolele haarata. On tüütus. Rohkemat mõtlemata avas Clarke nende uue gupiliikme randme ümber olevad käerauad võtmega, mis tema käes olid. Las edvistab ringi nüüd. "Sarah, kas sul on aega mu haav üle vaadata ja see kinni õmmelda?" küsis Nathaniel blondilt neiult. Lisaks haava korda saamisele tahtis ta ka Sarah kajutis selle uustulnuka asjad üle vaadata. Ehk on mehel miskit asjalikku kaasas, mis vähe rohkem infot annaks "musta kasti" kohta.

Sarah kuulas kogu juttu hoolega ja kui Nate tema poole pöördus, siis naine noogutas "Jah, loomulikult." vastas ta ja andis inimeste lappimise üle ühele asjalikumale neiule, kes näis ka haavade õmblemises üsnagi normaalsel tasemel. "Mul on kajutis veel mõned nõelad ja niidid, suundume sinna?" tegi ta ettepaneku mõistes, et ilmselt soovib Nate Kerdni asju uurida.

Naine tundis väikest iiveldust ning õrna kõhuvalu, mistõttu ta korra sügavalt sisse hingas, kuid rohkem tähelepanu ta sellele ei pööranud. Praegu oli tähtis aru saada Kerdnist ja sellest, kust ta tuli ning mis põhjustel. Samuti lootis ta Nate'ilt kuulda, mis linnas toimunud oli, sest inimesi kes sinna läksid, oli rohkem, kui inimesi, kes sealt tulid.
Seda, et keegi oleks vigastatuna maha jäänud, naine ei uskunud. Või vähemalt ei tahtnud uskuda.

No on mühakas, mõtles Kerdni Nate-st. Ikka täielik koer. Paar sõna ja kõik.
Olgu, suva, mõtles ta ja pööras tähelepanu kenale aasia neiule.
"Vabandust ma vist ei ole kuulnud endiselt teie nime?" üritas ta vähegi Zanine tähelepanu saada. "Olgu, ma siis lähen kajutisse. Võid kunagi minuga juttu ajama tulla, kui tuju tuleb!" vastust ootamata tegi Kerdni Zaninile kergelt silma, kuid piisavalt, et too seda siiski kindlasti märkaks. Noormehe kiirustamisel oli ka põhjust, ta oli silmanurgast näinud kuidas Sarah ja Nate end koos minema asutanud olid. Talle ei meeldinud see üldse. Sarah oli muutunud elupäästjast tüütuseks ja vangistajaks ning Nate... tema oli lihtsalt kohutava esmamulje jätnud. kuhu nad küll minna võisid? Tema... khm see tähendab Sarah kajutisse? Miks oli sõdurpoissi seal vaja ravida, teistega saadi hakkama ju tekil? Kes nende vahel võis miskit? Või oot-oot... aga äkki... Ei, see mõte ei meeldinud Kerdnile kohe üldse....

Tagasi vaatamata kihutas Kerdni tagasi kajuti poole.

Nathaniel noogutas Sarah'le, et võiks neiu kajutisse suunduda ning nad hakkasid liikuma. Loomulikult tahtis ta Kerdni asjad üle vaadata ja selle peale võimalikult vähe aega kulutada. Seda enam, kui mees praegu laevatekil mingite neidudega hõivatud oli. Või siiski mitte. Laevakoridorimööda edais liikudes kuulis Nathaniel samme nende seljataga ja üle õla pilku heites märkas ta, et Kerdni on nende selja taga. Kurat. Samas, ehk õnnestus mehelt midagi küsida, kui teisi läheduses polnud. Nathaniel astus Sarah järel neiu kajutisse ja viis hindava pilgu üle ruumi. Esimesena hakkas silma ära lõhutud voodi, loomulikult. Selle tüübiga hakkab neil veel tsirkust saama. Siis peilis Clarke pilguga välja asjad, mis ilmselt Sarah'le ei kuulunud, aga neid lähemalt uurima ta ei hakanud, sest võõras mees oli kohe sisse astumas ju. Nate tõmbas oma M4'a rihma õlalt ning asetas relva voodile ja istus selle kõrvale. "Ma ei saa väga palju paremat kätt liigutada. Oleks hea, kui sa selle nii kokku lapiks kui võimalik, et ma ta kiirelt korda saaks," andis veebel Sarah'le ülevaate enda vigastusest. Seda, kui sügav haav oli, ta ise näha ei saanud ja seda ta ka ei näinud, et seal veel mingeid tükke sees oli. Nate tõmbas vasaku käega oma rakmed lahti ja pani need relva kõrvale voodile, frentši ja särgi pidi ta juba Sarah abiga ära võtma. Selle käigus selgus, et ta ikka sai oma kätt liigutada, see lihtsalt tegi põrgulikult valu ja haav hakkas uuesti veritsema. Parema käe labal oli ka paar haava, aga need olid väiksemad ja vähem olulised. Oma Berettat mees vöölt ei võtnud. Mine tea, kui kiirelt ta selle välja peab tõmbama. Ka nuga jäi Nathanielile vööle.

Sarah noogutas ja enne, kui ta asus mehe haava vaatama, lükkas ta Kerdni asjad ühte kappi, mille uks üsna raskelt käis. Ta tegi seda selleks, et Nate saaks hiljem võibolla kiirelt need üle vaadata - ilma Kerdni juuresolekuta. Kott, kus sees asjad algselt olid, jäi aga välja, sees mehe riided. Ka riiete taskute sisu oli Sarah enne tühjaks teinud.
"Ma võtsin kõik relvad juba enne sealt ära," sõnas ta Nate'ile. "Ma kardan teda," ütles naine vaikselt ja läks siis Nate juurde ning katsus ja vaatles haava. Mingi praht oli seal sees. "Kas sa valuvaigistit ei soovi?" küsis Sarah. Jah, Nate oli küll suur ja tugev sõdur, aga pakkuda ju võis.

"Tegi ta midagi ohtlikku? Ründas sind või miskit?" küsis Nathaniel kulme kortsutades ning jälgis Sarah't. Vähe sellest, et Kerdni näol oli tegemist "musta kastiga", mida Nate ja tema meeskond otsinud olid, oli mees ka ütlemata tüütu ja nüüd tuleb välja, et ründab veel naisi ka. Pakkumise peale raputas Nate pead. "Mu õlg on sellest valust üsna tuim juba, enam pole vahet," arvas veebel. Jah, ta oli suur ja tugev sõdur ega pidanud edvistama jõu ning ilunumbritega. Ta tõesti ei pidanud lugu valuvaigistitest. Võib-olla kui ta õlg paigast ära oleks ja Sarah selle paika tõmbama peaks, tahaks ta midagi valu vastu, aga puhastamise ja õmblemise elab mees vast üle. "Mis tal kaasas olid üldse? Palju tal relvi oli? Rääkis ta midagi enda kohta?" uuris Nathaniel naiselt Kerdni kohta samal ajal, kui Sarah Clarke'i haava kallal toimetas. Mida rohkem infot ta saab, enne kui Kerdni kaijutisse jõuab, seda parem.

"Ta on üsna..." Sarah otsis sõnu "Temperamentne. Äkiline. Kergesti ärrituv?" ilmselgelt ei osanud naine antud olukorra kirjeldamiseks õigeid sõnu leida. Sest Kerdni polnud teda ju rünnanud. Füüsiliselt vähemalt mitte. Sarah võttis nähtava prahi haavast välja ja asus seda õmblema. Kuna haav oli üsna sügav, siis pidi ta tegema topeltõmbluse. Samal ajal rääkis ta, mis Kendri segaduses olles rääkinud oli ja mis asjad naine ta kotist eemaldanud oli. Sarah tegi seda kõike suhteliselt kiirelt ja kokkuvõtvalt, sest ka tema teadis Kendri suundumisest kajutisse.

OT: Sorry, ma ei tea, mis asjad tal seal täpselt olid, sest ta pole seda kusagile kirjutanud : D

"Khm..." tegi midagi köhatuse laatset Kerdni kui kajutiukse lahti lükkas ja sisse astus. Ta oli praokil uksetaga enamust vestlust vaikselt pealt kuulanud, lootes sealt midagi vajalikku teada saada, kuid kuna midagi põrutavat vestlusest välja ei koorunud, otsustas ta tuppa astuda.

"Ma loodan et ei sega teid. Ma juhtusin enne sisse astumist teie vestluse lõppu pealt kuulama. Enesekaitseks tahaksin öelda, et ma pole mingi "psühh". Ma loodan et saate minust aru. Mida teie teeksite kui ärkate kuskil tundmatus kohas hirmsate peavaludega ning lähiminevikust mäletate ainult üksikuid hirmsaid mälupilte?! Voodi pärast ei tasu teil ka muretseda, ma olen päris osav meistrimees," eputab veidi Kerdni ning üritab seni ajani käes olnud voodi detaili katkise koha peale sobitada, kuid nähes, et ilma naela ja haamrita või vähemalt hunniku teibita sellest midagi välja ei, paneb voodi jupi siiski käest ära, sinna samma põrandale maha. Mine tea, äkki läheb vaja, käib ta peast mõte läbi.

"*Nii et oleme "sõbrad" edasi, onju? Muide, kus mu ravimid on?"lausus Kerdni veidi murelikult silmadega ruumis ringi otsides:" Ma hoiaksin neid igaks juhuks enda ligiduses, et jälle mingeid halbu üllatusi ei juhtuks. Kes keegi teist pani need kuskile ära? Kui see tõesti nii on, siis ma vähemalt loodan et te mu isiklikke asju näppima ei kuku. Ah ja õigus, te ei saagi seda ju teha, sest ma hoian neid oma ligiduses." Kerdni võtab taskust uuri ja riputab selle nagu pendli Nate-i silme ette:"Ma ei tea, mida ma teeks, kui keegi selle katki teeks. Oh kuule, meil ei läinud omavaheline suhtlus alguses päris hästi, alustame puhtalt lehelt?" pakub Kerdni sõdurpoisile. "Ma võin sin täiesti tasuta ära hüpnotiseerida! Hüpnoosi mõju all ei tunne sa mingit valu, mõtle Sarah-l oleks tunduvalt lihtsam sind ravida ning sina säästaksid paar niigi defitsiitset valuvaigistit."
"Mis arvad, teeme ära või?" pärib prillikandjast noormees, müksates oma natukene sõjardlikuma sookaaslase teist seni veel tervet õlga.

OT: Ei tasu teiste asjades sorida, kui ei tea mis seal on, äkki on veel pomm. Veel vähem tasub väita, et ollakse kursis, mis seal oli, samas kui ei olda kursis!

Nate kuulas Sarah juttu ning krimpsutas kergelt nägu, kui naine ta haava kokku hakkas õmblema. Olgugi, et ta õlg juba üsna tuim valus oli, andsit väiksed pisted siiski endast tunda.
Või et nende 'külaline' on äkilise loomuga. Sellest tuleb veel kindlasti jamasid. Aga mees ei saanudki rohkem midagi öelda ega küsida, sest Kerdni astus juba sisse ja kukkus vadistama. Midagi ravimitest. Nathaniel kortsutas mõtlikult kulme. See küll tore uudis pole, et Kerdni mingite medikamentide peal on.
Mees silmitses hetke uuri, mis tema silme ette tõsteti, nagu oleks see midagi, mida tal päris kindlasti vaja on. Aga tegelikult ei osanud Nathaniel uuri tähtsust hetkel väga aimata ja ei leidnud, et sellest talle mingit kasu võiks olla. Seega tõstis ta tõsise pilgu tagasi Kerdni silmadele. Tüüp vehkis enda kellaga, angu ta t a h a k s, et keegi selle katki teeks.
Clarke'i kahtlev pilk küsis Kerdni silmadel ka siis, kui noormees pakkus, et nad võiks uuesti alustada ja soovitas lahkelt hüpnotiseerimist. "Ma arvan, et alternatiivmeditsiin pole väga minu tassike teed. Pealegi eelistaks ma meelemärkusel olla ja Sarah juba lõpetab mu haavaga. Valuvaigistid on siin üleliigsed, ära muretse, et ma neid liialt söön," naeratas Nate üsna ebasiiralt. Kui tema midagi seletamatut üldse uskus, oli see Jumal, kes nende kõigi üle valvas ja seda märkis ka tema hõbedane rist mis hetkel tema paljal rinnal, laibalipikutest veidi kõrgemal, kenasti näha oli. "Aga uuesti alustamise vastu pole mul midagi. Kust sa siia sattusid üldse?" küsis Nathaniel pilk endiselt Kerdnil. Mida rohkem infot ta tollelt kutilt kätte saab, seda parem. Nate'i vasak käsi puhkas tema põlvel, aga oli vajadusel valmis haarama relva järele. Ta ei usaldanud seda kutti ja tal oi ka põhjust. Mis sellest, et ta ei teadnud, kes toot üüp õieti ongi. Tal oli vaja teada, miks Starlight nad sinna linna selle tüübi pärast surema saatsid. Ja mine tea, äkki polegi õige tüüp. Jälitusseade võis olla kuidagi edasi kandunud kellelegi. Võib-olla oli Kerdni kellegi teel siia paljaks röövinud ja ta polnudki üleüldsegi 'must kast' Kõik oli võimalik. Seega pidi Nate olema 110% kindel endas, enne kui mingi järgmise otsuse selle tüübi osas teeb.

"Olgu, kui ei soovi odavamalt ja valutumalt pääseda siis olgu nii." Kerdni pistis uuri veidi petunult tasku, haaras kajuti nurgast tooli, asetas selle kajutiukse ette ning jäi sellel pooleldi kõõludes istuma, nii et ta oli kindlustanud et keegi ootamatu siseneda ei saaks.

"Alustagem siis algusest. Olen Kerdni Kilegjan, vahetusüliõpilane Eestist. Selle pärast on ka mul selline mitte ameerikalik nimi. Eestist ma parem ei hakkagi rääkima, sest teie kitsarinnalised ameeriklased ei tea nagunii kus või mis see Eesti on. Või noh oli...." Ta nägu muutus veidi nukraks. "Nüüd ei ole ju enam midagi vist... ei ülikooli, ei Eestit." Ta viskas oma pilgu maha ning seejärel lakke ning ohkas raskelt. "Kui ma vaid mäletaks... nagu ma Sarahle juba mainisin, siis on enamus ajast mis jääb selle kaose aja piiridesse, lihtsalt minu mälust kustunud. Ma kardan, et mul pole väga võimalust ka teada saada, mis minuga juhtus, sest kui seal väljas on tõesti selline kaos, nagu te räägite, siis on esmane endal eluvaim sees hoida mitte minevikus sorkida."Kerdni oli oma senist olekut arvestades, rääkimise ajal üsna kaalutlev ja rahulik olnud, kuid osalt tundus see nagu vaikus enne tormi.

"Tegelikult on mul nende mälupiltide põhjal isegi kerge halb aimdus, mis minuga juhtuda võis, aga nendele aimdustele kinnitust leida on pea võimatu. Ma arvan et..." enne kui tüüp oma lause lõpetada suutis, libisesid tooli tagumised jalad ning ta prantsatas koos tooliga põrandale, lüües oma pea ära vastu ust. Selle asemel, et kiruda ennast ukse ees kõõlumise pärast, hakkas ta tooli süüdistama:"Kuradi sitt lüpsipukk raisk!" Ta haaras tooli seljatoest ning lõi tooli suure kaarega vastu põrandat mitmeks tükiks. "Raisk, nüüd mul pea jälle valutab, kõik selle tooli pärast! Agh... jälle valud!" Järjekordselt oli ta sunnitud haarama oma kuklast ning valud sundisid teda näole manama grimasse. "Perse raisk! Tooge vett, tooge ravimeid! Kähku mis te passite!" Nüüdseks oli ta oma peast juba haaranud kahe käega nagu tahaks see tal otsas lõhkeda. Ta tõi kuuldavale mingi loomaliku karjatuse, mida oli võimatu kirjeldada, kuid mis kohe kindlasti pidi kostuma üle terve laeva. Ta ei suutnud enam püsti püsida nind pead endiselt kahe käega hoides varises ta põlvili. Tema silmis oli mingi loomalik põlev tuli. "Ei mitte mälupildid! Mitte jälle! Ei ei!" Nagu filmi kirjeldades hakkas pobisema mida vaimusilmas näeb: "Arstitool, kinnitusrihmad, süstlad, naer, piinav valu, veel naeru, raevuhoog, veri, kisa ja karjumine, peksmine, põgenemine..... Ei ei!" Järsult keerasid tal silmad peas pahupidi ning ta kukkus kokku, maandudes täie jõuga otse oma näole. Kõik jäi vaikseks, ta ei teinud enam mitte piiksugi. Ta oli jälle meelemärkuse kaotanud.