Oliver ja Zanine

Kuna kõik hakkasid kabiinidesse või kusagile mujale suunduma, viis Zanine relva tagasi lattu ning tõmbas oma kaisukaru taskust välja. Ta silitas selle pead ning pisikest, musta nina. "Varsti olemegi siit läinud..." ütles neidis vaikselt ja hingas sügavalt sisse.
Kuigi laevalolemise vastu ei olnud tal midagi, oli see pool aastat siin veedetud tema jaoks ikkagi palju. Ja tõenäoliselt ei olnud ta ainus, kes soovis siit ära saada ja leida teisi ellujäänuid.
Korealane kõmpis mööda treppi üles, tekile, kus ta taas reelingu äärde läks ja alla vaatas. Juliani tehtud hiiglaslik plakat lehvis endiselt tuule käes. Zombied nihklesid endiselt nende lähedal, kuid kuna nende söök oli läinud, ei teadnud nad kuhu edasi minna ja ronida nad ka ei osanud.
Tütarlaps naeratas. See oligi tõesti ainus emotsioon, mida ta väljendada oskas. Arvatavasti ta isegi magas naeratades. Zane kaisutas veelkord oma mõmmikut ja jalutas sinna, kus varem lehvisid purjed. Pea kuklasse kallutanud, vaatas ta üles, taeva poole.
Kui asi nüüd plaanipäraselt minema peaks, lahkuvad nad siit peagi.

Zanine ei kuulnud kedagi endale lähenemas. Ainult siis kui teda kõnetati, kallutas ta oma pead, et mehele laia naeratuse ja oma suurte silmadega otsa vaadata. Iseenesest nägi ta süütu välja, kuid pikemalt vaadates võis ta isegi hirmuäratav tunduda.
Korealane noogutas aeglaselt. Tuul puhus pisut ja ajas tütarlapse juuksed lendlema. "Ma pakun, et siia maailma on jäänud veel palju ilusat." neid asju pidi lihtsalt märkama. Zanine oli veendunud, et hoolimata neist tuumapommidest püsisid maailmas veel alles nii mõnedki loodusimed, mille nägemise nimel olid inimesed kunagi pool maailmast läbi reisinud. Praegu olid nad lihtsalt lootusetud ja õnnetud.

Neidis noogutas ning seejärel, ettevaatlike ja õrnade liigutustega, pani ta loomakese oma taskusse ning jättiski ta sinna. Mõmmik ei pidanud nägema asju, mis olid mõeldud Zanine silmadele. Siis vaatas korealane taas eriüksuslase poole. Seekord tutvustas mees ennast ja neidis noogutas:"Zanine," ta krahmas hoiatamata Oliveri käest ja surus seda energiliselt ja kellegi kohta, kes nägi nii õbluke välja, tugevalt. "Lühidalt Zane, väga meeldiv tutvuda!" rõõmustas positiivne näitsik, lastes tolle käest viimaks lahti. Seejärel hakkas ta huvitatult tolle riideid ja relvastust uurima. Iseenesest soovis ta kõiki neid asju oma kätega näppima hakata, kuid püsides viisakuse piirides ei hakanud ta Oliveri rihma küljest ühtegi nuga välja krahmama.

Zaninele ei jäänud märkamatuks Oliveri hetkeline reaktsioon, mis peegeldas selget ehmatust tema suurest erutusest ja optimismist, kuid see pani ta veelgi laiemini naeratama.
Kui tema pilk leidis oma tee tagasi Oliveri näolapile, jäigi korealane seda vahtima, leides, et vestluse ajal on silmsideme loomine palju viisakam kui lihtsalt tema vormi seiramine ning uurimine. Aga ta oli kindel, et tema uudishimu ei rahuldu enne kui ta on saanud kõik need relvad ise üle vaadata. Näitamisest pole mingit kasu. "Noh..." Zanine kallutas pead kord ühele ja siis teisele küljele. "Rahvas on... ma ütleks, et isegi kui nad seda üritavad varjata, siis tegu on kohutava meeleheitega. Mis ongi loogiline. Kuid iseenesest pakuks, et läbisaamised on sõbralikud, kuigi ma pakun, et paljud ei suhtleks teineteisega siis, kui maailm oleks endine. Aga teil? Ma märkasin, et teil oli üks väga närviline kapten, kuid see on endast mõistetav, eks ole? Aga milline on teie olukord? Pingeline, see on arusaadav, kuid läbisaamised? Tõenäoliselt te toetute üksteisele palju, eks ole?"