Oo blond ingel, Su roiskund keha..

Laeval olev seltskond oli üsnagi rahutu, nende hulgas ka Sarah. Linnast oli kuuldud midagi plahvatuselaadset ning inimesed, kes nüüd linnapoolsele reelingule kogunenud olid, võisid märgata ka paksu musta suitsu. Sarah jälgis olukorda ühelt nurgapoolselt äärelt, kus kuigi palju inimesi ei viibinud.

Sarah jälgis pingsalt linna ja laevaümbrust, märgates eemal üksikuid mutante ja zombie'sid, kui järsku talle midagi häirivat silma jäi. Mitte kuigi kaugel jões hulpis paadike, liikudes aina laevavraki poole. Esialgselt oli see veel üsna eemal, kuid mida lähemale paadike triivis, seda paremini eristas neiu seal inimkuju. Sarah oli alguses arvanud, et see on kas surnud või siis vähemalt mitte ohutu inimene, kuid nüüd oli paat liikunud juba täiest vastu laeva, niiet naine suutis eristada isegi näojooni, rääkimata sellest, et see seal hingas!

Kiirelt otsis Sarah ühe suurema ja tugevama tegelase laevalt, tõmbas ta kõrvale ja rääkis vaikselt ära, milles asi. Tüüp oli nõus naist aitama ja niimoodi tõi too tüüp paadikesest ära teadvusetu noormehe ning vedas ta ka Sarah'i kajutisse.

Sarah elas kajutis üksi ja tal oli seal hulgaliselt kasutuseta seisnud ravimeid, sealhulgas ka nuuskpiiritust. Naine pani selle noormehe nina alla ja jäi reaktsiooni ootama.

"Nhh.... nhhh... Ahhgg mis hais! Kus ma olen?! Kes Sa oled?! Mida ma siin teen ning miks kurat mu pea nõnda kõvasti haiget teeb. Ahh, ma pean siit minema saama! Ma ei saa siia jääda!"

Kerdni teegi abitu katse püsti karata ja Sarah eemale lükata, kuid väiksemagi liigutamise püüdluse peale lõi tema kukla piirkonda terav valu, mis sundis teda käega haarama sellest kohast.

Ägades ja valudes piineldes tõusis Kerdni silma valupisar. Hädiselt ägisedes üritas Kerdni võõrast paluda: "Palun kulla abivalmis võõras, ma tänan et aitasid mind elule turgutada, kuid nüüd ole nii hea ja aita mind püsti ning juhata siit välja. ma pean jõudma...." Lauset lõpetamata tabas endist "surijat" järjekordne valusööst, mis veenas teda vähemalt esialgu paigale jääma.

"Näib et olen oma enese vang! Ma vihkan sellist abitut olukorda. Kurat võtaks mis mees ma olen, kui enesegagi hakkama ei saa! Olgu, näib et pean veetma mõningase ajast siin kosudes. Kuule heledapäine võõras, ega sul ei juhtu olema midagi mis leevendaks mu põrgulikke piinu? Valu tahab ära tappa, ma siiralt loodan et sina mind vähemalt tappa ei taha?! Või turgutasid mind tõesti elule vaid selleks, et saada veidi värskem suutäis liha? "

Kerdni jäi võõrast tähelepanelikult silmitsema, lootes tabada märke, mis võiks ära anda päästja loomaliku zombi elajalikuse. Ühtegi märki vähemalt esialgu sellest leidmata ning lõpuks veidi rahunenuna, kuid endiselt valudes olles, avastas ta julguse küsida: "Aga kes kurat Sa siis oled?! Kui sinu eesmärk pole mind vardasse ajada, siis tahaksin teada oma päästja nime, et avaldada oma kõige siiramat tänu!"

Sarah tegi kõik endast oleneva, et noormees püsti tõusta ei saaks "Sa oled turvalises kohas. Siin on veel inimesi," ütles Sarah ning vaatas siis meest "Ma olen Sarah, sa triivisid paadiga meie lähedale ja me tõime su ära. Hinga rahulikult ja püüa võimalikult vähe liigutada."
Võõras oli vägagi rahutu ning Sarah lootis kõigest hingest, et ta püsti ei saaks, sest suhteliselt nõrga naisena poleks Sarahist võõrale vastast olnud.
"Ütle, palun, mis sinuga juhtus ja siis saan ma mõelda, mis ravimeid sulle anda," palus naine väga rahulikul toonil ja ulatas noormehele avatud veepudeli. "See vesi on puhas, joo väikeste sõõmudena,"

Kiirelt mõtles Sarah olemasolevatele ravimitele ja võimalustele ning ta lootis sügavalt, et tal jätkuks ressursse noormeest aidata.

"Ma tänan Sind Sarah, kuid ma pean kahetsusega teatama, et mul pole õrna aimugi mis minuga juhtus. Üks viimatisi asju mis ma mäletan oli see kuidas istusin loengu saalis ning äkitselt käivitus tuletõrje häire. Alguses hakkasid kõik ruumist väljuma rahulikult ja korrastatult, kuid siis käis ilmatu kärgatus ning hoone hakkas värisema. See ajas aga kõik paaniliselt põgenema. Viimane mida mäletan oli see kuidas üritasin rahvasummast läbi suruda, et pääseda hoonest välja, kuid just sellel hetkel tabas mind löök pähe."

"Järgmine hetk mis minu mälus talletunud on see räige nuuskpiirituse hais, mis mind üles äratas! Mis toimunud on? Mis mu ülikoolis juhtus ning mille pagana pärast te mind mingist paadist leidsite? Ega seal mingeid asju minu koos polnud? Mul olid asjad taskutes enne kui ma teadvuse kaotasin."
Vastust ootamata hakkas võõras oma taskutes sobrama. "Okei, siin taskus on veidi kannatada saanud prillid, vähemalt ei pea ma poolpimedana ringi käima,"lausus võõras veidi pettununa prille ette pannes, justkui oleks lootnud leida midagi muud.
"Aga kus siis mu..." teise taskuni jõudes tabas teda meeldiv üllatus:"... ah siin see ongi! Minu uur. Vanaisa sai selle teenete eest suures ilmasõjas. Ta kinkis selle mulle, sest temale oli see õnne toonud. Lootis, et ehk on minulgi sellest abi. Ohh... kas ma kuulen õigesti, see tiksub ikka veel!"
Vähemasti oli positiivne emotsioon suutnud Kerdnit valu unustama panna, kuid kahjuks mitte kauaks. "Ai kurrrat! Jälle hakkas valutama! On Sul siis mingeid ravimeid või ei?! Näed ju, et mul on kohutavalt valus!" Oma käitumisest ära kohkununa hakkas ta kohe ka vaiksemal häälel vabandama: "Anna andeks Sarah, ma ei tea mis mul hakkas, ilmselt valust ja teadmatusest mõjutatuna ei suuda ma mõelda selgelt ning kaotan igasuguse taktitunde. Ma loodan et sa mõistad?"

Sarah kuulas noormeest kannatlikult, pöördus siis ümber ja ulatas talle tableti "See aitab valu vastu," ütles ta rahulikult. "Paat on seotud meie laeva külge, niiet kõik, mis seal on, saad sa hiljem üle vaadata, praegu aga lihtsalt lama ja puhka."

Sarah hingas korra raskelt ja mõtles, kas rääkida võõrale kõik ära või mitte. "Sõda oli. Maailmasõda. Osad ellujääjad on siia kogunenud ja me ei tea, kui palju inimesi veel elus on." võttis naine asja lühidalt kokku. Oli ilmselge, et mehel on põrutus (või on ta lihtsalt hull) ning nähtavasti oli ta ka segaduses. Alles oli ta ju arvanud, et Sarah on talle oht või isegi zombie, sest mis jutt see muidu värskest lihast oli, kuid nüüd näis, nagu poleks kutt kunagi mingist sõjast, zombiedest või mutantidest kuulnud. Sarah ohkas.

"Ma toon sulle süüa ka. Aga pea meeles - vett tarvita aeglaselt väikeste lonksudega, sest muidu oksendad sa selle kõik kohe lihtsalt välja." Vähemalt niimoodi naine eeldas, sest kui noormees oli kaua aega teadvusetult ringi hulpinud, oli tal ilmselt ka dehüdratsioon.

Taibanud oma jutu segadust ja vasturääkivusi, leidis Kerdni et väike puhkus ning vaikimine ei teeks paha. Ta tänas Sarah-i ning palus tal lahkuda. Tal oli vaja veidi mõelda. Teised, kes iganes need teised ka polnud, ei tohtinud teada seda mida ta teadis ning oli absoluutselt hädavajalik taastada see, mida ta ei mäletanud.

Kerdni võttis oma uuri pihku ning vaatas seda üksisilmi. Kas oli mingitki väikestki lootust, et talisman aitaks teda seekord hädast välja. Igatahes oli midagi mida ta tegema pidi. Ta võttis uuri nii kätte, et selle üks veidi teravam serv jäi sõrmede haardest välja. Õigupoolest hoidis ta seda käes nagu kivikirvest. Püüdes ülejäänud sõrmedega uuri kinni hoida, lükkas ta nimetissõrmega oma vasakult käsivarrelt varruka. Sealt paljastus käsivars paljude pisikeste armikestega. Ta võtis uurist jälle kindlamalt kõigi sõrmedega kinni ning tõmbas käsivarrele pisikese poole sentimeetrise sügava kriimu. Kui see tehtud, tõmbas ta käsivarrele varruka tagasi peale, pühkis uuri serval oleva verise jälje, suudles uuri ning pani selle taskusse.

Ta tahtis siit lahkuda, kuid teadis et on veel liig nõrk omapäi liikumiseks. Lisaks oli ta tekitanud juba liiga palju segadust oma jutuga. Kui siin tõesti oli teisi inimesi, siis äkki õnnestuks tal veenda neid oma õilsuses. Sarah oli kuulnud liiga paljut, kuid õnneks oli pannud ta selle vist mu haiglase sonimise ja valutava pea arvele.

Sarah käis küll väljas, kuid kuna see oli siiski tema kajut, otsustas ta mõne aja pärast sinna tagasi minna. Enne seda oli ta kindlustanud, et keegi peale tema enda ja tolle tüübi, kes võõra laeva aitas, ei teaks midagi. Sarah jäi lootma eriüksuslaste saabumisele.

Kajutisse naastes oli Sarahil kaasas ka toit ja puhas vesi võõrale. Naine koputas uksele, mis oli tema jaoks küll äärmiselt veider, kuid alles siis astus ta sisse "Kuidas sa end tunned?" uuris ta võõralt. Neiu oli võtnud endale ülesandeks saada võõrast võimalikult palju teada, kuid kohe küsimustega pommitamine oleks ebaõiglane.

Ta pani toidu voodi kõrval asuvale kapile ja istus ise sinna kõrvale, jäädes noormehe vastust ootama.

Kerdni oli vajunud just sügavasti mõttesse, kui juba keegi uksele koputas. See oli Sarah. Jälle tema, käis esimene mõte läbi. Kuid samas oleks olnud palju nõutud, et toa omanik oleks vabatahtlikult oma eluruumi võõrale loovutanud. Nii ei jäänudki Kerdnil muud üle, kui manada näole veidi võlts naeratus. Imelik aga Sarah paistis muret tundvat Kerdni enesetunde üle. Kerdnit muutis see ettevaatlikuks, sest oli ta ju kogu oma elu üsna usaldamatu ja umbusklik olnud. Samas oleks usaldusisik praegu igati ära kulunud.
Niisiis vastaski Kerdni üsna ükskõiksel toonil:" Aitäh küsimast, palju paremini kui enne." Sarah pilku otsides alustas mees aeglaselt: "Tead, anna andeks selle segase jutu pärast, mis ma ennist suust välja ajasin. Ma ei olnud kohe kindlasti täie mõistuse juures. Need valud ajasid mind lihtsalt hulluks. Aga jätame selle teema. Muideks, kui ma õigesti mäletan, siis ma pole ennast tutvustanud." Kätt välja sirutades ning kohmetut naeratust esile manades lausus ta:" Mina olen Kerdni Kilegjan... vähemasti olin... eks ma vist olen praegugi. Sul on kindlasti suur soov teada saada, miks nii mitte ameerikaliku nimega USA-sse ära on eksinud, aga ma olen üsna kindel, et meil saab olema veel küllalt aega sellel teemal vestlemiseks. Sa mainisid midagi et teid on siin rohkem. Kas ma saaksin nende teistega kohtuda?"

Sarah naeratas õrnalt, kui noormees end tutvustas ja talle käe ulatas. "Ma just mõtlesingi, et tulen küsin sinu kohta," ütles ta ja kuulas siis noormehe soovi teistega kohtuda. Ta jäi hetkeks mõttesse, sest ta teadis, et ta ei saa seda hetkel võimaldada. Nüüd tuli ainult välja mõelda, kuidas noormeest ärritamata seda teatada. "Ma ei laseks sind siit voodist praegu välja, ma olen endiselt su tervise pärast mures." sõnas naine. "Saad sa ehk istuli tõusta ja ma vaataks su vigastused üle? Valu, mis sul ennist oli, polnud teps mitte tervislik." selgitas ta.

"Ja kui sul kusagilt valutab, siis ütle, ma vaatan üle ning annan vajadusel rohtusid," lisas Sarah veel. Laeval olevad inimesed ju ei teadnudki noormehe seal viibimisest ja uustulnuka saabumine oleks kindlasti tekitanud palju küsimusi, mis Sarah'i arvates Kerdni äsja segaduses olnud ajule hästi ei oleks mõjunud. "Lisaks sellele peaksid sa sööma,"

"Söömine tundub hea mõte, kuid siiski tahaksin hingata veidi värsket õhku, nii värske kui sõjast räsitud õhk olla saab." Seda öeldes tundis Kerdni kuidas ta aju palavikuliselt üritas leida ettekäänet kajutist lahkumiseks. Tundis ta ju oma kõril kahe teraga usaldamatuse mõõka. Ühelt poolt ei saanud ta aru, miks teda ringi vaadata ja teistega tutvuma ei tahetud lasta, teiselt poolt pidi ta aga olema tänulik, et keegigi ta elule turgutas. Oleks tänamatu suruda peale oma tahet, kuid... ta tundis end ahistatu ja kinni hoituna.

"Äkki muudab õhk mu enesetunde veelgi paremaks? Näe ma suuda täiesti vabalt kõndida," seda öeldes tõusis Kerdni püsti ja manas näole valust veidi moonutatud naeratuse. "Mul pole häda midagi, lihtsalt pea annab aeg-ajalt tunda. See läheb üle! Pealegi ega elu ei saa mingi tühise valu pärast seisma jääda, " seda öeldes üritab ta olukorra üle naerda, kuid suust tulevad itsitused ei kõla sugugi veenvalt.

"Kui sul midagi selle vastu ei ole, siis vaatan äkki laevas veidi ringi? Ühes toas kinni istumine pole minulik. Ma pole kunagi isegi kõrge palavikuga ühes kohas paigal püsinud, rääkimata mingist väiksest valust." Jälle kostub ta suust paar itsitust.

"Või oleksid Sa nii lahke ja teeksid ise väikse tutvustava ringi mulle? Natukene käimist ja mõtete ning kopsude tuulutamist ei teeks ju paha? Või on siit toast väljumine millegi pärast ohtlik?" päris Kerdni veidi murelikuma näoga.

Sarah pööritas silmi "Sul on ilmselgelt peapõrutus, sa oled hulpinud mingis paadikeses ma-ei-tea-kui-kaua ja täpselt samakaua pole sa ilmselt söönud ning sul on dehüdratsioon." ütles ta siis tõsiselt. Nagu räägiks lapsega.
"Mina, sinu meditsiinilise järelvalvurina ütlen sulle, et sa peaksid lamama, mitte laeval ringi hulkuma. Ma jätan su jälgimise alla ja kui su olukord ei halvene, siis teen ma mõne aja pärast sulle tuuri." selgitas neiu veel juurde.

"Lisaks sellele pole kõiki meid hetkel siin. Kui nad tagasi jõuavad, siis jageled nendega. Praegu aga istu ja söö."

Värske õhu argumendile ei öelnud Sarah midagi vastu, ta hoopis tõusis püsti ja avas kajutiakna. Sarahi arvates polnud tõesti väga hea lasta praegu Kerdnil mööda laeva ringi joosta. Liiga palju informatsiooni korraga polnud vast põrutatud ajule hea.

"Kes Sind halastaõeks määras?!" torises pooleldi karjudes Kerdni Sarah-le. Ta oli jõudnud juba ukseni ning seisis nüüd pettunult ukselink peos. "Olgu ma söön," jätkas ta mornilt: "Aga sa pead valima, kas annad mulle aega sinu toas omaette olemiseks või lased mul laevas ringi käia. Siia tuppa nagu vang, vangivalvuri silma all ma ei kavatse jääda. Nii et vali, kas oled sina siit kadunud või annad mulle vaba voli liikuda. Ma ei sunni sind su tuba maha jätma, lihtsalt kui sa mind siin olema sunnid, siis jäta mulle ruumi." Nende sõnadega marssis ta mornilt voodi, istus sellele ning võttis toodud söögi ning asus aplalt kuid Sarah-le mingit tähelepanu pööramata õgima.

Selline justkui paaniline ühes kohas kinni hoidmine sisendas veelgi rohkem umbusaldust. Sarah tundus esmapilgul tore. Jumal küll ta ju päästis mind või....

Oot-oot. Tema oli ju vaid see, kes mind nuuskpiiritusega üles äratas ja nüüd ka veidi hoolitsust üles näitas. Äkki saadetigi tema minuga tegelema, sest ta tundus sõbralik ja lahke. Äkki ongi tema ja tema taga peituvad jõud süüdi selles, et ma osaliselt möödunud aega ei mäletan? Äkki ongi see mingi näiline etendus, et mind segadusse ajada? Võib-olla tõesti tapetaks mind maha kohe, kui ma sellest uksest väljuda üritan. Kui see toit mida ma parasjagu söön, just mürgitatud pole, siis hetkel paistavad nad mind elus hoidvat. Kuid miks? Mida nad minust tahavad? Ma pean selle välja uurima.

"Olgu, ma jään siia ning sa ei pea ka lahkuma... vähemalt mitte kohe, seda aga tingimusel, et Sa räägid kes peale sinu ja kuidas just siia sattusid?!" lausus viimast toidupalukest suhu toppiv Kerdni veidi nõudvalt.

Sarah oli hetkeks juba nõutu ja valmis lahkuma, kuid näis, et kutt võttis lõpuks aru pähe. Naine võttis tooli ja istus sellega ukse ette. Lihtsalt igaks-juhuks.

Ohkega ütles Sarah: "Olgu, ma räägin sulle." Samal ajal mõtles ta, millal valuvaigisti mõjub lahtub, kõige tugevamaid neil enam ju ei olnud - või noh, mõned olid, aga need olid vaid tõelisteks hädaolukordadeks.

"Peale minu on siin suhteliselt palju inimesi. Peale sõja puhkemist hakkasid ellujääjad erinevatest mandri osadest suurlinnadesse liikuma, lootes leida teisi ellujäänuid. Kõik, kes siin laeval on, on siia eri kohtadest ja eri viisidel sattunud, kõik need inimesed on oma elu eest võidelnud ja nii mõnedki meist on aja jooksul hukkunud." Sarah pidas väikese pausi, kaaludes, kas rääkida Kerdni'le eriüksuslastest või mitte.
"Mõni aeg tagasi saabus siia uus rühm inimesi ja kuna keegi oli kuulnud, et kusagil mujal on baas koos toidu ja veega, otsustasid nad minna sõidukeid ja bensiini otsima. Me ei tea, millal nad tagasi jõuavad, kuid näib, et linnas toimusid plahvatused ning midagi lendas õhku. Ma usun, et kõik neist ei naase." selgitas naine, jättes seekord mainimata, et 'uus grupp' oli tegelikult eriüksus.

"Keegi kuulis et kusagil on baas toidu ja veega," lausus Kerdni jälle veidi ärritunult: "ja see on kõik?! Me toimime lihtsalt mingi: Naised saunas rääkisid, jutu põhjal? Mis siis kui see on lõks, mis siis kui selline kuulujutt on meelega liikvele lastud? Kas te sellele pole mõelnud?! Nüüd juba silmnähtavalt ärritunum ja justkui veidi ka paanikas jätkas ta vuristades rääkimist: "Kas sa ei saa aru, nii pidigi minema. Arvad sa tõesti, et sõda algas juhuslikult. No ei... Selle taga olid kõik suured, bilderbergi grupp, rooma klubi, bohemian grove ja kõik need teised suured!" Ta oli jälle oma sonimise lainel. Korrakski hinge tõmbamata ta jätkas: "See oli suurte poiste mäng ning meid vaeseid "prussakaid" jäeti surema."

"Ütle ausalt Sarah, kes oli see, kes oli selle salapärase baasi otsimise initsiaator? Kes oli see tark, kes ütles, et vot nüüd mina ütlen nii ja nii me teeme?! Kes kurat võtaks, vasta mulle!" Nüüd oli Kerdni juba täiesti raevus, seisis keset tuba ning karjus Sarah suunas. See oleks nii vist jätkunudki, kui äkitselt poleks valu jälle ta keha oma haardesse haaranud. "Aiiii! Kuradi perse!" karjus ta ning haaras oma kuklast "Kurat too kähku valuvaigisteid, see hakkas jälle pihta!" karjus ta Sarah suunas. Samal hetkel tundis ta, kuidas ninas miski voolama hakkas ning ta nägi, kuidas ninast tilk verd põrandale tilkus. "Ei, mitte jälle see! Ainult mitte see!" ägises ta nüüd tunduvalt vaiksemalt. "Palun aita mind!" anus Kerdni Sarahle vesiste silmadega otsa vaadates. Olles jõundud seda vaid öelda, kaotas ta pilk fookuse ning Kerdni lõtvunud keha kukkus teadvusetult põrandale. Ta kehas oli veel elu, hingamist oli kuulda, kuid miski oli ta vaimu jälle välja lülitanud.

Sarah vaatas noormeest juba hirmunult ja surus end vastu tooli, kui Kerdni talle lähenes. Instinktiivselt asetas naine käe oma kõhule, kuid siis ründas noormeest veel üks peavalu. Kui kutt põrandale kukkus, hingas Sarah kergendatult, kuigi - ega see just kõige kenam tegevus ei olnud. Naine tõesti ei mäletanud enam täpselt kes ja kuidas äraminemise juttu oli algatanud, vedama hakkasid seda eriüksuslased, kui jutt oli juba varem.

Vaevaga sai Sarah mehe voodile ja hakkas nüüd verejooksuga tegelema. Õieti öeldes - see peatus ise üsna varsti. Naine vaatas voodis lamavat meest ja mõtles nüüd, et äkki peaks temaga tegelema keegi teine. Aga keegi teine ei teadnud ju meditsiinist midagi? Või teadis, aga ei öelnud.

Olles natuke aega mõelnud, käis Sarah hetkeks kajutist ära ning tagasi tulles aheldas ta ühe Kerdni kätest käeraudadega voodiääre külge. Naine lootis, et Nate või ükskõik kes eriüksusest jõuaks varsti tagasi, sest sellise ebastabiilse patsiendiga oli äärmiselt raske.

Ei kaheksajalg... eiiii ära poo mind üles! Eeii...! Oeh... see oli vaid uni.. Üleni higise Kerdni jaoks polnud see just meeldiv ärkamine. Kus ma olen? Oh pagan, ikka see roostene urgas, Kerdni hääles peitus ilmne pettumus. Ai kurat....pea lõhub otsas, nagu oleks sajandi pohmell. Üldse pole hea olla. Sellise valu uputamiseks oleks sobiv vist üks viin. Naah praegu poleks seda nagunii kuskilt võtta ning usk ju keelaks ka. Saaks vaid siit voodist püsti...mis see on? Käeraud? Mida kuradit?! Keegi on mind voodi külge kinni pannud?! Mis mõtes? Kas ma tegin midagi mida ei mäleta? Ilma mõjuva põhjuseta inimesi aheldada, kes küll teeks nõnda? Ja kus Sarah on?

"Sarah! Sarah! Kus Sa oled?! Tule võta mind palun voodi küljest lahti! Sarah!

Lootusetu. Eks jalatab kuskil väljas. No jah, temal on ju see vabadus. Mind ta mingil imelikul põhjusel välja ju ei lubanud. Imelik? Nii palju küsimusi nii vähe vastuseid ja nüüd ma siis mädanen selles roosteses urkas. Millega ma selle küll ära teenisin? Huvitav mis mu kallist kodumaast sai? Ma ei saa seda vist kunagi teada. Ei lasta mind ju siitki välja. Lama ja mädane siin hiiglasliku valuga, ilma teadmata mis mujal toimub. Huvitav kas see räägitud sõda tegi palju kahju Eestile? USA on maatasa, seda ma täiesti usun. On ju tegu nn suurriigiga, aga Eesti? Kellele läheks see korda. Huvitav kas vanemad elavad veel. Kas mu armsad koerad on koos nendega? Pidin ma siia ülikooli tulema. Oleks praegu koduses Eestis maaaluses metsavenna punkris perega redutanud ja oleks naturaal majanduse korras ära elanud. No toit oleks enamuses GMO olnud, aga samas oleks mingi aja pärast toit selline olnud ka ilma sõjata. Oh ma tahan koju. Seda mõeldes valgub üle Kerdni põse väike märkamatu pisar.

"Oh elukest küll," ohkab ta kuuldaval häälel. Oleks vaid....aaahhgg valu! Tema mõtte katkestab järjekordne valusööst. Valuga kaasneb terve hulk mälupildikesi, mida seni Kerdni ei mäletanud, vähemalt mitte teadlikult: põgenemine paadi suunas koos kellegagi, kaklus paadis, sulpsatus, kellegi küünitav käsi paadist, karjumine, verine nuga, kukkumine vastu paadi põhja. "Aaghh," jälle põletav valu. "Sarah! Sarah!"

Sarah polnud sugugi kaugel ja astus õige pea uksest sisse. Ta ei lähenenud noormehele kuigi julgelt "Tablett ja vesi on kapil," ütles ta. Seal oli ka Kerdni järelejäänud söök. Sarah istus taas ukse juurde toolile.
"Vabanda käeraudade pärast," sõnas ta vaikselt "ma ei taha lihtsalt oma tervisega riskida,"

Tõsis see ju oli, et noormehe temperament/vaimuhaigus oli vägagi järsult muutub ja iial ei võinud teada, millal järgmine vihahoog tuleb. "Ja sullegi tuleb kasuks pigem vaikselt lamamine, kui inimeste peale karjumine ning ringi jooksmine. Ma saan aru, kui sa ei taha rääkida mulle iseendast, meil kõigil on saladusi. Kuid inimeste süüdistamine ja hirmutamine ei tee siinkohal enam midagi. Me kõik oleme sattunud väga keerulisse olukorda ning me kõik tahame pääseda." rääkis naine tasa. "Kuid sellel laeval siin ei käi me ringi ja loobi süüdistusi. Niikaua, kuni keegi pole meile halba tahtnud, ei saa me ka vastupidist väita. Niisiis - kui sa ühe korra veel oma häält tõstad, siis jätan ma su ilmavaluvaigisteta ja lähen." Sarahi hääl oli tõsine.

"Ma ei taha sulle halba. Kuid kui sa ise ei tõesta, et sind võib usaldada, siis ei ole minulgi siin palju teha."

"Palun ära jäta mind siia surema! Palun!" Kerdni hääles olid segunenud hirm, lootusetus ja abitus. "Palun Sind. Ma räägin millest iganes. Seda loomulikult nendes piirides, mida ma mäletan. Ainult ole hea ja tee käerauad lahti! Ma räägin sulle perest, sellest kuidas ma USA-ss saatusin, kus kohast ma pärit olen, miks mul selline imelik nimi on või mis iganes, aga paluuun tee käerauad lahti. Mul võib foobia välja lüüa, kui ma suhteliselt piiratud ruumis pean kinniselt olema. See on sama tunne nagu kitsel, kes on kiirteel autotulede vihku jäänud. Usu mind, see ei tee head. Ma võin mingis hoos veel endal käe küljest rebida, eriti kui sa mind sihiteadlikult rohtudest ilma jätad. Kui sa praegu kohe mind käeraudadest lahti teha ei taha, siis vähemalt mine vaata sellese paati, millega ma siia hulpisin. Mul eelmise valuhoo ajal just sähvatasid paar mälupilti sellest paadist. Vaata, äkki näed sa seal mingeid ravimeid või ükskõik mida. Aga jumala eest, ära väga kauaks mine, kui lähed, sest ma olen üsna kindel, et ma ei peaks eriti kaua siin kinnisene ärkvel olles vastu. Nagu pagana plekkpurgis oleks kinni."
Kerdni viskab veel lootusrikka pilgu Sarah poole, äkki ta siiski mõistab. Äkki andestab need eelnenud valust põhjustatud äkkhood ning aitab teda?

"Ma ei saa kahjuks käeraudu lahti teha. Aga keegi ei jäta sind surema." Sarah võttis oma kõrvalt koti ja viskas selle Kerdni voodile. "Siin on kõik paadis olnud asjad." ütles ta, kuigi ta oli enne koti üleandmist kõik relvad jms (kui seal neid üldse oli) ära korjanud ja ohutusse kaugusesse jätnud.
"Ma ei lähe kuhugi, keegi ei jäta sind siia surema. Seda saan ma lubada." Kui teised lõpuks laeva jõuavad, siis Sarah ilmselt läheb mõneks ajaks Nate'i otsima, kuid mitte kuigi kauaks, ilmselt.
"Ja siin on söök, valuvaigistid ning vesi. Ja mina olen ka siin." Ta kavatses seda niikaua korrutada, kuni noormees maha rahuneb. "Räägi mulle midagi." ütles Sarah, lihtsalt et kutti rääkimas hoida. Soovitatavalt rahulikult rääkimas, sest rohkem karjumist poleks naise pea vast talunud.

Sarah asetas käed oma kõhule ja hingas sügavalt. Nii raske oli olla viimasel ajal. Ilmselt hakkas tähtaeg lähenema. Sarah võttis tooli kõrval oleva veepudeli ja jõi sellest sõõmu. Juba parem.

"Ähh.. eks ma pean siis oma vangistatu saatusega leppima", Kerdni hääles oli võltsi rahu ja leppimist. Oleksin pidanud põgenema, kui mul selleks veel võimalust oli või tegema selle "eide" vagaseks. Ei... ma tohi nii mõelda. Enam mitte, selline mõtlemine tuleb jätta minevik. Ta ikkagi turgutas mind ju elule.
"Hei, vähemalt tõid sa mu asjad, tänan sind!" seekord tundus ta hääles olevat isegi siirust. "Tead, sa ei oska arvatagi, kui õudne on tõdeda, et mul on amneesia ja et mu mälu taastub vaid üksikute mälupiltidena kohutava valu saatel. Täpselt nagu vaataks mingit odavat teisejärgu DVD-filmi,"naeris veidi:" Sa ikka mäletad neid veel? Jaaa... olid ajad."

"Tegelikult oli elu ilus enne sõda. Suva need majandus tõusud ja langused. Muretu noorus oli. Ei pidanud mõtlema, et kas ma homme ikka leian kuskilt toitu. Läksid supermarketisse, ostsid käru toitu täis, läksid kassasse, tegid müüjale silma, võib-olla said mõne paremat sorti komplimendi eest isegi tema telefoni numbri tšeki teisele poole. Ja mõelda, nüüd on see kõik kadunud. Nüüd tuleb mõelda kuidas ellu jääda ja võib-olla isegi sellele, kuidas maakera taasrahvastada. Totaalne idootsus, selline olukord tapab ju igasuguse romantika."

"Muideks ennist neid mälupilte nähes, ma tõdesin, et kurat Sarah ei valetanudki. Seal väljas ongi päris kole. Nõme sõda.
Kusjuures, ma vean kihla, et enne sõda polnud Sinagi nii tõrges. Raudselt tõmbasid nii mõnegi mehe hoovi. Siis panid sa neid vast käeraudadega hoopis muudel põhjustel voodi külge!"Kerdni lükkas selle lause lõpetuseks suunurgad kõrvuni ja irvitas kuuldaval hälel veidi. "Olgu-olgu jätame nõmedad naljad."

"Kuna Sa ei kavatsegi mind siit lahti lasta, siis on kasulikum mul siin kinni istudes vast magavana püsida. Isegi kui te mind jätategi siia surema, siis suren vähemalt une pealt." Haarab Sarah poolt visatud kotist purgi tablettidega ning väikse korgiga vaakumpakendi. "Sarah, kas Sa tead mis pakend see on? See on kondenspiima pakend. Ma lasin veel vanematel seda saata Eestist. Hea kraam, enamuses suhkur, vaakumpakendis, kinnisena elab kasvõi aastaid üle ning kasvõi tuumasõda!" Jälle paar pahvakut naeru. "Mul on seda proosalisematel põhjustel ka vaja. See nimelt hoiab mu veresuhkru piisavalt kõrge. Ilma selleta võib mul lihtsalt pildi eest visata. Tegelikult on see ikka super kraam tõesti," selle tõestuseks korgib pakendilt kaane ja võtab paar isukat sõõmu. "Niiöelda magustoiduks võtan aga selle." Võtab purgist punakat värvi tabletti ning neelab alla. "Nüüd ei pea sa enam kartma, see uinutab mu vähemalt 12 tunniks. Sealjuures uinutab see nii sügavalt, et unenägusid ma ärgates ei mäleta ning...." Enne lause lõpetamist hakkas unerohi mõjuma ning Kerdni suikus sügavasse unne.

Meanwhile seisis Lola reelingu ääres, vaadates ise pooleldi muresolevalt ja pooleldi ootavalt üle ära, mõeldes, mida see plahvatus, mis kogu laevalolijate hulga rahutuks tegi, küll põhjustada oleks võinud. Nagu ta aru sai, läksid nad bensiini järele, mille abil saaksid nad sõiduvahenditega kusagile Dallase poole liikuda ja muud toredasd mula-pula. Kas võis juhtuda, et nad jõudsidki kusagile bensiinijaama ja seejärel.. Lola väristas õlgu. Bensiinijaam kõlas kui vägagi suure tõenäosusega plahvatav koht, nii et ilmselgelt ei saanud tüdruk peast välja mõtet, et kogu see koht, kuhu nad läksid, lendas millegipärast õhku. Heal juhul tuleks sealt mõningaid ellujääjaid, väga heal juhul oleksid nad kõik endiselt elu ja tervise juures, halval juhul aga.. Kuigi ta ei tahtnud sellele isegi mõelda, pidi ta tõdema, et nad pidid kõigeks valmis olema. Plahvatus oli juba toimunud veidi aega tagasi ja sekundid näisid igavikena. Kas keegi üldse tuleb tagasi? Reelingu juurest oli juba suurem osa inimesi lahkunud, järel olid vaid veel väga murelikud, peamiselt need, kelle mõni väga hea sõber või miski samuti sinna oli läinud. Kuigi Lolal ei olnud mõnda superhead semu seal, oli ta siiski väga-väga mures ja ta ei tahtnud kuidagi sealt laeva äärest ära tulla, et näha, kas keegi tuleb ikka tagasi või mitte. Nad olid ju siiski kõik omad inimesed. Kuigi mõndadega oli ta heal juhul ainult kaks sõna vahetanud, oli ju ka neid, kellega ta oli veidike kauem rääkinud ja kes isegi toredad paistsid. Isegi eriväelastesse oli ta öö jooksul suutnud paremini hakata suhtuma. Peamiselt oli see küll tänu nende juhile, kes ei osutunudki nii hirmaks püssiga meheks, vaid hoopiski täitsa sõbralikuks tüübiks, kuid siiski..

Kogu punt jõudis lõpuks ka laevalolijate vaatevälja ja tegelikult võis see päris lahe välja näha.. Kaugelt vähemalt. Tolm keerles kõik ringi, sest maapind oli liiga kuiv, et see seal kinni kuidagi püsiks ja siis sellest tolmupilvest astusid välja räsitud olemisega võitlushinged. Aga reaalsus oli natuke halvem, sest esiteks astus neid sealt poole vähem välja kui ennist läinud oli ja teiseks olid ka need vähesed praktiliselt kõik kuidagi haavatud. Kes rohkem, kes vähem.

Õnneks oli kellelgi oidu sild õigel hetkel alla lasta ja üsna vaevaliselt jõudis kogu punt laevale, esimesed ja tervemad veel viimaseid järgi aitamas. Valerie pani enda kanistri sinna samusesse reelingu äärde maha ja vajus kuskile selle kõrvale istuma. Hetkel oli ta nii jõuetu, et ei jõudnud isegi vett enda vööle kinnitatud joogianumast võtta. Mitte, et ta muidu füüsiliselt nõrk ja saamatu oleks. Naine oli tegelikkuses täitsa treenitud ja kanister poleks igal teisel päeval talle erilist raskust valmistanud, aga suur verekaotus ja kõik muu toimunud, sealhulgas ka raevuhoos välja elatud energia, kurnas ta päris korralikult ära. Nii et naine ei suutnudki muud teha kui lihtsalt seal istuda, lootuses, et kellelgi on aega ka ta peahaav mingi hetk üle vaadata. Sest ilmselgelt tal kuklas silmi ju polnud. Ja kui ka oleks, siis oleks need ka lõhki torgatud, kui arvestada haava asukohta.

Sarah vaatas sügavalt magavat tundmatut, võttis tema käest tabletipurgi ja pani piisavasse kaugusesse, et käeraudadega voodi küljes olev noormees seda kätte ei saaks.

Kuulnud sagimist laevatekil, otsustas Sarah minna ja otsida Nate ülesse. Tema peaks ikkagi midagi teadma ju. Ka nooruki koti tõstis naine eemale ja jäi lootma, et Kerdni ajas midagi sassi ja kaheteistkümne tunni asemel magab ta maksimum kaks. Igaljuhul oli peamine ülesanne praegu kellegagi sel teemal aru pidada.

Viimasel hetkel, enne minekut haaras ta endaga ka esmaabipaki ja koti täidetud veepudelitega. Ei võinud ju teada, mis olukorras bensiini-gäng on ja palju neid üldse veel alles on.. Raske südamega lükkas naine kajutiukse kinni ning suundus tekile uurima, mis olukord on.

Olles tunni või paar sõba silmile saanud, peletas mingi ebameeldib unenägu, valusööst või muu ebameeldiv elamus Kerdnilt une. Oli ta ju võtnud oma tavapäraselst unerohu kogusest tervelt neli korda väiksema annuse. Magatud aega polnud tal ka võimalik tuvastada, sest ta polnud enne suikumist oma uurile pilku peale visanud.

Nüüd ta siis lamas siin jälle, täiesti ärkvel ja mõtetes kinni. Jah, elu ülikooli ajal ja nüüd ei andnud võrreldagi. Ta oli olnud korralik, ravimeid võttis haruharva. Kuid nüüd... ta lausa sõltus neist.

Tema mõttelennu katkestas tundmus, et ta oli endiselt voodi küljes kinni.

"Kurat, ikka need käerauad," lausus ta oma kätt sakutades. "Sarah, Sarah auuuu!" Ei miskit! "Mulle aitab!" ning seda öeldes ta hüppas voodi kõrvale püsti, haaras oma vaba käega käeraudadest asus neid räsima. Taibates, et see eriti tulemust ei anna, otsustas ta üritada hoopis kangutada voodi küljest metallpiiret, mille külge käeraud kinnitatud olid. Nii seal voodiga süsteemselt töötades asus ta seda rappima aina vihasemalt. Frustratsioon aina kasvas ja kasvas. Seda seni, kuni piirde kruvid üsna kõva raksatusega voodi korpuse küljest lahti lendasid.

Oi seda rõõmu Kerdni näol nüüd. Ta oleks teinud lausa väikse võidutantsu, kui tal pakilisemaid probleeme poleks olnud. Pealegi vähendas ta rõõmu arusaam, et piirde otstes olevad kinnitused olid liiga suured, et sealt käeraudu üle tõmmata.

No ja, tal oli ikkagi vaja Sarah käest võti saada, et vabaneda raudadest ning nende küljes tolknevast umbes meetrisest voodi piirdest. Ilma aega raiskamata paiskas ta kajuti ukse lahti ning kihutas Sarah otsima.

Inimesi, kes ta teekonnal juhtusid tast mööduma, ta lihtsalt ignoreeris. Ta osanud arvata, et lisaks faktile, et käe küljes rippuv piire pilke tõmbas võis seda teha ka see, et kõigi jaoks ta isik tundmatu oli. Oli Sarah jätnud tema isiku vaid enda ja oma musklimehest abilise teada. Igatahes, Kerdnit ei huvitanud mida keegi praegu arvata võis, tema soov oli ainult üks: vabaneda piinlikust ja ebamugavust tekitavast piirdest käe küljes.

Jõudes laeva reelingule, märkas ta seal Sarah-t kes üritas mingeid Kerdni jaoks võõraid inimesi tohterdada. Ta võttis metallist piirde oma käeraudades olevasse kätte nagu pesapalli kurika ning vibutas seda teise käe peopessa nagu kaak, kes kavatseks kohe kellelegi kallale karata.

Ilma Sarah-le lähenemata hüüdis ta sellises poosis temale kaugemalt: "Hei Sarah! Äkki saaksid Sa mind ka nüüd veidi aidata!"