Missioon bensiin!

Gavin tundis mingit lehka, mis vallutas kõik meeled ja pani lihtsalt pea ringi käima ning ajas südame pahaks. "Dani, mis mul jalas on?" küsis meesjärgmisena. Ülakeha liigutamine oli valus, osalt jala, osalt rusude all kannatada saanud külje tõttu. Theo pööras pea vasakule, et ei peaks nägema kokku vajunud hoonet ja kellegi kätt sealt alt välja piilumas. Mees julges lõpuks pead pisut kergitada ja ta nägi enda jalast välja turritavat klaasikildu, mis oli sisselõike kohast verine. Ta teadis, et seda ei tohtinud niisama ära tõmmata, sellest oleks võinud suur verejooks tekkida. Oli vaja midagi, millega kohe haav tugevalt kinni suruda.

Kui Zanine oligi üldse mingil moel vigastada saanud, siis antud hetkel ei pannud ta seda adrenaliinist, šokist ja hirmust tähelegi. Kuigi tütarlapse näol ilutses endiselt see armas naeratus, mis oli tõenäoliselt väga kuulsaks saanud oma vaimhauge oleku poolest, oli tütarlaps sellegi poolest inimene ja ka temal olid närviimpulsid olemas olgugi, et need töötasid pisut erinevalt kui teistel.
Ta ei pannudki tähele seda, kuidas Danielle oli tema käe eemale tõuganud ja praktiliselt ähvardas teda noaga. korealane vaatas talle mitte midagi ütleval ilmel otsa, kuigi tema silmad väitsid aga seda "Ole lahke, lõika mu kõri läbi!" sest hetkel, tajudes seda, et neil ei pruugi suurt võimalust enam ellu jäämiseks olla, võis sama hästi ju nii ka surra.
Tütarlapse suured silmad langesid Gavinile. Too oli teadvusele tulnud, kuid nagu neidis aru sai, valitses tema peas ainult segadus. Nende kõigi peas valitses tegelikult kohutav sasipundar. Zanine uuris noormehe nägu, otsides pilguga haavu, mis oleksid võinud tekitada suuremat verejooksu, kuid seda ta ei näinud. Selle asemel pälvisid noormehe sõnad tema tähelepanu jalale, kus ta nägi üht suurt klaasikildu välja turritamas. See oli neidise jaoks nagu limiit kõigele, mida ta näinud oli. Väljas valitses kaos. Verd oli kõikjal, inimeste ja mutantide kehaosad vedelesid maas ning mütsatusi kuuldes mõistis ta, et kõik ei olnud veel läbi. Oli neid mutante seal rohkem?
Zanine sulges oma silmad ja kallutas pea kuklasse. Ta ei suutnud enam. Ei suutnud! Siis märkas ta, et tema käed olid hakanud tugevamini värisema. Neid oli praktiliselt võimatu paigal hoida. Kuigi ta tahtis Gavinit aidata, teadis tüdruk, et ta peaks võtma oma särgi seljast, et sellega tolle haava siduda, kuid sellest ei oleks kuigi palju abi. Lisaks võis ta seda teha valesti. Tema esmaabi teadmised ei olnud nii head kui eriüksuslastel. Kus nad üldse olid?
"Ma... ma... ma tulen kohe tagasi." Tal oli vaja värsket õhku. Või vähemalt seda, mis seal sellest puhtast hapnikust alles jäänud oli. Zanine aga ei saanud enam kõndida. Tema põlved, mis olid vankumisest nõrkenud, sundisid ta tagasi maha kukkuma. Aeglaselt rändas tema pilk välja. Ta vaatas seda suurt elamumaja, kuhu olid mattunud kõik, keda ta vähegi teadnud oli. Kõik, kes olid nendega kaasa otsustanud tulla. Ta nägi Dominicki musklis kogu rusude all ning klomp tekkis talle kurku. Dominick. See mees oli olnud ainuke, kes võttis Zanine'i kui sõbrana, kes võttis teda kuulda ja nüüd... Nüüd oli tütarlaps taas üksi.
Korealane tõmbas sügavalt hinge. Alles nüüd, kui meeleheide oli temast võitu saamas, tundis ta valu üle kogu oma keha. Eriti seljas.
Juba kolmas kord selle poole tunni jooksul pani Zane oma käed kokku, kallutas pea pisut tahapoole ja sulges silmad, palvetades Jumala poole, lootuses päästa nii lahkunute kui ka ellujäänute hinged.

Pööranud enda silmad tagasi poolenisti põlenud pea poole, mis oli kunagi kuulunud Garry'le, silmitses ta seda momendiks veel, ennem kui kõndis eemale, et varjuda alla sadavate tükkide eest. Loomulikult oleks ta tahtnud Nathanieli aidata, kuid praegu eelistas Jo kõigest sellest eemale hoida. Ühte kätt kangelt vastu enda külge hoides, komberdas ta Tina kõrvale. Alles nüüd tundis Erin kibedat valu enda vasakus õlas, mis muutis ülejäänud käe tuimaks. Ilmselt oli tal õnnestunud see plahvatuse hetkel liigesest välja tõmmata. Nüüd ei jäänud muud üle, kui see lihtsalt tagasi tõmmata. Ise ta sellega otseselt hakkama poleks saanud, mis tõttu tõusis ta nii pea, kui taevast alla sadav tükkide hulk muutus väiksemaks, kõndides kergelt longates maja poole, kuhu ellujäänud olid ennast peitnud.
"Zanine," hõikas Erin vaikselt tüdrukut. "Saad mind momendiks aidata?" küsis ta temalt vaikselt, püüdes enda vasakut kätt momendil võimalikult paigal hoida. Isegi juhul kui tüdruk ei oska hästi esmaabi, on temal suurem võimalus käsi korralikult tagasi paika tõmmata kui Jo'l endal.

Valerie oleks ka hea meelega out of it snappinud, aga eip.. Naine oli ikka täitsa sooda ja leidis end taaskord sealt lagunenud majast, kust ta enne just kiiruga minema oli läinud. Nüüd oli ta muidugi veendunud, et ta on maagilise ajarände teinud ja pommitamine oli just olnud ja tegu oli tema enda majaga. Mis sest, et see maja karvavõrdki tema oma ei meenutanud ja rahvast seal ka kolm korda rohkem oli. Valerie oli täitsa enda imaginary world'i läinud ja selles maailmas oli ta just keldrist välja pääsenud. Keldrist, kus ta oli täitsa üksinda olnud ja kuulanud, kuidas ta vanemad surid.
Nad pidid kõik seal all tegelikult olema. Nende maja San Antonios oli üsna vanaaegne ja sellel oli veel pommikelder olemas. Ja kui kogu möll liiga hulluks läks ja liiga lähedale jõudis, käskis isa tal keldrisse minna. Aga Valerie polnud nõus sinna üksinda minema, sest ta kartis, et vanemad ei järgne talle. Ja muidugi oli temas ka trots, mis tõusis alati pinnale siis, kui vanemad teda lapsena kohtlesid. Naine oli amu juba täiskasvanu ja elas iseseisvat elu. Aga igakord, kui ta vanematekoju läks, oli ta nende silmis taas väike ja kaitsetu laps. Isa sõna jäi tookord peale ja Valerie läks keldrisse, uks tema järel sulgumas ja teda saatmas isa sõnad: Me kohe tuleme. Naisel polnud aimugi, mis oli nii oluline olnud, et ta isa ja ema veel vaid minutiks maapinnale pidid jääma. Nad läksid millelegi järele.. Aga Val ei saanud kunagi teada, mis see oli, sest enne plahvatas pomm liiga lähedal.
Naisel läks kaks päeva, et keldrist välja saada, sest varisenud kivikamakad ja muu praht olid keldriukse enda alla matnud. Ja kui ta läbi raskuste välja jõudis, oli ta tunnistajaks samasugusele vaatepildile nagu nüüd seal majas.
Valerie seisis keset ruumi, kivihunnikute ja muu sodi vahel ja vaatas üsnagi tühjal pilgul enda ümber ringi. Osad inimesed olid sealt vist juba välja läinud, sest rahvast oli vähem. Dani oli Gaviniga seal ja mees oli vigastada saanud. Nende kõrvalt paistis kellegi käsi.. Ülejäänud keha oli kivirusude all.
Nüüd oli Val segaduses. Ta oli sinna tulnud mingi kindla mõtte ja lootusega, aga sarnaselt Nate'i juurde komberdamisega, oli tal juba ununenud, mis see oli. Nüüd oleks naine tahtnud taas majast lahkuda, aga kuskile polnud minna ka. Igalpool oli samasugune lahinguväli.. Meenutus kõigest, mis nii kohutavalt valesti oli läinud. Nii et naine põlvitas sinna samma kivide ja tolmu sekka põrandale, vajudes aegamisi kandadele istuma.

Ta ei teadnud, mis ta seljal viga oli. Võimalik, et ta oli selle ära löönud kui plahvatus toimus. Võimalik, et temaga oli juhtunud sama mis Gaviniga. Ehk olid mõned klaasikillud talle selga lennanud ja ta isegi ei taibanud, et ta hetkel verd jooksis. Kõik oli võimalik ja nii kergelt üle õla vaadata, et uurida oma seisundit, ta ei saanud.
Tema palve oleks võinud kesta veel kauem, kuid tütarlapsel hakkasid sõnad otsa saama niiet ta korrutas põhimõtteliselt koguaeg ühte ja sama asja. Palun, aita meid kõiki! Muu nimel tal ju ei olnud palvetada? Zane isegi ei teadnud, kas selles rühmas oli veel keegi, kes oli jumalausklik. Korraga tütarlaps taipas, et ta soovis ka kirikusse minna, et sealset puhast ja õnnistatut aurat tunda. Kuid võimalik, et Washingtonis olid need samuti rusudesse vajunud ja kõik need kaunid ikoonid ja ristid olid suurte kivihunnikute alla vajunud. Nende kättesaamine oleks võimatu ja vaevalt oleks keegi nõus temaga neid otsima minema. See tähendaks enesetapumissiooni.
Korealase sõrmed olid nii tugevasti vastastiku surutud, et nad olid valged ja näis, et kui ta veel tugevamini surub, murrab ta ise enda luud.
Sellest transist äratas teda Erini hääl. See oli vaikne ja kajas lähedalt. "Aamen!" lausus Zanine ning tegi kolm korda risti oma keha peal. Seejärel tõusis ta püsti ja jalutas naiseni. Kiiresti ta enam kõndida ei suutnud. Ei jaksanud enam lihtsalt.
Erini juurde jõudes ei läinud tal kaua aega mõistmaks, mis oli eriüksuslase probleem. Tema käsi oli paigast ära. Tema käed hakkasid värisema. Kui ta trenniga veel tegeles, olid paljudel sellised õnnetused olnud ning ta oli pealt vaadanud kuidas nende treener käe "tagasi" surub. Tol ajal oli see vaatepilt huvi pakkunud, kuid nüüd ei suutnud ta just sellel kombel reageerida. Kuid tema näole ilmus taas seesama kerge naeratus. See ei olnud asi, mida karta.
Neidis võttis õrnalt Erini käest kinni ja vaatas talle otsa. "Ma loen kolmeni," hoiatas ta vaikselt. Oma lugemisega jõudis ta aga number üheni. Järsu liigutusega, mille ta tegi, näitas tütarlaps kui jõuline tema haare tegelikult oli. Ta vaatas pinevalt Erinile otsa. Käsi peaks nüüd korras olema.

Niisama lihtsalt, kui Nate oli tardunud ja oma surelikkuse üle mõtlema hakanud ning korraks koguni veendunud, et ta nüüd surnud on, tuli ta sellest ka välja. Kohe kui ta kuulis ingli häält. Või siis mitte päris ingli, aga sinna lähedale. Lyla helisev hääl pani Nathanieli talle silma vaatama ning teda kuulama ja taas mõtlema. Ta silmitses Lylat pikalt ning kui neidis tast mööda astus, pööras Nathaniel naisele järgi ning naeratas kergelt, kui kuulis tänu. See oli tema jaoks iseenesest mõistetav, et ta naist kaitsnud oli. Temal oli ju turvis ja Lylal mitte. Ometi oli äärmiselt hea kuulda naise suust tänusõnu. Need oleks talle justkui mõistuse tagasi pähe pannud, nagu oleks ta aju restardi teinud ja ta teaks nüüd mida edasi teha. "Ma tulen ka sinna varsti. Ja, pole tänu väärt," naeratas Nathaniel kergelt. Veel mõned inimjäänused viskas ta põlevasse auku. Surnukehad majast tuleks ka välja kanda. Garry vaevalt enam jalule saab, aga kui need surnud seal kivihunniku all üks hetk jalad alla võtavad, oleks see liigne nii mõnelegi neist seal. Nate märkas Erinit ja Zaninet eemal, näis, et nemad said omavahel hakkama. Tema rühmakaaslasel oli vist õlg paigast. Kõik, või vähemalt enamus, olid viga saanud. Nad pidid end võimalikult kiirelt kokku korjama ning tagasi minema. Mida kiiremini nad siit neetud linnast lahkuvad, seda parem on. Nate kohendas oma M4'a rihma. Kuna tema parem käsi oli kasutu hetkel ei saanud ta relva väga kasutada. M4 oli siiski kahekäe relv. Muidugi sai ta ka ühe käega lasta, kud siis polnud lasud nii täpsed. See oli ilmselge. Mees andis Erinile märku, et nad end võimalikult kiirelt kokku korjaks ja liikuma saaks hakata, seejärel suundus Clarke ise samuti majja.
Veebel ohkas raskelt, kui nägi rusude alla jäänud inimesi. Neid välja kaevama ka ei hakka, ehk nad ei tõuse sealt hunnikust. Ta silmitses põlvitavat Hamiltoni ja siis Gavinit, kes eemal ühe naisega, kellega Nathaniel veel tutvunud polnudki, koos oli. Mees oli ilmselt viga saanud. "Kuidas meil bensiiniga lood on? Kui palju keegi viga on saanud? küsis Clarke võrdlemisi külmalt. Kainet mõistust oli vaja ja kadunuid taga nuttes surevad nad sinna samamoodi kui mitte hullemalt. Mine tea, millal uued mutandid välja ilmuvad. Ta võis jätta hoolimatu ja külma mulje, aga inimesed tuli kokku saada. Lisaks pidi ta oma relva Hamiltonilt tagasi saama.

Erin noogutas kergelt Zanine sõnade peale. Ta teadis, et need kolm arvu on vaid ilustuseks, sest kunagi ei loe keegi kolmeni, vaid piirdub tavaliselt tõesti ainult üheni lugemisega. Seega oli Erin täiesti valmis selleks, et kõva raksatus ja metsik valu, mida ta on õppinud nende aastatega endas hoidma, tuleb iga hetk. Ometigi oli see vägagi ebameeldiv, kuid vähemalt oli tal võimalus enda kätt kasutada. "Aitäh," lausus naine vaikselt näitsikule, mudides kergelt paremat käevart, et vereringlus ilusti taastuks ja Jo'l oleks võimalik seda võimalikult kiirelt peagi uuesti kasutada. Loomulikult peaksid sellised vigastused paranema päevi, lausa nädalaid, kuid Erin ilmselt piirdub paari tunniga, kuni ta suudab enda õlga ilma suurema valuta kasutada.
Enda M4 kandis naine momendil enda õlal ning tema armsad kaheraudset tapamasinad puhkasid rahumeeli Erini seljal olevates kabuurides. Tema heledad rohekad silmad tabasid peagi Nate pilgu ning ta noogutas vaid kergelt. "Püüa inimesed jalule saada, me lahkume umbes kümne minuti pärast," sõnas Erin vaikselt, pöördudes taaskord Zanine poole. Neidis tundus olevat sellistes olukordades vägagi asjalik ning külmanärviga. See kulus praegusel momendil vägagi marjaks ära.

Tundus, et ta oli kas arvestanud sellega, et tüdruk ei loe tegelikult kolmeni, või siis olid Erini puhul need õnnetused sagedased. Zanine lootis, et esimene variant oli õige ja et Erin ei olnud kunagi varem eriti hulle traumasid saanud. Ta ei saanud lihtsalt mõelda pahasid mõtteid inimeste suhtes, kelle vastu ei olnud tal midagi. Pealegi oli ta otsusele jõudnud, et selleks, et sealt eluga välja pääseda, vajasid nad armastust! Kui keegi neid ei armasta või kui nad ise ei suuda teineteist vähemalt sallida sel moel, siis hakkab Zanine ise neid armastama. Küll emalikul-õelikul kombel, kuid sellegi poolest.
Tütarlaps noogutas kiirelt ja naeratas, lastes Erini käest lahti. Tundus, et ta saab nüüd ise hakkama. Siis vaatas ta ringi. Siis ajas ta selja sirgu. Kuigi tal ei olnud mingisugust sõjaväealalist kogemust, leidis tüdruk, et oleks parem nendega suhelda nii, nagu nad harjunud olid. Täpselt ja konkreetselt. "Kõik kanistrid on peidetud leti taha kuhu me varjusime. Nendega ei oleks tohtinud midagi juhtuda, kuid ma lähen ja vaatan kohe üle," vastas ta veebelile ja suundus siis majja.
Gavin oli koos Daniellega endiselt seal. kuhu neil tegelikult minna oligi? Tüdruk võttis kanistrid ning viis need ukse juurde. Seejärel suundus ta kannatanu juurde tagasi ja võttis oma pusa seljast. Siis korjas ta põrandalt ühe klaasikillu üles ja vaatas noormehele otsa. "Ma kavatsen klaasikillu su jalast välja tõmmata sest me hakkame kohe liikuma. Ütle, kui sa valmis oled," kõnetas ta Gavinit. Nad ei tohtinud seal viivitada. Uued mutandid või zombied võisid iga hetk välja ilmuda ja kuna kõik olid haavatud, ei oleks nad saanud kuigi suurt vastupanu osutada.

Gavin oli tänu Danile rusude alt väljas, kuid see pikk ja terav klaasikild turritas siiani jalast välja. Kuulnud Zanine häält, raputas mees pead. "Sa ei saa seda niisama välja tõmmata...Verejooks on ilmselt väga tugev. Äkki saad midagi, millega jalg kõrgemalt tugevalt kinni siduda, siis tõmbad välja ja laevas keegi peab õmblema," rääkis mees katkendlikult. Ta üritas mõelda kainelt ning teadis, et lihtsalt väljatõmbemine lõppeb ilmselt suure verekaotuse ja võib-olla ka surmaga.

Korealane pööritas silmi. Sellepärast ta oligi oma pusa seljast võtnud, et varrukad otsast rebida ja nendega haav kinni siduda. "Sellepärast ma siia tulingi," ütles ta ainult ning vaatas väljaturritava klaasikillu poole. Oli ka õige aeg kõik need asjad selgeks õppida. Õmmelda ta kahjuks ei osanud. Haavu tähendab.
Neidis rebis kaks varrukat otsast ning vaatas need kiirelt üle. Kui mõlemaid kasutada, siis saaksid nad päris normaalse sideme ja see oligi Zaninel plaanis.
Seejärel vaatas ta Gavinile otsa. "See võib natukene haiget teha." Ta vaatas korraks Daniellele otsa. Tütarlaps oli harjunud üksinda tegutsema ja mida olekski saanud see tüdruk teha? Tundus, nagu oleks tal juba verd nähes süda pahaks läinud. "Ole tal toeks," ütles ta lihtsalt õlgu kehitades. Armastatu jaoks oli see vist piisavalt hea ülesanne?
Sügavalt sisse hinganud, rahustas ta rohkem ennast kui noormeest. Ta pani varrukad ümber Gavini jala ning kergitas seda pisut. Mugavuse nimel asetas ta ühe telliskividest nooruki jala alla ja seejärel, hoiatamata, tõmbas ta pika klaasikillu Gavini jalast välja.

Tina oli veel tükk aega pärast plahvatust üsna uimases seisundis. Maailma käis tema jaosk ringi ja hääled olid kõik justkui ühtne sumin. Viimaks, kui ta end püsti suutis ajada, vaatas ta ringi ning see ei olnud kohe sugugi ilus vaatepilt. Naine kontrollis ennast, et ta kuskilt väga katki ei oleks. Ainuke, mis talle valu tegi, oli tema vasak põlv, kuhu ilmselt mingi sodi peale oli lennanud. Vaatamata sellele põrgulikule valule vasakus põlves, jalutas Tina samuti maja juurde või pigem kohta, mis oli mõned minutid tagasi veel maja olnud, ja jäi siis seal Erini juurde seisma, heites talle kiire pilgu. Ja siis vaatas ta nende ümber ringi. Neid oli nii vähe alles...

Erini heledad rohekad silmad pöördusid ellujäänud ellujäänutelt Tina'le. Momendiks õrnalt muianud, sest tal oli siiski heameel näha naist elusa ja tervena. "Oled kombes?" küsis Jo vaikselt, surudes vasaku käe peopesa vastu enda paremat oimukohta, millest immitses küll päris korralikult veel verd, kuid oli võrreldes paari minuti taguse verejooksuga tõesti peaaegu mitte kui midagi.
Vaatepilt polnud tõesti üldsegi kohe mitte ilus. "See polnud kunagi selles pagana Musta Kasti hävitamises, vaid ellujäänute, inimeste leidmine, kes suudaksid kunagi taastada selle, mis meil kunagi oli. Aga nüüd ei saa me isegi mingit paari kanistrit seda kuradi bensiini kohale toimetada, ilma et pooled sureksid," muutus Erini hääl lõpus urinaks ning ta võttis enda õlal oleva M4, virutades selle hooga vastu maad. Laskemoona pole naisel nagunii enam selle relva jaoks.

Nathaniel silmitses hetke majas inimesi, kes end nüüd kokku korjama hakkasid ja veidi ringi sebisid. Seejärel pööras mees oma tähelepanu enda õlale, mis nüüd ka valu tegema hakkas. Mingit sodi seal vist polnud, enamus veri oli ka juba kuivanud, kuid haav ise oli siiski värskelt verine ja üsna sügav. Midagi enamat mees ei näinud, sest kuigi kaua iseenda õlga vaatama ei kõõrita. Vaevalt sai Clarke oma pea uuesti korralikult tõsta, kui Erin ärritus. Nii palju siis sellest, et oma missioonist tsiviilide kuuldes ei räägi. Mees astus naiste juurde: "Võta oma relv maast üles," käskis Nathaniel vaikselt, aga tungivalt ning ulatas Erinile siis kaks salve. Poleks Garry nii õnnetult õhku lennanud, oleks nad tema laskemoona ka võtta saanud, aga paraku läksid asjad igas mõttes halvasti. Nüüd jäi Nathanielile endale ka vaid kaks salve, aga arvestades seda, et ta oma paremat kätt nagunii liigutada ei saanud, tänu haavale õlas, polnud temast hetkel ilmselt erilist laskemoona kulutajat. "Püüame ennast kuni laevale tagasi jõudmiseni koos hoida," ütles Nathaniel sõbralikult ning vaatas hetke Erinile silma ja siis Tinale. Oh kuidas ta ise praegu endale kuuli pähe lasta oleks tahtnud, aga ta ei saanud nii haledalt alla anda lihtsalt. Ta pidi kõigi pärast koos püsima. "Okei, rahvas, hakkame liikuma. Kõik, kes vähegi saavad, võtavad kanistrid kaasa, mida rohkem bensiini me tagasi laeva viime, seda kiiremini me Dallase poole liikuma saame hakata! pöördus Nathaniel rahva poole ning püüdis neid tagant utsitada, neid kuidagi motiveerida. Tõenäoliselt kõlas ta nii mõnegi jaoks julmalt ja südametult. Ta ei leinanud silmanähtavalt kadunuid ja hoidis oma emotsioone võimalikult tagasi. Ilmselt mõjus ta nii külmalt. Aga juht pidigi end hästi valitseda oskama, sest kui ta iseendaga hakkama ei saaks, ei suudaks ta teisi ka juhtida. Jätame mainimata, et mõned minutid tagasi ta kangestus ja siis oli Lyla see kes ta tagasi maapeale tõi.

Valerie hakkas seal kõigi nina all (ja arvatavasti kõigil totaalselt jalus olles )põrandal, või selle jäänustel, istudes ümberkaudset normaalsemalt tajuma. Ta sai nüüd aru, kes need inimesed ta ümber olid ja mis juhtunud oli. Ja eelkõige, et esialgsetest pommitamistest oli juba tükk aega möödas. Nagu oleks pärast amneesiat mälu tagasi hakanud tulema ja kõik pusletükid leidsid enda õiged kohad.
Val tundis valu enda käsivarrel, mis kriimustada oli saanud, tundis, kuidas ta pea üsnagi tugevalt valutas ja endiselt pisut ringi käis.. Ja tajus, et ta endiselt ühest kõrvast midagi ei kuulnud. Mis ei mõjunud ta niigi paigast ära tasakaalule üldse mitte hästi. Ta tundis isegi, et mingite instinktide või jumal teab mille ajel oli ta käsi taas relvale ta vööl liikunud. Ja see tuletas talle meelde, et selle relva omanik seisis seal samas kusagil ja arvatavasti tahtis oma kallist kraami tagasi saada.
Nate'i hääl jõudis ka ühelt poolt naiseni ja kuigi plaan kõlas iseenesest hästi, polnud tema küll valmis sealt kuskile liikuma. Mitte, et tal valus oleks ja rännak seetõttu raskendatud oleks. Noh, seda ka muidugi. Aga jalad tal kandsid, niivõrd-kuivõrd, ja kanistreid saaks ka täitsa kanda. Lihtsalt see kogu 'tõuseme nüüd püsti, jätame laibad kus see ja teine ja kaome siit' värk tundus tema jaoks liig. Muidugi oli see tegelikult mõistetav.. Mis neil seal ikka passida oli. Matusetalitlust vast korraldama ei hakata ja mida kauem nad seal passivad, seda suurem on oht, et mingid elukad tulevad tagasi. Ja teist plahvatust väga korraldada ei tahaks enam.
Siiski ajas Valerie end püsti ja astus paar kõikuvat sammu - sest vahepeal istumine ja äkiline tõusmine ajas tasakaalu taas sassi ja pea hullemini pöörlema - Nate'i poole, koukides vöö vahelt relva ja lisasalved välja ja ulatades need mehele. "Ma tulen mõni minut hiljem järgi," lubas naine ja astus majast taas välja, olles enam kui kindel, et kui ta sinna piisavalt kauaks jääks, et mees vastata saaks, tuleks sealt protestilaviin vastu. Aga nii rumalana kui Valerie käitumine teistele ka ei tundunud - Naine oli täiskasvanu ja vastutas enda elu eest ise ja kui ta sinna natukeseks end koguma jäi, ei seadnud ta sellega kedagi ohtu. Ja vajadusel oli ta suuteline igasugu olendite eest minema jooksma või mida iganes. Kuigi ega sellele kõigele Val neid sõnu öeldes ei mõelnud. Ta lihtsalt teadis, et ta ei saa nii lihtsalt end kokku korjata ja sealt minema jalutada nagu miskit poleks juhtunud. Nii et selle asemel jalutas ta majast eemale. Küll aga mitte sügavamale linna, aga ka mitte sadama poole vaid mööda rannikujoont kuskile.. eemale.

Erini rohekad silmad, mis momendil tundusid pigem sinakatena, pöördusid Tina'lt Nate'le, kes käskis tal relva ülesse võtta maast. Mõned sekundid, mis momendil tundusid venivat lausa minutiteks, seisis naine lihtsalt ühe koha peal ning vaatas veeblile otsa. Üsnagi tõenäoline tundus, et Jo eirab tüübi käsku, saadab kõik pikalt ning marsib siit minema, kuid ei. Peagi ta kummardus ning võttis maast enda M4. Nathanieli käest kaks täis salve vastu võtnud, eemaldas Erin tühja salve relvast, visates selle eemale prügihunnikusse ning pistis kiirelt ühe Nate antud salvedest sisse. Relva ilusti ära laadinud, kontrollis naine ega sihik polnud viga saanud või paiglalt nihkunud ning tõmmanud kaitseriivi peale, viskas ta selle endale õla peale rippuma.
Sõnagi lausumata keeras Joanne ennast maja poole, võttes tagant kaks kanistrit, mis olid talle piisavalt jõukohased.

"Jään elama," noogutas Tina, "vasak põlv teeb natuke valu, aga selle saab laevas üle vaadata," lausus naine nagu see oleks tühi asi. Natuke oli siin küll väga tagasihoidlikult öeldes. Loodetavasti ei ole ta jalg väga pees, sest siis ei ole temast mitte mingit üksuslast. Naine vaatas ellujääntue seas ringi, tuvastades erinevaid nägusi, mida ta laeval oli juba kohanud kui korraga Erin peaaegu urisema hakkas ja enda relva maha viskas. Tina ei saanud aru, kas temaga on midagi viga, aga millegi pärast ei tundnud ta mitte midagi. Nagu kõik oleks endiselt samamoodi ja mitte midagi ei juhtunud. Šokk ehk? Kui kõik liikuma hakkasid, jäi Tina hetkeks veel seisma, kortsutas enda kulme ja lonkas siis Erini kõrvale. Üksuslastest oli vaid üks inimene puudu - Garry. Seda taipas Tina alles nüüd, sest ennist oli maailm tema ümber lihtsalt üks tiirlev ja sumisev mass olnud.

Clarke tahtis küll vastu protesteerida, kui Val ütles, et ta hiljem järgi tuleb, kuid naine juba lahkus majavaremetest ning Nate’il ei jäänud muud üle, kui teda kulmukortsutusega saata. Siiski kuulis ta, kuidas Lyla naise kallal kurjustas. Nathaniel pani oma M9’a ja selle varusalved tagasi vöö vahele. Val võis ju mõelda, et tema elu oli tema vastutus ja päris kindlasti nii see ka oli, aga ükskõik, mida ta siis ka ette ei võtnud, tundis Nathaniel, et tema vastutab nende kõigi elude eest. Ka Hamiltoni oma. Nad kõik olid kuidagi omavahel seotud ja praegu polnud aega enda kogumiseks. See võis kõlada õelalt ning kurjalt, aga neil tõesti polnud aega hetkel. Nad pidid liikuma hakkama. Neli mutanti olid juba missioon võimatu, mis siis veel saab, kui neid veel rohkem välja ilmub? Parem oli mitte mõelda ja liikuma asuda.
Lyla kokuvõtet asjast kuuldes noogutas Nathaniel mõtlikult ning jälgis hetke, kuidas Erin kanistrid võttis. Kas ta mitte poleks pidanud ootama Nathanieli käsku? Mis siis, kui Nate tahaks, et Erin hoopiski laskevalmis oleks ja kanistreid üldse ei kannaks? Aga hetkel ei hakanud Clarke selle kallal norima, kes nende rühma liider siiski on ja kes seal strateegiat koostab. Kui Erin tahab kanistreid kanda, tehku seda, kuigi liigesest hiljuti väljas olnud õlaga poleks hea kohe raskeid asju tassima hakata. Tina lonkas, Garry oli läinud ja Nate’i enda parem käsi oli kasutu. Mis sellest, et mees vasakukäeline oli. Nate silmitses rahvast, tal polnud enam meeles, kes laeva peal oli väitnud, et relva kasutada oskab. Mehe pilk jäi pidama Zaninel, see korealase tunnustega naisterahvas oli talle meelde jäänud AK-ga laeva välitekil, kui eriväelased alles sinna saabusid. Nate’il polnud väga muud valikut, kui naistele relvi anda. Gavin oli ka haavatud ja nii palju, kui neil seal veel mehi olid, olid kõik end kanistrite juurde sättinud ja kuidagi väga haleda väljangemisega. “Liigu grupi tagumises osas ja turva seljatagust,“ pöördus Nathaniel Tina poole ning vaatas talle silma. “Uskumatu, et ma seda praegu teen... pomises Nathaniel kergelt pead raputades ning astus Gavini ja Zanine juurde. Üks kena neiu oli veel seal. Nate puudutas oma vasaku käega Zanine õlga ja sai sedasi naise tähelepanu. Seejärel tõmbas ta oma M4’a rihma üle pea ning ulatas Zanine poole. “Ma pole ise võimeline enam sellega laskma, seega ma pean sind usaldama. Liigud kogu aeg minu läheduses, grupi eesotsas ja hoiad ümbrusel silma peal. Sobib?“ küsis Nathaniel ning vaatas tungivalt Zaninele silma. Kas ta võis korealannat usaldada? Kas relv oli paremini käsitletud selle veidralt positiivse naise käes, kui vigase Clarke’i? Saab näha, AK’d näis naine käes hoida oskavat. M4 oli lihtsalt teistsugune automaat. Ja Nate ise sai oma käsikaga lasta, mille Hamilton tagasi oli andnud, kui vaja.
Nüüd liikus Nathanieli pilk Gavinile. “Kuidas olukord on? Vajad tuge?“ küsis Nate mõtlikult. Sest kust seda tuge otsida? Dani? Ta peaks oma käe ka kaela siduma ehk. Ta polnud isegi proovinud parema käe sõrmi liigutada. Osalt sest ta ei julgenud, mis siis, kui ta sõrmigi liigutada ei saa? Taastumiseks läheks siis palju kauem aega, kui vaja ja sellele mees hetkel küll mõelda ei tahtnud. Hetkel oli kõige olulisem see, et nad liikuma saaks hakata. Õnneks olid enamus juba kanistritega väljas ja vaid mõnda viga saanut tuli veel aidata. Nende seas siis ka Gavin.

Zanine ei olekski uskunud, et ta saaks ise Gavini haavaga hakkama. Seda oli vaja tugevasti kinni siduda ning isegi siis ei oleks asi kindel, kas tema varrukad hoiaksid verejooksu kuigi kindlalt tagasi.
Ta vihkas selliseid hetki. Ja ta vihkas neid mutante kelle tõttu olid nad jäänud ilma Garryst, Ericust ning teistest toredatest ellujääjatest, kellega tütarlaps oli jõudnud ära harjuda ning isegi sõbruneda.
Kõige rohkem tegi talle haiget aga Ericu surm. Alles siis, kui ta lootis, et neist võivad saada tõesti head sõbrad, kes usaldavad teineteist, oli ta lahkunud. Ja kuigi ta teadis, et nõnda mõelda oli vale, süüdistas Zanine selles ikkagi Valeriet. Ta oleks pidanud oma plaani läbi mõtlema! Kas nad tõesti arvasid, et pääsevad sellest kergelt? Alguses oli ta ju Erini juurde ka läinud ja uurinud, kas ta usub sellesse valikuvõimalusse, et neid ründab keegi ja et see oli lõks, siis naine ei uskunud eriti seda ka. Mitte keegi ei tahtnud millegipärast tema mõtete ja arvamusega arvestada. Oli asi tõesti selles, et ta oli Positiivne? Zanine kontrolliks oma emotsioone kui saaks. Ta tunneks pahameelt kui see vaid võimalik oleks ja ta tunneks solvumist, samasugust süngust nagu Nathaniel näiteks või siis kohutavat depressiooni, mis viis inimesi enesetapuäärele.
Nii tema kui ka Danielle said Gavini haavad kinni seotud ja Zanine vaatas tema jalga veel mõni sekund. Ainus, mida nad nüüd loota võisid oli see, et haav ei läheks tulevikus mädanema ja paraneks kiiresti.
Kõik, mis väljas toimus, jäi tema jaoks antud hetkel täiesti teadmatuks. Ta isegi ei aimanud, et Valerie't oli tabanud mingisugune meeleheite laadne seisund. Ainus, mis ta kuulis, oli Lyla hääl, kuid sõnu ei saanud ta eristada. Alles siis kui ta tundis kellegi puudutust oma õlal, oli Zanine sunnitud ringi pöörama ja Natele otsa vaatama.
Siiamaani oli ta uskunud, et noormees ei usaldanud teda. Tundus, nagu oleks tal tütarlapse vastu mingisugused negatiivsed emotsioonid. Oli asi endiselt sellepärast, et ta tervitas neid AK'ga? Näis, et ta ei unusta neid asju kuigi kergelt või oli teadmine, et naised oskavad ka relvi käsitleda, solvav?
Zanine, üllatudes tolle palvest, võttis relva vastu ja riputas selle oma õlale ning silmitses M4. Relv oli raskem kui AK ning väga kiiresti ennast sellega liigutada ei saanud, kuid vastu ta ka ei puigelnud. Kas see tähendas, et nad olid viimaks jõudnud staadiumile, kes Nathaniel usaldas teda natukenegi? Korealane noogutas ja tõusis püsti ning väljus hoonest.

Valerie süüdistas ise ka end, nii et väga nagu hullu polnud. Miks tal muidu sedasi närvid üles ütlesid. Ta tundis end vastutavana kõikide nende eest, kes olid sinna varingu alla jäänud. Enda arvates oli ta kõik õigesti teinud.. ta oli suutnud isegi ühe zombi ära tappa.. Paljaste kätega tollel pea otsast keerata. ja ta ajas kõik kaugeima seina äärde, kus pidi ohutu olema. Aga ei olnud. Tema läbimõtlematu tegutsemise pärast olid pooled neist surnud ja see polnud koorem, mille kandmisega Valerie harjunud oli.
Naine oli majast eemale sammunud, teekonda väga valimata. Ainus asi, mis talle oluline oli, oli see, et ta sügavamale linna ei läheks. Ka sellisel hetkel püsis tal siiski mingi kübeke kainet mõistust ka peas. Mingi hetk leidis ta end mingi maja, või selle jäänuste kui nüüd täpsem olla, tagant ja vajus sinna mööda seina istuma. Sedasi suutis ta olla küll vaid mõnikümmend sekundit, sest kõik emotsioonid võtsid võimust ja nüüd, kus ta üksinda oli, võis ta neid ka välja lasta. Ta oli ka teiste vaatevälja poolelt võttes täpselt maja taga varjus, nii et polnud midagi karta. Valerie polnud just selline inimene, kes teiste ees enda nõrkusi näitab. Häid emotsioone küll, aga negatiivseid pea kunagi. Enamasti hoidis ta neid kõiki enda sees kuni kõik üle pea kasvas - nagu antud hetkel.
Val virutas ühele kivile jalaga ja sai sellest nähtavasti hoogu, sest endalegi aru andmata oli seal maja nurga taga järgmisel hetkel full-on rage attack toimumas. Kõik, mis kätte jäi - kivid, lauajupid, metallijupid - said kõigepealt ohtralt kannatada ja lendasid siis kuskile. Üksikud karjed või muud veidrad helid seda toimingut saatmas. Mis oli tegelikult üsnagi haalb, sest kutsumata külalisi neile rohkem just vaja polnud.
Teistele võis see vaatepilt üsna koomiline olla, sest maja nurga tagant lendas ka aegajalt igasugu kilakola välja. Suunda Val just ei valinud. Kogu seda vihahoogu võis üldse üsna kaootiliseks pidada, sest lõpptulemusena naine lihtsalt peksis enda ümber olevaid esemeid ja viskas ja tagus ja.. tegi selle kõigega vaid endale rohkem liiga. Aga vaid füüsiliselt.. Tema niigi kriimustatud käsi hakkas uuesti veritsema, kui Val selle kuskile ära lõi ja peapööritus oli ka endiselt päevakorras. Ent vaimselt hakkas veidike kergem. Kõik enda sisse kogutud raskus sai mõne üürikese minuti kestva vihahoo vältel välja elatud ja viimaks vajus Val uuesti keset üles keerutatud tolmu ja poolikuid lauajuppe istuma, nüüd juba pisarad mööda põski alla voolamas. Aga hei.. vähemalt oli ta nüüd rahulikum.

Gavin valmistus killu väljatõmbamiseks, aga see tegi siiski kuradima palju valu ja pani mehe oigama, kui klaasitükk oli lõpuks jalast väljas. Jalg tulitas ja tegi kõvasti valu. Ta ajas end vaevaliselt Dani abiga püsti ja üritas toetuda paremale jalale. Üsna raske, aga parem kui mitte midagi. "Ma arvan, et ma saan Danielle abiga hakkama," keeldus Gavin abist, ta ei tahtnud Nathanile koormaks olla...Sõna otseses mõttes. Oli vaja võimalikult palju kütust tagasi viia ja ilmselgelt ei saanud Theo ühtegi kanistrit võtta, sest ta oli niigi väga aeglane.

Nathaniel oli üsnagi rahul sellega, et Zanine relva võttis ja ta lootis, et naine ei torma sellega uisa-päsa ringi vaid püsib Clarke'i lähedal, nagu mees palunud oli. Laskemoona tuli kokku hoida ja relvadega kaasnes vastutus. Need polnud mänguasjad ega midagi.
Ning kui Gavin kinnitas, et ta hakkama saab, oli ka üsna hästi. Nooh, ta arvas, et ta saab hakkama ja see tegi Nathanieli veidi murelikuks, aga küllab ta siis saab. Suurem enamus inimesi oli juba välja kogunenud ning Nate kamandaski nüüd grupi taas kokku ja uuesti laeva poole liikuma. Neil polnud aega seal seista ja ilmaimet oodata. Targem oli kiirelt tagasi liikuda ja alles siis kahusid üle lugema hakata. Ning kuna näis, et kõik hetkel Clarke'i sõna kuulasid, sai nende grupp päris kiiresti liikuma ja juba üsna pea liikusid nad kõik koos taas sadamasse. Küll aeglasemalt, kui tulles, sest nüüd olid neil ju kanistrid ja vigastused, aga nad siiski liikusid.

Valerie oli ka viimaks maha rahunenud ja pisaraidki ei tulnud enam. Naine ajas end aegamisi püsti, vaadates korraks ka enda vigastused üle. Peahaavast enam verd ei tulnud, käed olid kriimustatud ja ühes käsivarres oli ka pind, mille naine välja sikutas. Üldse oli ta enamjaolt vaid kriimustustega pääsenud. Hea seegi. Ja peahaav ka ehk õmblusi siis ei vajanud, kui arvestada, et veri oli ise kinni jäänud. Enam polnud nii meeletult uimane ka olla. Samm oli siiski veidi vankuv, aga seda pigem pika istumise ja raevuhoo tõttu.
Naine tegi tiiru majakese juurde ja piilus korra leti taha, et näha, kas mõni kanister veel maha ka jäi. Tundus, et nad olid siiski kõik kaasa võtnud. Val heitis veel viimase pilgu varingu alt paistvatele surnukehadele ja pööras siis otsa ringi, suundudes samuti tagasi laeva poole. Ta oli rühmast üsna korralikult maha jäänud, aga kuna tema jalad olid terved ja kanistreid tal ka kanda polnud, oli naise samm ka omajagu kiirem. Õige pea jõudiski ta rühmale järgi ja heitis pilgu üle rahva. Nii paljukest neid siis alles oligi. Valerie tegi paar kiiremat sammu ja võttis Lyla käest sõnagi lausumata ühe kanistri, justkui vaherahu soovides või miskit, jäädes siis taas pisut tahapoole, pilk enda tolmustel saabastel. Naise näost võis siiski üsna kergelt välja lugeda, et ta vahepeal nutnud oli ja nagu öeldud, ei meeldinud talle enda nõrkushetki välja näidata.