Missioon bensiin!

OT: Selle teemaga liitugu siis kõik, kes olid rühmas, mis läks bensiini otsima. Administraator võib mängule vürtsi lisamise eesmärgil stseenile aeg-ajalt midagi lisada.

Oli saabunud kena hommik ja Nathaniel oli kokku pannud rühma inimesi, kes lähimast bensukast kütet tooma pidid minema. Autodega, mis sadamas olid, sõita väga ei saanud, just tänu sellele, et neil kütet polnud, aga muidu oli päris mitme sõiduvahendi mootorid tööle saadud.
Nüüd siis liikus grupp inimesi mööda kõige otsemaid tänavaid bensiinijaama poole. Lisaks laeval olijatele olid nende seas ka vähemalt neli eriväelast, et tsiviile turvata. Teiste laevalolijate seas oli grupis ka Val(sest ta palus end sisse kirjutada) ja Lyla ning nii mõnigi aktiivsem nägu veel.
Nathaniel liikus ühe oma meeskonnakaaslasega(kesiganesseesiisollatahab) teistest veidi ees. Ta oli suurema osa oma varustusest laeva jätnud, sealhulgas ka kuulivesti ja küünarnuki- ning põlvekaitsmed. Aga kiivri oli ta nii igaks juhuks siiski pähe pannud. Ja peale granaatide kõik oma relvad ka kaasa võtnud. Pärast pesu nägi Nate tunduvalt kasitum välja, ilmselgelt. Ta liikus kiiremini ning tema tähelepanu oli ergsam, kui enne laevale sattumist. Kena kõhutäis ja paar tundi rahulikku und tegid imesid.

Zanine oli olnud üks neist õnnelikest, kes pandi kirja sellesse missiooni. Iseenesest võis see tähendada puhast enesetappu. Keegi ju ei teadnud, mis nendega tee peal juhtub, kuid ta ei pidanud isegi erilist vaeva nägema selleks, et positiivsena püsida. Naeratus kaunistas korealase nägu. Isegi kui ta oli saanud magada kõigest tund aega ja ta ei söönud eriti midagi, pulbitses kogu tema keha energiast ning kui inimesed olid vähegi tundlikud, siis nad arvatavasti tajusid seda.
Põhjus, miks ta ennast kirja panna oli lasknud, oli neidise enda jaoks ka mõistmatu. Ühelt poolt soovis ta teisi aidata, kuid samas ta aimas, et temast ei olnud suurt kasu. Ta oli osav käsivõitluses ning vajadusel ka relvadega, kuid need olid rangelt ära keelatud. Temale vähemalt. Kas nad tõesti arvasid, et Zane oli nii pooletoobine, et laseks oma meeskonnast kedagi? Tundus nii.
Vähemalt oli ta oma mõmmiku kaasa võtnud. Korealane hoidis seda oma pikkade ja peenikeste sõrmede vahel ning sosistas talle vahepeal midagi kõrva. Seejärel vaatas ta huvitatud pilguga ümbrust.

Valerie sammus Nate'i kõrval, pilk valvas ja samm kerge. Tõesti.. Uni tegi imesid, kuigi väga rahulik see naise puhul polnud. Enam ammu juba. Kuna ilm läks järjest soojemaks oli Val selga pannud taas mustad lühikesed püksid ja beežika maika ning muidugi ei puudunud riietuse juurest ka ta lemmik nahksed saapad, mis olid piisavalt mugavad taolise rännaku jaoks. Valerie taskusse oli pistetud ta enda taskunuga, mille ta isa talle kunagi andnud oli. Saateks jutuke 'ära sellega igaüht ka torgi'. Oh issi, kui sa vaid teaks, et see noake varsti zombi sees võib lõpetada.. Igatahes.. Palju turvalisem tunne oli kohe. No ja siis see väike fakt, et mundris relvaladu tammus ta kõrval.

Nathanieli kõrval astus laevalt maha ka Erin. Ta lihtsalt ei suutnud istuda seal tegevuseta paigal ning oodata, et midagi juhtuma hakkaks. See oleks külvanud temasse lihtsalt rohkem rahutust. Juba kuuldused Dallasest kui kohast, kuhu ellujäänud on moodustanud suurema grupi muutis Joanne'i rahutuks ja närvilisemaks. Äkki on ka tema pisitütar ja ülejäänud pere seal? Ning juhul kui mitte kõik, siis vähemalt keegigi, keda ta mäletab normaalsest elust ja kes oli talle mingiski mõttes lähedane.
Praegu püüdis Erin oletused ja lootused kõrvale tõsta, keskendudes nende missioonile, milleks oli bensiini leidmine. Isegi kui nad leiaksid midagi, siis peaksid nad võtma kaasa kas suurema koguse või hiljem sõidukõlbuliku neljarattalise sõidukiga siia tulema ning paagi nii täis laskma, kui see võimalik on.
Ka Jo oli jätnud enda kiivri, turvised ja need laigulised püksid laevale, kandes sootuks midagi mugavamat, kuid see ei tähendanud, et tal oleks vähem kohti, kuhu paar relva ära peita. Lisaks kahele kaheraudsele, mis oli kindlalt tema seljal olevates kabuurides, oli tal käes enda ustav M4 ning saapasäärde ka paar nuga pistetud.

[You must be registered and logged in to see this link.]

Tina oli küll algselt pidanud laevale jääma, aga ta tõstis natuke häält ja sai seega kenasti kaasa. Ta jalutas nende väikese rühma tagumises otsas, olles viimaseks inimeseks, hoides nende seljatagusel silma peal. Naine kandis praktiliselt tervet enda vormi, kui välja jätta kuulivest. Vaevalt sombid või mutandid relva käsitleda oskavad, kuigi nad on ka varem üllatuste otsa astunud. Seega ei saa milleski lõpuni kindel olla. Tina enesetunne oli võrreldes eelmise päevaga palju parem. Ta oli ennast ilusti välja puhanud ja kõhtu sai ka natuke täidetud. Isegi naise relvad olid puhtaks tehtud.

Aga Nathaniel kõndis oma tiimikaaslase, Erini, kõrval, mitte Valerie ja kaks eriüksuslast kõndisid teistest veidi eespool, sest neil siiski olid relvad, millega vastu jalutavad zombid võimalikult kiirelt maha võtta kui vaja. Tsiviilidel polnud Nathaniel sellele missioonile tulirelvi kaasa võtta lubanud, sest ta ei teadnud kindlalt nende kogemusi relvade ja zombidega. Ning erinevalt tsiviilidest olid eriüksuslased saanud eriväljaõppte relvade kasutamiseks ja nad olid paratamatult kogenenumad kui tavainimesed. Rääkimata sellest, et vaevalt sõduriks treenimata inimene kohe zombisid julgelt laskma hakkab, see polnud lihtsalt reaalne. Kui paljud inimesed olid valmis siiski tapma? Zombid või mitte, nad nägid päris inimeste moodi välja. Nate’ilgi oli nende maha laskmisega kergeid moraalseid kriise, aga ta oli palju inimesi laskma pidanud ning sellises jubedas asjas juba kahjuks kogenud.
Mees jälgis tähelepanelikult nurgataguseid ja ümbrust. Igasugused üllatused olid vägagi mitte teretulnud. Miks ta nii palju inimesi kaasa lubas? Põhiliselt just selle pärast, et kuidagi tuli bensiin kanistritega bensiinijaamast laeva juurde viia ja relva ning rasket kanistrit käes hoida, ühel ajal, oli jube ebamugav. Tsiviilidel olidki enamusel tühjad kanistrid käes. Nad ei saanud kindlad olla, mida nad bensukast eest leiavad.
Mehe M4’l oli kaitseriiv peal ja see põhimõtteliselt rippus rihmaga tema küljel, siiski hoidis ta parema käega selle käepidemest kinni, et võimalikult kiirelt relv tõsta, kui see vajalikuks osutuma peaks. Siiani olid tänavad marurahulikud olnud. Isegi nende grupp ei suhelnud omavahel väga. Seda hetkeni, kuni Lyla häält tegi. Nate ei pööranud end ümber, kui küsimust kuulis, vaid kõndis sama tähelepanelikult edasi. “Ma eeldan, et nad vajusid linna laiali, nagu nad enne olid,“ vastas mees vaikselt, kuid piisavalt valjult, et Lyla seda kuulnud oleks. Hea oleks teada, kus nad olid, et nende otsa mitte sattuda. Öösel passisid nad üsna tuimalt veel sadamas, aga hommikuks oli plats tühi olnud. Kusagil läheduses neid ka olnud polnud. Veider. Liiga veider.

Noo nevermind, kelle kõrval Valerie siis kõndis, igatahes kusagil grupi eesotsas ta oli. Pooleldi uudishimust ja pooleldi sellepärast, et tagaosas liikudes oleks tal mingi 'zombi on mu selja taga' paranoia tekkinud. Praegu oli üsna kahtlane olek samas, vaatamata tema positsioonile selles salgakeses. Kus need olendid kõik tõepoolest siis olid? "Loodame, et nende ajud on piisavalt ära kärvanud, et mitte mingi plaaniga lagedale tulla," sõnas Valerie kahtlustavalt ringi vaadates, meeled valvsad ja iga väiksemagi heli peale reageerimisvalmis. Aga kui mingi koll välja hüppab, siis tema äsab ka kohe. Nii et parem oleks, et kellelgi lolli ideed ei tule nalja mõttes kedagi seal ehmatama hakata. Mine tea.. Kuumus hakkab pähe mõnele ehk. "Kas te teate ka üldse, kui kaugel see bensiinijaam on?" taipas Val mingi hetk küsida. Keegi oli seda arvatavasti juba uurinud, aga ju ta siis polnud kohal olnud või miskit, sest temal polnud ausalt öeldes aimugi, kui kaua nende 'närvid pingul' rännak kestma veel peaks. Naine kohendas veidi nööri enda õla peal, mille otsas kanistrid rippusid. Ta oli nimelt endale kätte pistetud kaks kanistrit mõlemad nööri otsa sidunud ja selle siis üle õla riputanud. Sedasi oli palju mugavam kui neid käes hoida ja pealegi meeldis talle väljavaade, et ta käed olid reaalselt zombile äsamiseks vabad ka, palju rohkem kui see, et ta tühja kanistriga virutama on sunnitud. Mis arvatavasti kedagi väga ei peata. Ehk põrutab natuke ära ainult. Need kanistrid polnud rasked ju. Üldse oli naise stiil juba selline 'valmis võitlema ja jooksma ja kõike vajadusel tegema'. Kombatsaapad, mugavad riided ja ehteid ei kandnud ta pea kunagi, sest esiteks oleks need ette jäänud ja pealegi olid ta tätoveeringud piisavateks aksessuaarideks. Nii et jah.. Sedasi oli palju parem.
Vööl rippus tal ka väike veeplasku, millest ta seni veel ühtki lonksu võtnud polnud. Vett ei saanud just palju kaasa vedada ju nii et pigem üritas ta seda võimalikult säästa. Ja sedasi Valerie siis rändas seal rühmakese eesotsas, õlad päikese käes pruunimaks tõmbumas ja kanistrid aegajalt kokku põrgates vaikset kolinat tegemas, mis teda alati veelgi valvsamaks muutis, sest murdosa sekundi kestel ei taibanud naine, mis häält tekitas ja pilk iga hetk valvas, sest võimalus, et mingi olend kusagilt välja kargab muutus iga sammuga aina reaalsemaks.

Danielle oli samuti olnud vabatahtlik grupis, kes läksid bensiini otsima. Ta tahtis saada laevalt eemale ning ideeliselt võiks neidise hetkelisest tegevusest ka suuremale grupile kasu olla. Pärast tema ja Gavini viimast vestlust oli Hayley pidevalt kehvemas tujus, olgugi, et ta üritas seda varjata. Neidisel olid jalas mugavad tanksaapad, pikad püksid ning T-särgi peale viskas Danielle ka dressipluusi, kuna ei saanud kindel olla, mida ning mis põhjustel võis midagi täpselt vaja minna. Vööle oli pandud üks terav nuga ning ka väikene nõu, mis oli täidetud joogikõlbliku veega.

"Päris hästi siis, kui mõni neist alles ka on.. Siis polegi nii kaugele minna," sõnas Valerie ringi vaadates. Ah et ümber nurga.. Mingid nurgad olid eristatavad küll, aga enamus linnast oli pigem lahinguvälja välimusega, nii et ta küll väga täpselt aru ei saanud, mis 'nurka' Lyla silmas pidas. Aga see selleks. Ja temal väga vahet küll polnud, kes vastas. Otseselt polnud küsimus kellelegi kindlale suunatud. Vastas see, kes teadis.
Val võpatas kergelt, kui blondiin äkitselt õhuhüppeid sooritama kukkus ning vaatas instinktiivselt ringi, otsides zombit või mõnd mutanti või üldse midagi, mis sellist reaktsiooni põhjustada võis. Ja siis märkas ta nüüdseks juba lömastatud putukat ja muigas tahtmatult. "See oli mingit laadi põrnikas. Arvatavasti veidike mutanteerunud," sõnas Val lõbusal ilmel end Clarkei sülle smuugeldanud neitsiku poole vaadates. Ei teagi nüüd kohe, kas Lyla tõsiselt kartis seda asjandust või oli tal lihtsalt vabandust vaja, et mehi sebima hakata. Väga vahet polnud ka samas. Zombiga tegu polnud ja putukas oli surnud ka nii et Val sammus rahulikult edasi, pidades siiski silmas, et vähemasti üks eriüksuslane, nähtavasti siis Erin, sest Nate tegeles blondiiniga, temast eespool püsiks. Relvad lähevad siiski ees ja puha.

Erini heledad sinakasrohelised silmad püsisid kindlalt enda ees, jälgides tähelepanelikult osaliselt või täiesti varemetes hooneid, kus kunagi oli toimunud tegus kauplemine või sootuks keegi elanud. Nüüd ei kõlvanud need enam millekski, vaid põhjalikumaks lammutamiseks, et oleks täitsa puhas maalapp. Naise kõrvad seevastu jälgisid ka eriüksuslase seljatagust. Ootamatused talle ei meeldinud ning pidev valvsus tasus seega ära. Samas liiga paranoiliseks ei tasunud ka minna ja iga väiksema krõbina või sahina peale tulistama hakata. Nii võid tappa vaid mutateerunud loomi ja halvimal juhul paar ellujäänut või tiimikaaslast, kes tahtmatult võivad sattuda püssitoru ette.
Mingi hetk oli Erin siiski sunnitud peatuma ning tema heledad silmad pöördusid üle õla selja taha Lyla'le, kes oli paanikasse läinud ühe putuka pärast, kes kokkuvõttes oli siiski halvemas seisus kui tüdruk. Neidis polnud see, kes laiaks astuti. Endamisi silmipööritanud, kui Lyla peagi Nate kaelas rippus, keeras Erin enda pilgu uuesti tänavale ning liikus peagi edasi, hoides enda sammu aeglasemana, et keegi maha ei jääks ning grupp kindlalt koos püsiks. Naise käes olev M4 oli ilusti laetud, täis salvega ning valmis tulistama iga hetk, kui Joanne peaks märkama või tajuma midagi ohtlikku. 5 aastat merejalaväes ning 3 aastat erijõududes on muutnud naise meeled vägagi teravaks. Vajadusel suudaks ta tuvastada zombied koguni lõhna järgi ja määrata ka nende asukoha. Rääkimata teravast kuulmisest, täpsest nägemisest ja mingit sorti ka ettenägelikusest, mille võrra sai rikkamaks iga Erini tiimikaaslane ammusest ajast. Neid õpetati ellujääma ning see on nende rühmal ka osaliselt õnnestunud.

“Päris ilma plaanita me linna jalutama ka ei tulnud,“ vastas Nathaniel Hamiltoni järgmisele küsimusele. Küsimusele, mis puudutas bensiinijaama. Nate’il oli kaart ja ta teadis enam-vähem kuhu minna, linn oli lihtsalt väga lagunenud ja mitmed tänavad olid kinni. Ilma vahele kommenteerimata, lasi mees Lylal üles lugeda, kus miski asus, kuni neidis järsku vakatas ja mingi veidra hääle tegi. Nate jõudis vaevalt üle õla vaadata, kui Love tal juba seljas maandus. Clarke kergitas üllatunult üht kulmu ning keeras end ümber, vaadates ringi. Misasi see oli, mis Lylat ehmatas sedasi? Ta oli oma relva tõstnud ja Lyla kaitsvalt enda selja taha lükanud. Mitte midagi nägemata, kortsutas mees kulme ning seejärel kommenteeris Hamilton mingit põrnikat. Clarke langetas oma relva ja pööras end taas Lyla poole silmitsedes naise nägu. Peaks ütlema midagi? Ärgu ehmugu kõige peale? Aga Nathaniel ei öelnud midagi, lihtsalt hingas sügavalt sisse ja välja. “Ole ettevaatlikum, oli kõik, mis ta ütles, kui Lylast siis mööda astus ning edasi kõndis. Ta vedas vaba käega üle oma näo. Miks nad koguaeg kokku jooksid/põrkasid? Miks Nate Lylat enda peast ei saanud enam? “Me peaks paari minuti pärast kohale jõudma,“ ütles Nathaniel kogu nende grupile. Oleks tore, kui nad esimesest bensukast kohe vajaliku hulga kütust kätte saaks.

Gavin oli terve tee kaasa kõndinud ja kuulanud, mida teised rääkisid. Ta ei suutnud laevale jääda, kuna seal oli Danielle. Muidugi tegi aga saatus trikke ja tuli välja, et ka naine oli selles grupis. Mehe silmad käisid ringi, viimasel ajal polnud nad laevalt ära käinud, kuna igasuguseid elukaid oli aina rohkem ja neil polnud sobivat varustust, nüüd vähemalt olid olemas eriväelased, kellel oli korralik väljaõpe ja ka vastavad relvad. Lyla rabelemise peale muutus mees valvsamaks, aga tegu oli mingi putukaga.

Valerie pidas silmas rohkem ümbrust kui kellegi tagumikku - mitte, et tema ees liikuval Erinil selles osas puudujääke oleks - ja seetõttu silmaski ta üsna pea tuttava välimusega bensiinijaama, mis kerge naeratuse naise huulile tõi. Samm kiirenes pisut ja korraks kadus valvsuski, mis õnneks kohe naases, kui Valerie mõtlema hakkas, et ehk ootavad neid seal bensukas mingid tüübid. Sest no olgem ausad.. Seni oli see rännak liigagi rahulikult kulgenud. Kahtlane oli juba, et alles olid zombid terve laeva ümber piiranud ja nüüd polnud ühtki silmapiiril. Aga samm oli naisel siiski kiirem, sest no.. Mida kiiremini nad oma kanistrid täidetud saavad, seda kiiremini saavad nad tagasi laeva juurde ja sealt minema. Nad olid siiski juba kuid seal laeval elanud ja mõte sealt pääsemisest oli oioi kui ahvatlev.
Alles nüüd võttis Val enda veeplasku ja rüüpas sealt lonksukese. Noh, nüüd oli ta ära näinud, kui kaugele minna oli ja oskas hinnata, kui palju tal vett vaja alles hoida oli. Kui nad muidugi sellest bensukast üldse kütust saavadki.. See polnud ju ka kivisse raiutud, et seal üldse mõni tilgake bensiini leidus. Aga lootus sureb viimasena.

Kõndimine oli vaikne ja see hakkas isegi Zanine'ile närvidele käima. Olgugi, et teiste silmis oli ta pooletoobine, idioot, kes ei mõistnud mitte midagi ja keda tiimikaaslased loovutaksid hea meelega inimsööjate ohvriks, oskas ta siiski hästi käituda.
Korealase valvas pilk liikus majade vahelt edasi. Kuigi tal oli praktika võitluses, ei olnud tema meeled nii arenenud kui näiteks eriväeüksuslastel. Tal puudus kuues meel millest oleks tõenäoliselt väga palju abi olnud hetkel.
Zanine langetas hetkeks pilgu kuid vaatas siis kiirelt üles kui kuulis enda ees kiljatust ning siis sahistamist. Tütarlaps peatus ja seadis ennast kohe võitlemisasendisse, üks jalg eespool ning käed õhus nii kaitse kui ka ründevalmis. Kuid siis ta mõistis, mis juhtunud oli. Tema pilk liikus prussakale, mille tütarlaps oli suurest paanikast laiaks litsunud ja siis Lyla poole, kes rippus Nathanieli kaela küljes. See pani ta vaikselt naerma. Kogu see paaniline õhkkond, mida ta tajus, see hirm... Need lõbustasid teda.
Lühikese aja pärast ta rahunes kuigi muie ei kadunud kusagile.

Kogu grupp jõudis viimaks bensiinijaama juurde ja nüüd küll Valerie enam eriväelaste selja taha varjuda ei viitsinud. Tõehetk oli käes ju.. Kas on bensiini või ei ole. Samas kui ei ole, siis see Lyla ju seletas ennist midagi teise bensuka kohta, mis siinsamas pidi olema. Vist. Valerie polnud Washingtonist pärit ja ei teadnud seetõttu ka suurt midagi sellest linnast. Kui tänavad veel terved ja majad püsti oleks, siis ta ehk suudaks isegi orienteeruda ja Valge Maja leiaks ikka üles, aga sellisel lahinguväljal orienteerumine tal küll välja ei tulnud.
Siiski vaatas Val esiti ikka ringi ka, sest ta aju tagasopis oli ikkagi see hirm, et zombid on ehk bensiinijaama lagunenud hoone sisse koondunud ja ootavad neid seal.. või miskit.. Üldse oli mingi halb eelaimdus asja suhtes tekkimas. Kuidagi liiga lihtsalt oli see rännak neil läinud. Teekond oli täiesti rahulik - kui mutantprussakad välja jätta - ja kui seal nüüd bensiini ka leidus, siis oli tõsiselt nende õnnepäev.
"Keegi relvaladudest peaks tiiru peale tegema sellele hoonele.." sõnas Valerie viimaks, pilk mundrimägedel seisma jäämas. Sest no bensiin oli küll väljas jah, aga sees leidus ehk toitu või vett veel. Kuigi kõik oldi vist ära juba võetud sealt.. Aga siiski. Nagu öeldud, oli tal mingi halb tunne selle kõige koha pealt.

Nad jõudsid ilusti ja tervelt bensiinijaama, mis oli igati tore. Natuke liiga tore ehk. Bensiini kättesaamisega võis ilmselt probleeme tekkida, sest tsisternid oli maa all ja kätte saab sealt vajaliku kütuse ainult pumpadega, mis ilmselgelt ei tööta hetkel. Nate ja Erin(sorry, et juhin sind veidi) läksid bensiinijaama hoonesse sisse ja kontrollisid, et see tühi oleks. Süüa seal küll polnud. Kõik oli kas ära viidud või pahaks läinud. Muidu oli hoone tühi. "Siin peab kuskil varugeneraator olema," ütles Nathaniel Erinile. Pärast väikest otsimist ja risude kõrvale tõstmist, suutsidki nad selle generaatori leida. Õnneks oli generaatori paagis natuke kütust, sest kui seal seda poleks olnud, oleks asi eriti irooniline olnud. Nate tõmbas oma relvale kaitseriivi peale ja nokitses pisut mootori kallal, aga sai selle asja tööle kuidagi. Väga hea. Nüüd tuli loota, et tsisternides ka midagigi oleks. Nathaniel liikus eesruumi ja laskis Erinil välja minna ning kui Nathaniel esimese automaadi nö sisse lülitas, hüüdis ta läbi katkise akna, et nad prooviks, kas saavad bensu kätte või ei. Generaator tundus täitsa okeilt töötavat, vähemalt hetkel.

Valerie pani enda kanistrid maha ja kükitas nende juurde, hakates hoolikalt tehtud sõlmi nüüd lahti tegema. kadettides oli ta käinud ja sõlmi õppinud, aga alati õnnestusid need tal ikka sedasi, et ta ise ka neid lahti ei saanud. Naine viis vilksamisi pilgu üle õla, kui Nate kellelgi proovida käskis ja Dani selle ülesande enda peale võttis. "No jumal tänatud.." muigas naine, kui bensiin voolama hakkas ja tegi ka teise kanistri sanga pmbert sõlme lahti, kerides nööri siis kokku ja pannes selle enda vöö külge rippuma. Alles siis keeras naine ka enda ühel kanistril korgi maha ja astus teise tankuri juurde, pistes selle otsapidi kanistrisse ja vajutades, et bensiin voolama hakkas. Loodetavasti oli seal ka piisavalt, et kõik kanistrid täita. See oleks küll paras mõnitus olnud, kui nad mingi poole kanistri jagu seda ainult saaksid.

Erin heledad silmad pöörasid ümbrusele veelgi rohkem tähelepanu, kui nende nägemisulatusse ilmus bensiinijaam. Kuna need surnud ebardid pole piisavalt intelligentsed, et proovida varitsust või koostööd teha söögi nimel, ei tasu neid siiski alahinnata. Mingil määral on intelligents neil säilinud isegi pärast surma, mis tõttu ei tasu neid midagi nii alahinnata.
Esmapilgul paistis bensiinijaam puhas ja ohutu, kuid paarikordne kontroll ei paha. Nathanieli käsu peale noogutas Erin kergelt, võttes kaitseriivi enda M4 pealt maha ning kontrollides mehega majakese üle. Ilusti zombiede vaba. Et midagi tööle siin saada, pidid nad ülesse otsima ka generaatori, mille kallal Nate mõnda aega nokitses, ennem kui see oli nõus peale paari turtsatust tööle hakama. Jätnud veebeli üksinda majakesse, läks Erin tagasi välja, valvates tsiviilisikuid, kuni nad bensiini võtsid. Naise heledad silmad jälgisid tähelepanelikult üle tee olevaid maju. Juhul kui seal peaks kasvõi liblikas aknast mööduma, paneks naine seda kohe tähele ning kõhklemata tulistaks. Surnutest polnud hetkel aga märkigi. Peale eilset suuremat kogunemist pole Joanne neid enam näinud. Nagu oleks üle öö tehtud hääletu suurpuhastus.

Vaikuses edasi liikudes muutus Zanine meeleolu taas. Ta tundis igavust, kuid samas vaatas ta ootuseärevalt ringi, otsides kedagi, kes võiks neid ohustada.
Kuid kummalisel kombel jõudsid nad ohutult bensiinijaamani. Tõenäoliselt pidasid teised ka seda väga irooniliseks sest kogu linn tundus zombiedest justkui tühjaks imetud. Olid nad maa alla vajunud või mis?
Kui kaks eriväeüksuslast läksid hoonet kontrollima, võttis Zanine samuti ühe kanistri ning suundus bensiini sellesse valama. Pärast lühikest ooteaega ja isegi hirmu, et sealt ei tule midagi, tundis ta peagi bensiini lõhna. See pani ta pea kergelt ringi käima, kuid rõõm ja joovastus tõukasid selle koheselt kõrvale. Tütarlaps naeratas kõigile, andes mõista, et temal õnnestus edukalt kütus välja saada.
Neidise tumesinine kanister sai täis ja tütarlaps keeras sellele korgi peale. Selle seejärel kõrvale asetnaud, astus ta Erini juurde, kes neid pealt vaatas ja ümbruskonda jälgis. "Mis sa arvad, kas on võimalik, et nad lahkusid siit?"
Iseenesest ei pruukinud see tõsi olla, kuid vägagi võimalik. Linn oli inimtühi kui välja arvata muidugi nemad - ellujäänute grupp. Tütarlapse punakaspruunid silmad olid naisele justkui külge liimitud. Ta silmitses Erini nägu, ahmides endasse iga pisidetaili. "Või kui mitte, kas on võimalik, et nad on võimelised mõtlemiseks ja koostööks ning võivad meid iga hetk varitseda?" Kõik oli ju võimalik. Siiamaani poleks keegi neist ju uskunud, et päris inimsööjatest surnud üldse eksisteerivad. Lisaks olid veel need jubedad sookollidelaadsed olendid, kes valdasid samasuguse mõistusega nagu nemad.