Missioon bensiin!

Gavin läks Dani juurde. Ta oli hetkel nii kindel, et kogu see kaadervärk lendab loetud sekundite pärast õhku ja ongi kõik. Halenaljakas lugu, sõja elasid ilusti üle, aga siis, kui tulid eriüksuslased, lendavad nad õhku. "Tule, istu," palus Theo. Nii oli neil eluvõimalus suurem, kuigi mees oli asja suhtes ääretult skeptiline. Ta läks seejärel naisega(ma loodan, et see pisike juhtimine ei sega) kanistritest võimalikult eemale ja istusid maha. Gavin pani käed ümber naise, kuigi teadis, et parema meelega istuks Dani hetkel Thomase juures, aga Theo otsustas sellest mööda vaadata.

Zanine taipas nende plaani ning vaatas ärevalt ringi. Kütus... Valerie oli selle juba leti taha toimetanud. Tütarlaps hingas sügavalt sisse ja vaatas teisi, kes olid majja sisenenud ning varjusid nüüd samuti. Plahvatus lubas tulla suur ja loodetavasti hävitab see nende vastased. Või kui mitte... Siis oli neil kriips peal.
Korealane üritas võimalikult positiivselt mõelda, kuid esimest korda elus ei olnud ta selleks võimeline. Tütarlapse nägu oli sünge ja punakaspruunid silmad süsimustaks tõmbunud. Nõnda nad siis surevad.
Selle lühikese elu jooksul ei olnud ta mitte midagi head korda saatnud. Lapsena oli ta unistanud heategevusorganisatsioonist nagu näiteks Unicef, kuid nüüd ei oleks sellest isegi mingit kasu. Siin maailmas ei olnudki arvatavasti isegi lapsi, keda toita ja neil endal olid ka toitainetega lood täbarad.
Tütarlaps vajus leti taga Valerie kõrval istet (loodetavasti oli ta seal) ning pani pea põlvede vahele. Nii igaks juhuks. "Ma palvetan selle nimel, et kõigiga oleks kõik hästi," sosistas ta vaikselt, surudes käed taas kokku. Kui Jumal oli veel tõesti nendega, siis pääsevad nad kõik sealt eluga. Korraks kergitas neidis oma pead ja vaatas kõikidele otsa.
Isegi kui nad sealt ei pääse, oli meeldiv nende kõigiga kohtuda. Korealase huultele valgus kerge naeratus.

Nathaniel taipas ise ka, et olukord muutus aina kriitilisemaks. Neli eriväelast ei suutnud nelja kolli lõputult tagasi hoida. Jah neli, sest Garry oli siiski ka nendega kaasas. Nathaniel võttis nüüd tikud ning pidi veidi vaeva nägema, et üks süüdatud saada, aga kui tuli olemas oli, süütas ta riidekaltsu, mis oli ümber kivi mässitud. "Love, Gerow, varjuge müüri taha, West ka!" hüüdis Nate ja viskas põleva kivi tankurite juurde. Kus kurat Garry oli? Nathaniel märkas teda veidi eemal, peletisi tagasi tõrjumas. "Garry, müüri taha, kohe!" käskis Nathaniel valjuhäälselt. Samal ajal veeres põlev kivi tankri juurde ning süütas selle bensiininatukese maas. Üks mutant, too kes jalga oli järanud, kappas leekide suunas, nagu koer pallile järele. Vaevalt oli Nathaniel ise jõudnud müüri taha varjuda, kui kõlas kõva kärgatus ja esimene tanker lendas õhku. Oli kuulda ühe mutandi hädakisa. Nate tõmbas oma särgi alt välja hõbedase risti, pomises midagi hääletult ning suudles oma risti, et jumal neid nüüd hoiaks, seejärel heitis ta pooleldi Lyla peale, et teda võimaliku kivirahe eest kaitsta. Ja Garry ei jõudnudki müüri taha, kui kõlas järgmine kärgatus, millele järgnes suurim pauk, mida Nate oodata oleks osanud. Ta kõrvad lõid lukku, ainus, mida ta kuulis oli kõrge vilin, silme eest oli valge ka siis kui ta silmad avas. Osa müürist, mille varjus nad olid varises kokku ning Nathaniel tänas jumalat, et ta kiivri oli pähe pannud. Lööklaine lõi kõik lähedal olevad majad ohtlikult vabisema.

Gavin hakkas just naisele midagi vastama, kui tugev klirin ja kõva kärgatus talle vahele lõikas. Aknaklaasid ilmselt purunesid, sellest ka see meeletu klirin. Mees tundis tugevat valu paremas reies, mis pani Theo õhku ahmima. Hea, et Dani oli vasakul küljel. Gavinile tundus, et terve parem külg põleb, kuigi tegelikkuses see päris nii ei olnud. Tundnud tugevat kütuse ja vere lõhna, läks mehel silme eest mustaks ning ta kaotas teadvuse.

Kuna üks mutant oli Erini eriti hoolikalt sihile võtnud, see oli siiski see naerev sookoll, kes oli neid ennem selja tagant üllatanud ja sai naise käest kolm kuuli pähe, ei saanud naine just tormata Nate, Tina ja Lyla poole varju, vaid pidi lootma parimat eemal olevalt tühjalt prügikonteinerilt, mille poole ta jooksis nii pea, kui oli enda salve ära tühjendanud mutandi peale, kes viimaks surnult maha kukkus. Umbes sekund enne plahvatust, jõudis Erin varjuda, kuid lööklaine oli nii võrd võimas, et lennutas konteineri jõuga vastu poolenisti lagunenud seina, mille ülemine osa lõi korralikult võnkuma ning sadas Joanne'le peale. Konteiner ise lendas küllili, avatud suu endise bensiinijaama poole.
Nii kiiresti kui see algas, oli ka kõik möödas. Lükanud telliskivi seina tükke enda pealt maha, ukerdas Erin köhides metallkonteinerist välja. Tema pea kumises päris korralikult ning tema käed olid täis kergeid lõikeid. Loomulikult oli ta kaetud ka päris korraliku tolmukihiga. Enda M4 hoidis Erin kindlalt käes, seistes teisel pool laia peatänavat. Ta nägi eemal küll müüri, mille taha tema tiimikaaslased olid varjunud koos tsiviilisikuga, kuid liikumist ta hetkel ei märganud.

Zanine pigistas oma silmad tugevasti kinni kui toimus esimene plahvatus. See pani terve maja ja leti vankuma, tekitades tüdrukus hirmu, et kogu hoone vajub neile peale.
Siis valitses terves bensujaamas totaalne vaikus. Neidise kõrvad kumisesid plahvatusest ja ta peitis pea taas põlvede vahele. Kogu maailm hakkas ringi käima. Ta oli enne mitu pommiplahvatast üle elanud. Oleks olnud kohutavalt kahju kui ta nüüd sureks.
Ja siis toimus veel üks plahvatus. Zanine kiljatas, surudes käed nüüd pea peale. Oleks vale öelda, et ta ei olnud hirmunud. Oli ja kuidas veel, kuid kui kõik muutus vaikseks, ei saanud ta kaua seal püsida. Ta pidi nägema! Neidis ajas ennast värisevate jalgadega püsti ja vaatas ringi. Mutantidest ei olnud enam kuigi palju järele jäänud. Plahvatus oli oma töö teinud.
Tuikuval sammul astus ta ukse juurde. Zanine tundis iiveldust kui ta vaatas verd, mis oli igale poole laiali pritsitud. Uksed, mis enne lahti ja kinni käisid, olid klaasitud ega töötanud enam korralikult. Siis märkas ta eriväeüksuslast, Erinit, kes oli rusude alla jäänud ning koheselt ja mõtlemata tormas Korealane tolle poole, et teda kasvõi natukene aidata.

OT: Ma usun, et aknaklaase nii lagunenud majadel enam ees pole..

Valerie silmitses hetke Zanine'i enda kõrval ja mõtles ka korraks palvetamise peale, aga otsustas seda siiski mitte teha. Ta polnud elus kunagi palvetanud ega kavatsenud ka nüüd hakata. See justkui näitaks, et ta arvabki, et nad surevad sinna maha ja võtab nüüd äärmuslikud meetmed kasutusele. Aga teised palvetagu palju tahavad.. Ehk aitabki.
Sekundid näisid tundidena ja Valerie mõtles juba hetkeks püsti tõusta ja aknast uurida, mis toimub, aga järgmisel hetkel liikus maapind ta all ja kostus tugev kärgatus. Nagu ta arvanud oligi, jõudis lööklaine ka nendeni ja naine paiskus külili, lüües enda pea kuskile vastu ära. Ta jäi siiski teadvusele õnneks ning kuulis läbi müra, mis tundus igalpool nende ümber olevat, kuidas miskit kokku varises. Ja liiga hilja taipas ta, et see heli tuli liigagi lähedalt.
Üks sellesama maja, kus nemad pesitsesid, otsaseintest varises kokku, mattes enda alla mõned inimesed, kes olid end ruumi nurka seina äärde sättinud. Sinna seina äärde, kuhu Valerie kõik kamandas, arvates, et nii on kõige ohutum. Naine oli paigale tardunud, pilk ühel noorel neiul, kelle ülakeha pooleldi rusude alt väljas oli. Pilk ta silmis oli elutu ja sama tardunud nagu Valerie enda oma. See kõik meenutas liigagi palju pea aasta taga toimunut, kui ta samamoodi enda lähedasi suremas nägi. Ja ega needki inimesed seal majas ju enam võõrad polnud.
Naine ei märganud isegi seda, et mingid leekides tükikesed nendeni lendunud olid ja üks neist ta säärt põletas. Ta peas tagus vaid mõte, et tema oli need inimesed sinna kamandanud ja tema pärast jäid osad neist rusude alla. Ja enam ei saanud ta midagi teha ka.
Alles mõni hetk hiljem tajus naine valu enda jalal ja kustutas kärmelt põleva püksisääre, silmitsedes hetke põlenud nahka. Siis katsus ta ka enda kukalt, mis pisut veritses ja vaatas tähelepanelikumalt ringi. Ta oleks pidanud karjuma või nutma või kuidagigi reageerima sellele, et osa neist sealsamas surnult lebasid, aga kõik emotsioonid tundusid mingi seina taga olevat. Temast endast eraldi. Mõtted aga eraldi polnud ja naine leidis end mõtlemast, et plahvatus oli liiga suur ja liiga vali.. Midagi oli viltu läinud.


OT: Vajus kokku siis üks kõrvalsein, mitte see, mille vastas te kõik olite. Ja sinna alla jäid need, kelle nimed Nate tsätti pani.

Erin ei jõudnud just enda kallist konteinerist eriti kaugele liikuda. Tema pea lõhkus otsas ning nüüdseks voolas ka mööda tema põske oimukoha juurest alla ka verenire. Nagu poleks ta juba pidanud piisavalt verd selles sõjas loovutama. Naine jõudis vaevu sammukesegi teha, kui korraga see sama jaapanlanna oli tema juures. "Zanine, mida sa siin teed? Miks sa teiste juures pole?" küsis Erin arvatavasti enda küsimusi momendil kõvemini kui muidu. Tema kõrvad olid päris korralikult lukus. Momendiks tundus naisele koguni, et ta on kaotanud kõrvakuulmise, kuid midagi ta nüüdseks juba vaikselt hakkab ka kuulma, kuigi see on kõigest vilin, mis tema kõrvades ja peas lärmi teeb.
Ometigi pidi Erin neidisele kergelt toetuma, sest tasakaalu polnud tal hetkel eriti ollagi. See plahvatus tegi päris korraliku lärmi ja laastamistööd, loodetavasti hävitas ta ka need mutandid.

Tütarlapse käed värisesid kui ta Erini ümbert kinni haaras ja ta omale lähemale tõmbas. kuigi tüdruk nägi kondine välja, oli tal jõudu rohkem kui tundus.
"Teistega on kõik korras..." vastas tütarlaps, aimamata, et Erin ei kuulnud hetkel hästi. Ta võttis oma kaisukaru ning silmitses seda. See ei olnud plahvatuse käigus kannatada saanud. Õnneks! "Mul on sulle töö! Aita teda!" Nende sõnadega võttis ta ühe Erini käe ning pani selle kaisukaru peale, mille ta oli oimukohale surunud. See peaks vähemalt verejooksu takistama.
Siis tõmbas ta naise omale lähemale, sikutades tolle oma õlale. Kuigi Zanine oli kõhn, jätkus temas piisavalt jõudu ja särtsakust, et haavatud naisterahvas rusudest eemale vedada.
Samal ajal kui ta Erinit jaamahoonele lähemale viis, vaatas ta murelikult ringi. Mutantidest ei olnud midagi alles, kuid kus olid kõik teised. Siis aga märkas ta maja, kuhu Valerie oli suunanud ülejäänud inimesed, kes olid nendega kaasas. "Issand jumal..." sosistas ta vaikselt, pöörates pilgu kiirelt kõrvale. Kuid ta ei saanud kaua nõnda Erinit vedada. Zanine pidi seda uuesti vaatama.
Taaskord hakkas näitsik üle kogu keha värisema. Kuigi ta kandis Erinit praktiliselt enda seljas, tajus korealane, et ta hakkab varsti enesevalitsust kaotama. Liiga palju verd ühe neetud aasta jooksul! Ning korraga, justkui oleks ta oma pea ise ära löönud, hakkas tüdruk naerma.

Ega ka Erin just eriti suur musklimägi polnud, nagu seda on teised sõdurid. Ta oli samuti peenekondiga ja vägagi peenikene, kuid ta pole kunagi olnud nõrk. Los Angelese erirühmas ja ammu sõjaväes pidi naine pidevalt enda rühmakaaslasi seljas tassima, kes olid tunduvalt suuremad ja seega ka raskemad kui Erin.
"Aitäh," lausus Erin vaiksel kähiseval häälel. Vilin tema peas tekitab endiselt jubedat peavalu ning plahvatuse tagajärjel endiselt õhus olev suits ja tolm, ajab teda köhima, mis teeb omakorda haiget tema rindkerele. Loodetavasti pole ta mõne enda ribi ära murdnud.
Viinud peagi enda pilgu kokku kukkunud seinale ja selle alla jäänud inimesele, neelatas ka Jo kergelt. Ta oleks heameelega kontrollinud, kas tema rühmakaaslased on veel elus, kuid Zanine kõndis vaatepildist hoolimata edasi. Tugev tüdruk. Kuid korraga hakkas näitsik hoopis naerma, mis pani Jo kergelt kulme kergitama. Kas ta oli ikka kombes?
"Mine, ma vaatan, kas Nate ja teised on kombes," jäi Erin seisma. Surunud kaisukaru tagasi Zanine näppude vahele, keeras Jo ennast ümber, longates müüri poole, mis oli ilusti vastupidanud plahvatusele. "Nate? Tina?" püüdis ta midagi näha läbi suitsu. Unustamata ühtegi ettevaatus abinõud, oli naise käes kindlalt enda seljalt võetud kaheraudne, mille padrunid olid vägagi iseäralikud.

Zanine ei saanud oma naeru üsna pikalt pidama, kuid kui ta seda teha suutis ja kui ta oli võimeline ennast taltsutama, vappus tema rindkere tugevatest naerukrampidest. Ta isegi ei teadnud, miks ta oli naerma hakanud, kuid see oligi tema hälve. Tütarlaps ei suutnud taluda tervet seda pingelist olukorda ning õhku, mis oli täidetud surma hõnguga.
Ta lasi Erinist lahti ja võttis oma kaisukaru tagasi. Kuigi nad olid lühikest aega koos jalutanud, oli tema mõmmi verega üleni koos ning see tilkus, kui Zane seda oma peenikeste sõrmede vahel pigistas. Verd sadas tema kunagi olnud kaunitele ja valgetele tossudele. Siis aga pühkis ta oma käe puhtaks ning astus tagasi putkasse, kus teised olid.
Neidise kõrvad hakkasid viimaks ära tabama kõik ülejäänud helid, mis olid ka kaugemal kui kaks meetrit ja ukse peal seistes kuuliski ta Danielle anuvat häält ning nuukseid. Hääletult astus ta sinna, kuhu nad olid kõik varjunud ja vaatas Gavini poole, kes liikumatult põrandal lebas. "Tasa," sosistas ta vaikselt. Hellalt asetas ta oma kaisukaru põrandale, Danielle põlvede juurde ning kükitas ise Gavini keha juurde. Tema käed värisesid endiselt, kuid liigutused olid kindlad. Ta kompis noormehe kaela, otsides tolle arterit.

Valerie taipas alles nüüd, kui kõik vaikselt kohale jõudma hakkas, et ta ei kuulnud praktiliselt mitte midagi. Ühes kõrvas oli mingi vilin, aga teine, see, mis täpselt plahvatuse poole jäänud oligi, oli täiesti kurt. Või lihtsalt väga lukus. Naine ei juurelnud selle üle samas väga. Nähtavasti oli ta veel mingisuguses šokiseisundis, sest teda ei kõigutanud üldse väga miskit, mis ümberringi toimus, aga ometi töötasid mõtted vägagi selgelt ja ratsionaalselt. Ja hetkel tagus peas vaid mõte, et ta pidi teada saama, kas eriüksuslased jäid ellu või mitte.
Valerie ajas end püsti, haarates pooleldi maha varisenud kassaletist kinni, et tasakaal säiliks. Nähtavasti oli pea ära löömine natuke rohkem kahju teinud kui vaid veritsus. Speaking of.. Tema juuksed määrdusid üha enam verega, sest peahaavadest tuli teadupärast üsnagi palju verd. Erilist valu ta samas ei tulnud, nii et naisel ei tulnud seetõttu ka pähe mõte, et ta peaks ehk paigal olema. Pea käis meeletult ringi küll ja silme eest kiskus ka kohati uduseks, aga jalule ta end sai ja suutis esimesed sammudki letilt tuge otsides teha. Valeriele meenus kergelt põlenud jalg ja ta viis pilgu korraks haavale. Näis, et ka see tal kõndimist ei takistanud.
Val silmas hetkeks Dani't, kes Gavini juures nuttis ja mõtles hetkeks, et ta peaks ringi tammumise asemel inimesi aitama, aga siis tuli juba Zanine - millal neidis üldse Valerie kõrvalt lahkunud oli? - ja naine arvas, et tema abi vaja enam ei lähe. Ettevaatlikult üle varisenud kivikamakate endale teed leides suundus naine majast välja ja sinnapoole, kus plahvatus aset leidnud oli. Ta polnud näinud, kuhu eriüksuslased varjusid, nii et parim võimalus, oli lihtsalt sinna poole sammuma hakata. Sirget joont ta pearingluse tõttu väga hoida ei suutnud, aga käidud ta vähemasti sai. Relv oli Valeriel endiselt vööl ja mingil põhjusel hoidis ta kätt selle peal. Juhuks kui mõni mutant elus oli või miskit.

Nathanieli peas vilises endiselt, kui ta püüdis end liigutada. Midagi rasket justkui surus talle peale ja kui ta end veidi rohkem liigutas, taipas mees, et osa müürist oli talle selga vajunud, sest see müür ilmselgelt polnud piisavalt tugev, et plahvatusele järgnenud lööklainele vastu pidada. Õnneks oli mehel kiiver peas, seega ta pead nagu ära ei löönud. Aga sellele vaatamata kõrvus vilises ja pilt silme ees oli valge. End veidi rohkem sirgu ajanud, vajus kivisodi tema pealt maha. Mees kohis veidi oma kopsudest tolmu välja ning pilt hakaks selginema. Ta nägi Lylat enda all kramplikult tema rakmete külge klammerdumas. Ta ei kuulnud midagi peale selle tobeda vilina, seega ei saanud ta küsida, kas neidisega on kõik korras, aga tundus, et mees oli suutnud teda suurema jama eest kaitsta. Nate'i M4 oli samuti kiviklibu all ja tema käelaba oli verine ja kriibitud. Ühtlasi oli üks kivi ta õla pealt riide puruks kiskunud ja nahka paraja haava lõiganud, või oli see mingi metallijutt mis bensiinijaamast lendas, igaljuhul voolas ka Nate'i õlast verd, aga valu ta ei tundud. Nathaniel vaatas teisele poole, kus Tina oli. Kus kurad olid Erin ja Garry? "Oota," pomises Clarke Love'ile rahustavalt, olemata kindel, kas tal häält ka kurgust tuli. Ta ajas end vaevaliselt püsti ning silmitses hetke paksu musta suitsu, mis tõusis suurest august, mis kunagi oli olnud bensiinijaam. Ta viis pilgu eemale, majale, kuhu Val ja teised varjunud olid. Maha langenud seina nähes kirus Nathaniel end, et ta neil sinna varjuda käskinud oli, mitte kuskile kaugemale. Ning siis märkas mees Erinit. Elusana. Mitte küll täiesti tervena, aga siiski elusana. Aga Garryt ei näinud ta kusagil. Nate aitas Lyla püsti oma terve käega, verise õlaga käsi rippus kuidagi kasutult ta küljel, nagu poleks selles ei luid ega närve. Vilin hakkas vaikselt järgi jääma, kusagilt kaugelt tuli kajana tagasi heli. Musta paksu bensiinihaisust pakatavat suitsu oli kõik kohad täis. "Garry!" röökis Nathaniel nii kõvasti kui ta kopsud võtsid. Ta enese hääl üllatas teda. See kõlas nii kauge ja võõrana. "Garry!" karjus Clarke uuesti. Endiselt oli tunne, nagu karjuks keegi teine kusakilt mujalt, mitte ta ise siit samast. Vähemalt üks hea asi oli see, et mutante polnud läheduses. Aga paksu musta tossu oli kindlasti ka laevale näha, rääkimata plahvatusest. Ilmselt arvasid laevaolijad, et nad lendasid kogu täiega kõik õhku. Tegelikult ei huvitanud Nate'i mida laeval olevad inimesed arvasid või mõtlesid või mida nad üldse tegid. Ta oli valearvestuse teinud. Ta ei osanud arvestada, et tsisternides nii palju kütust veel alles on. Ta ei osanud arvestada, et lööklaine nii tugev on ja nüüd oli Garry kadunud ja too maja, kuhu ta inimesed varju saatis, pooleldi kokku varisenud. Ta oli teinud vea ja see oli kuradi kalliks maksma läinud. Mehe tahmane nägu oli justkui agoonias, aga kindlasti mitte selle pärast, et ta õlg puruks oli.

Ega Erin just tunduvalt parem välja ei näinud. Nate ja Tina kaitses suuremate vigastuste eest spetsiaalne riietus, mille Jo oli välja vahetanud mugavama ja see tõttu ka õhema ning vähemkaitsva riietuse vastu. Küllap sellepärast vaevleski ta momendil rindkerest kiirgava valu käes ning tema käed olid täis lõikehaavu ning ülla-ülla, naise jalga oli enda tee sisse kaevanud tükikene bensiinijaama tankurist. See oli küll pisikene, aga istus tema reide nagu pisikene kuul. Awesome. Eks ta pärast urgitseb selle välja. Vähemalt ei veritsenud ega valutanud raibe rõvedalt. "Nate?" kordas Erin endamisi vaiksemalt ning järgmine hetk nägi ta läbi suitsu liikumist. Enda lonkavat kõnnakut kiirendanud, jõudis ta peagi rühmakaaslasteni. Nate oli elus, Tina oli alles, isegi blondiin oli veel elus. Aga Garry? Kus on Garry?
"Garry! Kurat küll, Garry, kus sa oled?!" liitus Erini karjuv hääl peagi veebeli omaga, kuid vastust kummagi hõigetele ei tulnud. Kas tõesti on võimalik, et nad kaotasid veel ühe enda tiimikaaslase paari nõmeda bensiini täis kanistri pärast.
Tundes, kuidas viha temas kasvama hakkas, virutas Joanne jalaga eemale, maas vedeleva osalise tankuritüki ning selle alt ilmus nähtavale pea. Täpsemalt öeldes oli see nende endise rühmakaaslase Garry pea. Tundes, kuidas tänase päeva väikene kogus sööki hakkas ülesse tulema, pööras Erin kiirelt pea kõrvale. Sellisena ei tahtnud ta küll meest mäletada.
Garry ning paljud teised ellujäänud, kes olid varjunud vastu seina, on surnud. Kadunud igaveseks sellest ilmast ja nad ei tule enam tagasi.

Gavin hakkas meeletult köhima ja tundis põletavat valu uuesti, mis vallutas terve parema külje. Kõige rohkem tegi haiget siiski parema jala reis, kus mees tundis enda arvates midagi teravat. Theo surus hambad tugevalt kokku ja ahmis seejärel uuesti õhku. Ta ei olnud iialgi sellist valu tundnud nagu nüüd. "Dani," sosistas mees, kui nägi tuttavat juuksepahmakut enda rinnal. Theo tahtis lahti saada valust ja raskusest enda küljel. "Kas keegi...Appi saaks tulla?" küsis mees peatustega. Tal hakkas vaikselt paanikahoog võimust võtma, kuna osa rusudest puhkas ta keha peal ning mees oli kindel, et jääbki siia.

Valerie silmas eemal eriüksuslasi, kes täitsa jalul olid ja rahunes õige pisut.. Mis sest, et ta närvis ega hirmul nagu väga polnudki. Aga lihtsalt teatud kindlustunde andis teadmine, et eriüksuslased elus olid.. Või vähemasti enamus neist siis. Aga Valerie mõte ei liikunud piisavalt selgelt, et ta seal päid loendada suudaks. Tuttavamad näod - Clarke ja Erin - olid täitsa terveks jäänud ja nende suunas naine ka liikus, samm endiselt vägagi vildakas ja aeglane. Nüüd hakkas see põletada saanud jalg ka tunda andma. Ühes kõrvas läks kuulmine pisut paremaks juba, aga teise eetris oli endiselt vaikus. Ja see mõjutas naise tasakaalu ka omajagu. Eks seal peas ikka miskit nüüd korrast ära oli. Samas ei saanud ta ka väita, et tal enne plahvatust kahe kõrva vahel kõik tips-tops oleks olnud, nii et väga suur see kahju ju ka olla ei saanud. Enda nime ta siiski teadis ja mäletas nagu ka, mis juhtunud oli. Isegi verejooks oli peatunud, kuigi peale vaadates küll vist aru polnud saada, sest verd olid ikka kõik kohad täis. Värskem osa sellest nirises endiselt mööda naise kukalt allapoole, määrides ta niigi räpase maika veelgi enam ära. Aga see kõik ei huvitanud Valeriet karvavõrdki. Ta sammus siiski üsnagi ebakindlalt kuid vähemasti sihikindlalt edasi kuniks miski teda peatuma lihtsalt sundis. Vaid paar meetrikest Nate'ist eemal kusjuures. Ja selleks polnud mingi tühipaljas kivi või muu teel olev takistus ega ka mõni kaugemal olev mutand või zombi, kes teda kohutas. See miski tuli hoopis ülalt ja maandus täpselt Valerie jalge ees, pannes naise esimest korda pärast seda plahvatust normaalselt reageerima - ja nimelt karjatama, sest kuigi nüüdseks ta jalge ees lebav.. asi.. oli parajasti põlenud ja osa sellest oli endiselt leekides, võis siiski selgelt eristada näojooned. Seda vähemasti ühel pea küljel, kus nahka veel väheke alles oli. Teisel pool paistis vaid luu ja kui Valeriel natuke selget mõistust ja külma närvi järel oleks, võinuks ta märgata, et ka see oli deformeerunud. Tegemist oli siiski ühe mutandi peaga. Või õigupoolest selle jäänustega. Karjatusest justkui julgust kogunud, tegi Valerie ainsa asja, mis tal pähe tuli, et see asi enda silme eest koristada - ta virutas mutandi kolbale lihtsalt jalaga, nii et see veidike maad eemale veeres, lagunedes selle käigul veel omakorda kaheks tükiks. Alles nüüd võis Valerie edasi sammuda, kaotades selle pisukese vahemaa enda ja eriüksuslase vahel. Alles Nathaniel'i ees seisma jäädes hakkas naine mõtlema, miks ta õigupoolest üldse sinna tulnud oli. Okei, nüüd ta nägi, et Nate oli elus ja puha.. Nende liider oli siiski alles ja temal oli ikka kainet mõistust, et neid kõiki sellest hullusest välja aidata. Esimene kord pidi Valerie kõike üksinda tegema. Piirkonnas, kust tema end pärast sõda leidis, polnud ühtki ellujäänut peale tema ja ka tema pääses läbi pimeda õnne. Ja siis pidi ta üksinda hakkama saama kogu selles segaduses. Ja kuigi naisele ei meeldinud enda iseseisvusest lahti lasta, oli siiski hea teada, et vajadusel oli olemas keegi, kellelt abi või nõu saada.
Tundus, et peapõrutus oli ikka täitsa tugev ja ühendas Valerie juhtmed päris korralikult lahti, sest alles pärast tükki aega Nate'i nina all seismist, taipas naine, mida ta otsima oli tulnud. Ja selleks oli turvatunne. Nüüd oli ta eriüksuslase nina all ja tollel olid teadmised ja relvad ja ta polnud enam selles varisevas majas ja mutante polnud ja plahvatus oli läbi ja Valerie võis viimaks alla anda ja sinna samasse maha istuma vajuda ja lasta sel kõigel endale kohale jõuda. Mida ta ka tegi.

Nathaniel oli juba uuesti valmis karjuma meeskonnakaaslase nime, kui Erin Garry pea eikuskilt leidis. Nate silmitses seda uskumatuses. Tema pidi kogu tiimi päästma. Tema pidi kõiki elus hoidma ja ometi ei saanud ta sellega hakkama. Ometi surid ta kaaslased järjest, tema vigade tõttu. Vastutusekoorem rusus raskelt Nathanieli õlgu ja ta soovis, et tema pea oleks see, mis seal kiviklibu vahel vedeles, mitte Garry oma.
Mingil hetkel ilmus Hamilton sinna, aga mees ei märganud, millal. Ühel hetkel oli naine lihtsalt seal ja istus maha. Reaalsusesse rebis meest fakt, et taevast hakkas alla sadama prahti, mis sinna enne üles oli lennanud ja lisaks mutantide jäsemetele oli alla sadamas ka tankla automaatide juppe ning muud ohtlikku kraami. “Varjuge, siin sajab veel mõnda aega pussnuge taevast alla!“ andis Clarke valjuhäälse käsu. Hetkel polnud aeg nõrkuseks. Nad peavad selle saju kenasti üle elama, surnud põletama ja kiirelt tagasi laevale saama. Eelduste kohaselt koos bensiiniga siiski. Teist korda sellist matka enam ette ei võtaks.
Nathaniel aitas Lyla, Hamiltoni ja Tina prügikonteinerisse, mis pikali oli. See oli parajalt suur ja paksust metallist, et alla sadavad asjad seda ei purustaks. Erinil palus ta ka sinna minna. Need, kes majast välja tulid, ajas Nate majja tagasi, sest vähemalt oli see mingigi varjualune. Ta ise ei varjunud kuskile ning kõndis mööda lahinguvälja, trotsides alla sadavaid asju. Tal oli kiiver peas ning turvis seljas ja tema ainus tõsine vigastus oli veritsev õlg, tänu millele ta oma paremat kätt hetkel liigutada ei saanud. Pealegi tundis ta end hetkel surematuna. Mitte sellise ’olen kangelane ja suudan minna läbi tule’ surematuna vaid rohkem nagu ’Ta võtab kõik mu ümber peale minu ja nii lihtsalt ma ka ei sure, et mingi tükk mulle pähe kukuks’. Nathaniel oli maruvihane, kurb ja väsinud. Aga ta ei saanud püssi sõna otseses mõttes nurka visata ja öelda, et tema enam ei mängi. Ta ei saanud iseenda varukalt triipe paha tirida ja öelda, et tema enam ei juhi. Nii see ei käinud. Tema oli kõrgeima auastmega selles neetud grupis hetkel ja ta pidi kandma seda vastutust. Ta ei tohtinud lasta sel end muljuda. Oh kuidas mees oleks tahtnud langeda põlvili sinna rusude vahele ja karjuda oma Jumala peale, kelle poole ta iga kord palvetega pöördus ja kes igakord tema palveid läbi sõrmede vaatas. Selle asemel aga korjas mees kokku mutantide ja eeldatavasti Garry juppe, mis ta tossavasse auku heitis, et need põletada. Järgmisel hetkel ümber pöörates sadas tema ette suurem tükk plekki, mis kunagi oli ilmselt olnud bensiinijaama katus. Nate tundis, kuidas ta süda rinnus löögi vahele jättis. Sel hetkel jõudis talle kohale, tema surelikkus ja ta kangestus. Esimest korda üle mitme aasta ta kangestus. Ta oli just kaotanud oma sõbra, hulga tsiviile ja ühe sammu tõttu oleks ta ka ise surma saanud. Kõik hakkas kohale jõudma. Mehe õnneks oli see suurem tükk ka üks viimastest asjadest, mis alla sadas. Nüüd langes ülevalt ainult tolmu ja mõni üksik väike kivi.

Valerie peast oleks justkui mingi tõke eemaldatud ja nüüd jooksid kõik mõtted üksteise sabas ja teineteisega kokku, tekitades täieliku virrvarri ja veel hullema peavalu kui tal juba oli. Talle meenusid kõik need inimesed, kes sinna rusude alla jäänud olid, aga nende näod läksid segamini ta lähedaste nägudega, kes aasta tagasi surnud olid. Samas naise enda jaoks erilist vahet polnud, sest vastutust tundis ta nende kõigi eest ühtmoodi. Jah, Nate oli olnud see, kes nad sinna majja kamandas.. Aga ta oli usaldanud Valeriele ülesande nende turvalisuse eest hoolt kanda. Ja tema pani kõik sinna istuma.. Sinna, kus nad rusude alla jäid. Ta oleks pidanud nad taharuumi saatma, mis täiesti terveks jäi. Seal oli ju veel tagauks ja puha.. Aga no.. Paljugi, mis oleks.
Val kuulis, et keegi midagi ütles, aga taipas, mis toimus alles siis kui mingi pisem metallitükk talle õla peale kukkus ja Nate teda juba püsti aitas ja kuskile suunas. Prügikonteinerisse.. Ahah. Valerie istus kuskile nurka, tõmbas põlved tihedalt keha vastu ja põrnitses mingit ühte punkti, süvenedes uuesti enda mõttemaailma. Šokk hakkas lahtuma. See šokk, mis naise aasta tagasi vangistanud oli, laskmata tal reaalsust täielikult tajuda. Kaks mälestust olid segunenud ja enam poleks keegi Valeriet veenda suutnud, et sealsete rusude all olid inimesed laevast, mitte tema perekond. Mistõttu polnud ka väga miskit imestada, kui naine üks hetk konteinerist välja ronis ja elu kiireima jooksu selle sama 'kindluse' suunas tegi. Õnneks sadaski umbes sel hetkel nähtavasti viimane tükk taevast alla, nii et enda elu ta selles meeltesegaduses vast ohtu ei seadnud.