Missioon bensiin!

Gavin haaras 2 tumerohelist metallist kanistrit ja läks pumba juurde, mis alguses pisut jukerdas, kuid hakkas mõne aja pärast kallist kraamist jooksma. Super. Nüüd on vaja leida mõned töötavad autod ja nendega kiirelt Dallase poole ajama panna. Tegelikult tasuks tee peale jäävate külade poed ka läbi vaadata, et äkki kuskil on toitu, kuna sellest neil enam kauaks ei jätkunud. Hea oleks, kui saaks puhast vett ka, pudelivett. Kinniste korkidega veepudelid olid selline haruldus. Ega nad ei pruukinud saada igal pool keeta ka ja Theo oli alati väike paranoia, et äkki on mingid keemilised ained vees, mida ka keetmine ei kaota ja ta on varsti üks poolearulistest.

Erini heledad rohekassinised silmad pöördusid bensiinijaama vastas olevalt poollagunenud kivist majalt enda kõrvale ilmunud tüdrukule. Kuna neidisel oli selline omapärane nimi, mis eristus vägagi teiste omadest, jäädes seetõttu paremini meelde, jäi see ka Joanne'le kiirelt meelde - Zanine. Ometigi ei jäänud ta pikaks ajaks noorukit vaatama, silmitsedes peagi uuesti ümbrust. Üllatusi pole vaja ning pealegi Erin vihkas üllatusi, eriti veel siis, kui need on zombie'de poolt. "Ma kahtlen selles, nad on kindlasti kuskil seal väljas. Kuigi mulle meeldib nende vabad tänavad, on see vaikus nagu see, mis on enne suurt tormi," sõnas Erin vaikselt. Tema sõrm vajus päästikult maha, hoides sellegi poolest relva kindlalt käes, olles valmis kohe laskma, kui selleks vajadus tekib.
"Vaevalt. Vastasel juhul oleksid nad leidnud ka mooduse laevale saamiseks. Isegi juhul kui neil on natukenegi intelligentsi, on see sama primaarne nagu viiekuusel lapsel," kahtles Erin sügavalt. Sellist intelligentsi, mis oleks märgatav, ootaks ta ainult mutantidelt, kuid ega just kõigil nende seas ka nupp noki.

Nathaniel jälgis tanklast, kuidas inimesed väljas kanistreid täitsid. Kuradi lihtsalt oli see kõik läinud ja see pane ka Nathanielit muretsema, nagu kõiki teisi. Miks Zombid laiali läksid? Kes teab, kahtlane oli see igal juhul. Ehk otsisid nad kuskilt mingit söögipoolist? Midagi muud peale inimeste. Ehk tüdinesid nad sadamas passimisest ära. Samas, miks nad üldse koondusid ja sadamasse suundusid? Mis siis, kui tagasi minnes ootab see sama armee neid seal? Järgmisel hetkel hakkasid kõik tankrid turtsuma ning bensiini välja köhima nii, nagu oleks õhk kuskile torudesse pääsenud. See tähendas vaid üht - tsisternid olid tühjad. Ja suurem enamus kanistreid olid veel täitmata. Nathaniel astus tanklahoonest välja, jättes generaatori esialgu tööle. "Kui palju me saime?" küsis Nate väljas kuumuse käes seisvalt rahvalt. Ta relv oli endiselt langetatud ning kaitseriiv sellel peal. Ilmselt ei saanud nad piisavalt, et autodega üldse kuskile jõuda. Isegi mitte kuskile järgmisesse bensukasse. Aga kes teab. Päris mitmed jõudsid oma kanistrid täis lasta enne, kui see asi seal jonnima hakkas kõik ju.
Ning siis kiskusid asjad käest. Maja, mis oli bensiinijaama kõrval ja võrdlemisi terve, tagant ilmusid välja kolm mutanti. Nad kõndisid kahel jalal, nende nahk oli roheline, keskmisel neist neist olid peas isegi mingid mustad juukseid meenutavad karvad. Nende kõnnak oli sirge, aga jäik, nad olid tursked ja igaüks vähemalt oma kaks meetrit pikad. Parempoolsel oli vaid üks silm, teine oli kinni kasvanud, tal oli kuus kätte ja ühes neist hoidis ta jalga, mis oli kunagi kuulunud kas mõnele inimesele või siis zombile ning sellest jalast oli ta juba korra ühe korraliku suutäie hauganud. Vasakpoolsel oli küll vaid kaks kätt ja kaks jalga, aga tal puudus suu ning nina asemel olid tal kaelal lõpused, Nate võis vaid oletada, et see asi suutis ka vee all hingata. Lisaks sellele kõigele kandis too mutant politseikiivrit, mis pani Clarke'i sekundiks juurdlema selle üle, kuidas need mutatsioonid üldse toimisid ja kas zombid on ehk ka tegelikult mutandid, lihtsalt nende mingi alamliik või midagi? Kolmik seisatas, märgates inimesi, nad vahetasid omavahel pilke. Needless to say, need jurakad oskasid omavahel suhelda. Nathaniel tõmbas relvalt kaitseriivi maha ning tõstis oma M4 laskevalmilt. Aga mida ta teeb? Mida nad keegi teevad? Hakkavad bensiinijaamas tulevahetusega end kaitsma? Ststernid olid küll tühjad, aga kui tühjad nad tegelikult ikka olid?
"Taganeme sellele tänavale kust me tulime!" käskis Nate, sest ta oli kindel, et ta polnud enam ainus, kes neid kolme mutanti näinud oli. Vähe sellest, et mutantidel mõistust oli ja nad kiiresti liikuda suutsid, neid oli jube raske tappa ka, sest nad olid pea kuulikindlad. Aga samal hetkel kostus nende põgenemistee poolt veider naeru meenutav heli ning Nathaniel pidi ümber pöörates õudusega tõdema, et sealt poolt tuli ka üks mutant, irve näol ning üks verd täis valgunud silm tõmblemas. Too tõstis oma lõua taeva poole, tagus omale vastu rindu ning tegi hüääni meenutavat heli. Oli veel vaid üks tänav, mis oli vaba, aga see tähendas sadamast veidi eemale liikumist. Kurat! Kui kõik just jube hästi oli läinud, läksid asjad järsku väga sitasti.

Laevale saamiseks pidid nad ikkagi pingutama, kuid ega ka see võimatu ei olnud. Zanine tundis, kuidas lisaks suurele naeruhoole hakkasid tema põlved värisema. Ta oli oma arvamust avaldanud ning ta püsis selle juures. Oli igasuguseid mutante ja nad olid mõtlemisvõimelised.
Kuid sellest hoolimata ta naeratas naisele ja tänas teda vaikselt nende lohutavate sõnade eest. Siis suundus ta tagasi teiste juurde ja hakkas uut kanistrit täitma, kuid see ei jõudnud poole pealegi kui kütust pritsima hakkas ja siis üldse enam ei tulnud.
Just sel hetkel tuli ka Nathaniel jaamahoonest välja ja Zanine vaatas kõiki neid kanistreid, mis suudeti täita. Isegi kui seda võis olla vähe, siis vähemalt kolm autot sai täita selleks, et sõita sellest laevast eemale ja leida mõni teine ja ohutum koht. kui neid üldse enam eksisteeris. Ja loodetavasti suudavad nad leida tulevikus mõne teise bensiinijaama.
Ja just siis kui ta oli oma hirmust peaaegu lahti saamas, nägi ta esimest korda mutante. Need jubedad olevused tekitasid Zanines iiveldust ja esimest korda terve selle apokalüpsise ajal võis tema näol näha muud kui naeratust. See oli hirmunud kulmukortsutus. Korraks vaatas ta Erini poole. Ta oli ju pakkunud eriüksuslasele, et nad võivad neid varitseda! Mutandid olid mõtlemisvõimelised ja kui ta nüüd nägi kuidas nood pilke vahetasid, mõistis ta ka seda, et nad suutsid omavahel suhelda.
Ta kuulis Nathanieli käsku ning korjas kaks oma kanistrit üles. Tõenäoliselt oskasid need mutandid joosta või kui mitte, siis vähemalt piisalt kiiresti käia, et neile järele jõuda ja neist mõnusa pidusöögi teha. Zanine oli valmis taganema kui järgmisel hetkel kuulis ta kohutavat naeru, mis pani vere ta soontes tarretama. Tütarlaps pööras ennast ringi ja vaatas neljandale olendile otsa. Korealane vaatas Natele otsa. Kui see oli tõesti viis, kuidas nad surevad, lootis neidis, et nad ei anna alla ilma lahinguta. Kuid samas - mis võimalused olid neil mutantide vastu, kes lisaks pikkusele olid neist kaks korda kogukamad ja tugevamad? Ja kui nad nüüd jooksma peaksid, aeglustaksid kanistrid neid kohutavalt.

Valerie keeras esimesele kanistrile korgi peale ja täitis ka selle, saades kanistri täpselt selleks hetkeks täis, kui enam bensiini juurde ei voolanud. Korraks mõtles ta, et oli ise päärtiku lahti lasknud, aga Nate'i küsimuse peale taipas naine, et bensiini polnudki rohkem. No tore.. Samas tundus, et sellest isegi piisas, et kuskile jõuda. Vähemasti järgmise bensukani. Autodega sõita oli ikka ohutum kui jala liikuda, mis sest, et neil seni kõik hästi oli läinud.
Või vähemasti seda Val arvas.. Naine oli just ka teisele kanistrile korgi peale keeranud ja tõstis nüüd pilgu, märgates Nate'i vägagi laskevalmis relvaga. Valerie tõusis ja silmitses kolme mutanti, nägu täiesti emotsioonitu. Zombisid oli ta näinud küll ja küll ja need olid kõik ühesugused ka veel tagatipuks. Aga mutandid.. Need kolm tükki nägid igaljuhul väga jubedad välja. Ja see jalg, mis ühel käes oli.. Val'i käsi liikus instinktiivselt enda reiele. Justkui kontrolliks, et mutant tema oma käes ei hoia. Samas hirm veel Valerie'le kohale ei jõudnud. Pigem mingi šoki ja 'jookseme!' segu. Ja siis kuulis ka tema seda võigast naeru ja viis pilgu neljandale mutandile, kes hulga lähemal neile seisis. Nad olid lõksu aetud ja ainus tee minema viis neid kaugemale, kus võisid jumal-teab-mis elukad neid oodata. Ehk õnnestub neil need neli ikka maha lüüa.. Samas mutandid olid palju targemad. Nagu ka näha oli.
Valerie mõte liikus valgusekiirusel ja käsi haaras automaatselt taskust noa. Mitte, et ta sellega midagi erilist teha oleks saanud, aga no.. Mingigi kaitse lisaks rusikatele ja kiiretele jalgadele. "Et siis.. Mis me plaan on?" küsis Valerie pilku mutantidel hoides, taganedes paar sammukest.

Gavin ei saanud üht kanistrit poole pealegi täita, kui turtsumine algas ja ilmselgelt paakidest enam midagi ei tulnud. Vähemalt sai midagi. Ta tõusis ja kuulis korisevat häält, selline, mida teeks ilmselt surev inimene või loom. Pilgu hääle poole viinud, nägi Theo mingeid elukaid, kes kohe kindlasti inimesed ei olnud. Tulistamine oleks idiootlik samm, sest paakides olid kindlasti veel bensiiniaurud ja midagi ka sees. Oh fuck. Silmad selja taha viinud, märkas ta neljandat friiki. Persse! Mees otsustas enda tühja kanistri sinna jätta ja haaras kätte vaid pooltühja. Ta otsis automaatselt üles Dani ja pani enda kanistri maha ja võttis endale hoopis 2 täis paaki. "Taganeda paremale?" küsis Theo. See paistis hetkel ainus võimalus.

OT: Erin, me oleme bensiinijaamas, sa ikka tõega alustad seal tulevahetusega?

OT: Juhul kui ta mööda ei lase, siis ei peaks probleemi olema Pealegi polnud meil nagu erilist võimalust. Me olime Zanine'ga eemal, kolm tükki tulid eest ja üks oli taga - jahm..aga eks ma siis muudan

OT: Erin, come on, sa oled tubli ju. I know you are! Bensiinijaamas ei tulistata, kõik võib õhku lennata ja altho see oligi plaan, siis praegu me saaks kõik surma.

OT: Õhku lendaks see juhul, kui ma oleksin mööda lasknud ning tabanud mingit kütusevoolikut või juhul kui ma oleksin suitsetanud bensiini aurude keskel..

Nathaniel vaatas korra kolme mutandi poole ja siis jälle selle ühe ning siis taas nende kolme. Relva ta selle ajaga langetanud polnud. Ta pidi kiirelt mingi plaani välja mõtlema. Taganeda nad ei saa, see hüääni naeruga mutant blokeeris nende pääseteed. Kolmtükki olid blokkeerinud teise pääsetee ja ainus tänav mida mööda nad liikuda said, viis sügavamale linna, eemale sadamast ja laevast. Fakt oli see, et nad pidid bensiini laeva juurde viima, muidu oleks see kõik mõttetu olnud ja nad peaks ikka tagasi tulema mingi hetk. Sügavamale linna minnes tuleks need mutandid neile järgi, nad keegi ei teadnud kindlalt veel, kui kiirelt nod olendid liikuda suudavad vajadusel, seega ei saanud nad lihtsalt kuskile urgu taganeda ja loota, et mutandid neile järgi ei jõua. Olendid võisid poole taganemise pealt inimestele turja karata ja nende päid otsast rebima hakata. Kuulid neid väga tagasi ei hoidnud ja Nathaniel kirus end mõtteis, et ta granaadid laeva oli jätnud. Kuradi idiootne käik. Ikka väga idiootne, eriti veebli kohta.
Aga hetkel polnud aega end taga kiruda. Ta pidi terve nende grupi päästma. Erini sõnu kuuldes kortsutas Nathaniel kulme. „Segane oled või? Sa ei saa üksi nende vastu. Me ei saa neljakesigi nende vastu, see oleks suitsiid,“ laitis Nathaniel selle idee maha. Ta võis kurjana kõlada, aga tema tiimikaaslased teadsid, et ta mõtles vaid head. Erin oli ka kord oma rühma juhtinud ja ta oli arukas naine tegelikult, vägagi arukas ning suurepärane võitleja, aga hetkel polnud see pakutud plaan üldse hea. Ning siis tuli Lyla nende juurde ja rääkis... Arukat juttu. Seda poleks Nathaniel ilmselt blondist tütarlapsest ealeski oodata osanud. Ta tegelikult arvas, et Lyla Love on pärit kuskilt haritud ent rikkast perest ja pole pidanud oma mõistust palju kasutama. Näis, et Nate oli selles osas siiski eskinud. Ta ei saanud eitada, et kogu kupatuse õhku laskmise idee ka tema peast läbi polnud käinud. Lyla plaan oli nii kuradi hea, et Nathaniel vaata, et kahtles, kumb neist siin lahingutaktik on. Igaljuhul vahetas mees kiirelt oma rühmakaaslastega pilke. Nagu näha, siis Blake ja Oliver olid need kaks, kes laeva jäid ja kogu Nate’i rühm oli mehega kaasa tulnud. “Hamilton!“ hüüdis Nate võimalikult vaikselt. Mutandid olid seisma jäänud, aga nad kindlasti plaanisid midagi ja kuigi tundus, et nad kõik liiguvad seal aegluubis ja terve igaviku juba seisavad seal nagu tapatalguid ootavad lambad, toimus kõik siiski üllatavalt kiirelt. “Võta mu relv ja tagane kõigiga sellesse majja,“ seletas Nate kiirelt Valerie’le, sest naine oli väitnud, et ta oskab relva kasutada ja too maja, mille poole Nate noogutas oli tollel tänaval mis veel puhas oli, aga kui seal mõni zombi on, oleks väga rumal tsiviile majja ilma kaitseta saata. Mees võttis oma vöölt oma M9’a ning ulatas selle koos kahe lisasalvega naisele, vaadates talle veel tungivalt silma, et anda naisele mõista, et kui palju Clarke teda praegu usaldas. “Liikuge kiiresti, aga võimalikult väikse tähelepanuga, me tõmbame nende tähelepanu endale,“ ja meie all pidas Nathaniel silmas oma rühmakaaslasi, teades, et need ’mehed’ olid valmis tema kõrval võitlema kuni surmani. Mees eeldas, et iga viimane kui tsiviil kuulab teda ja läheb Valerie’ga kaasa sinna majja, mis hetkel kindlusena näis. “Erin, ma eeldan, et sul on tuld,“ lausus Nathaniel oma rühmakaaslasele kerget muiet saates. Neetult riskantne, aga seal linnas oli iga kuradi samm neetult riskantne. Seega nad pidid selle plaani juurde jääma ja mutandid bensukale võimalikult lähedale meelitama ning lootma, et tsisternides on piisavalt palju jääke, mis õhku lendaks. Mida Nathaniel Clarke kahjuks ei teadnud, oli see, et ühe tsisterni vahetorud olid puruks ja bensiin ei saanud tänu sellele kõik välja tulla, mis tähendas, et nad seisid vähemalt poole tsisternitäie kütuse peal.

Suitsiidne mõte või mitte, aga vähemalt see oleks andnud teistele võimaluse koos bensiiniga tagasi laevale minna. Aga kui ei, siis ei. Sellegi poolest jäi naine tsiviilisikutest ja enda rühmakaaslastest ette poole, hoides mutante kindlalt sihikul. Juhul kui nad peaksid vägagi lähedale tulema, siis ta ka vajutab päästikule. Roheline limakoll, kes enne oli saanud kolm kuuli pähe, oli ennast vahepeal uuesti püsti ajanud, liitudes endasugustega, moodustades nelja pealise seina. Oehh.. oleks tal vaid mootorsaag või leegiheitja, see teeks töö palju lihtsamaks, kuid neid tal kahjuks polnud ning enda laskemoona ei tahtnud ta ka just kõike nende nelja mutandi peale ära raisata.
Seda, mida Nate tema selja taga tegi või rääkis, ei pannud Joanne eriti tähelegi. Tema tähelepanu oli neljal sookollil, kelle suunas oli ta teinud nüüdseks ka paar hoiatuslasku, tabades nende pead, kaela või rindkere. Seisma nad sellegi poolest ei jäänud.
Korraga oli Nate aga tema kõrval ning küsinud, kas naisel tuld on, muigas Erin kergelt vastu. "Loomulikult.. millal mul seda poleks," sõnas ta lõbusal toonil, võttes enda korsetti meenutava vesti taskust suitsupaki, milles oli ka pakk tikke. "Ära ainult kõiki ära raiska. Mul on neid hiljem ka vaja," lisas Jo, vajutades uuesti päästikule, pannes ühe mutandi kergelt kõikuma, kuni ta viimaks sellili maha potsatas. Kas ta on surnud või lihtsalt väga halva tasakaalutunnetusega? "Mis plaan meil siis on? A või B või spontaansus?" kergitas Erin küsivalt kulme, viies enda heledad rohekad silmad veebelile.

Valerie jättis oma kanistrid kus see ja teine, sest no.. Kui nad selle kupatuse õhku lasta kavatsesid, siis polnud väga tark tegu tuleohtlikku materjali enda juures kiivalt hoida. Enda nime kuuldes astus Valerie paar sammukest Nate'i poole, silmitsedes meest veidi üllatunult, kui tolle sõnu kuulis ja enda poole sirutatud relva nägi. Üllatus taandus aga murdosa sekundi vältel ja asendus vastutuskoormaga. Naine võttis relva vastu ja pani lisasalved vööle - mis juba vajalikku kraami täis oli - pistes ka noa nende juurde. Kinnisena muidugi. Valerie silmitses hetke Clarke'i, noogutades siis kindlalt. Jumal tänatud, et ta relva käsitleda oskas. "Ole ettevaatlik," sõnas naine veel ja viis pilgu ülejäänud rahvale, et kindlaks teha, kas kõik üldse tähelepanu ka pöörasid. Kuigi jah.. Tuli tõdema, et hirmu ja lootusesegused pilgud olid kõik Nate'ile pööratud. Oli too ju nende liidriks saanud või miskit. Kuradi kahju oleks, kui ta nüüd maha kärvaks. Ja seda päris otseses tähenduses veel ka. Valerie viipas peaga hoone suunas, andes mõista, et oleks nagu aeg liikuma hakata ja suundus nendega kaasa. Kiirelt, aga võimalikult vähe tähelepanu äratades, nagu kästud oli. Relv oli tal käes laskevalmis ja sõrm puhkas päästiku kõrval, et igasugustele halbadele üllatustele võimalikult lihtne kiiresti reageerida oleks. Päris päästiku peal ei julgenud ta küll sõrme hoida. Naise refleksid olid liiga kiired selleks.

Zanine võpatas kui Erin kasutas relva ja lasi ühel mutantidest kuulid pähe. See tagurdas ning vajus pikali. Tütarlaps korjas kiirelt kanistrid üles. Kuigi ta oli harjunud raskustega, pidi ta nentima, et nendega ei jõuaks ta kuigi palju joosta.
Ta oli valmis jooksma, kuid pidas targemaks lihtsalt hiilida. Ükskõik milline liigutus võis nende jaoks tähendada seda, et oli aeg rünnata ning nagu ka teised, soovis Zane ikkagi eluga sellest pääseda. Tütarlaps nihutas ennast aeglaselt. Bensiin kolksus ebameeldivalt kanistrites.
Korealase pruunid silmad liikusid Natele. See oli temast ebaaus usaldada ainult üht liiget. Kindlasti oli Valerie adekvaatne ning oli asjasse pühendunud, kuid Lyla, Gavin ja teised liikmed, kes kaasas olid, väärisid niisama palju seda usaldust kui Hammilton. Ent Zane ei hakanud praegu selle asja üle kurtma. Ta isegi ei julgenud suud lahti teha.
Kuna hetkel olid nad Valerie kätesse usaldatud, jälgis ja ootas korealane tähelepanelikult tolle märguannet, et liikuma hakata. Viimaks see tuligi. Zanine üritas võimalikult aeglaselt ja ettevaatlikult maja poole liikuda, jõudes viimaks selleni. Seal julges ta sügavalt hinge tõmmata ja välja vaadata. Kanistrid asetas ta ettevaatlikult kassaleti juurde ja vaatas pinevalt välja.
Ta tõesti lootis, et kõik eriüksuslased pääsevad kõigest sellest terve nahaga. Ta astus kassisammul Valerie juurde. Nathaniel ei usaldaks teda kui ta ei teaks kuidas relva kasutada. Tütarlaps surus oma käed kokku ja palvetas, et kõik läheks hästi. Tema palved liikusid isegi absurdsuse poole - võib-olla olid mutandid sõbralikud?

Tina püsis terve see aeg, kui teised bensukaga mässasid, pisut eemal, hoides ümbrusel silma peal. Seega oli ta üks eimesi, kes nende 'külalisi' märkas, kuid tal ei olnud vaja seda teistele edasi öeldagi, sest kõik juba vaatasid neid kolme hiiglast enda klaasistunud silmadega. Eriti kõhe oli muidugi see naer ja arvastamine, et neid mutante on neli ja nad on sissepiiratud mingisuguste elukate poolt. Tina nihkus Erini ja Nathanieli juurde, jälgides samas elukaid, oodates nende järgmisi samme. Olid nad näljased või niisama uudishimulikud? Sest ühel oli ju teme 'eine' veel käes.

Valerie ei pööranud enam niivõrd tähelepanu sellele, mida eriüksuslased mutantidega peale hakkasid vaid pidas silmas rühma, mille ees ta liikus ja samas ka maja, mille suunas nad liikusid. Selleni jõudes sisenes ta esimesena ja kontrollis ruumid üle, et seal mingeid ebameeldivaid üllatusi ette ei tuleks. Õnneks oli maja vaid ühe korruseline ja plussiks tuli ka tagaukse olemasolu. Val katsus, kas see ikka avanes ka, sest mõned uksed olid kinni kiilunud või koguni lukus varasemalt majades olnud ja ust avades seisis ta silmitsi zombiga. Valerie reaalselt lihtsalt põrnitses rõvedust hetke, tulistades talle siis kaks korda kuskile sinnakanti, kus sel elukal ehk kunagi ajud eksisteerisid ja keeras siis mahakukkunud zombil igaks juhuks kaela ka kahekorra, mille tulemusena pea hoopiski otsast ära tuli. Ups.
Pärast mutantidega silmitsi seismist tundus üks kahjutu zombie üsnagi käkitegu, aga ust uuesti sulgedes märkas naine siiski, et ta käed värisesid. Val raputas mõlemat kätt korra ja suundus siis tagasi suurde ruumi, kuhu kõik jõudnud olid. "Maja on tühi," sõnas naine üle rahva vaadates, kontrollides siis, mitu kuuli tal salves veel on. Ta ju ei teadnud, kas Nate andis talle täissalvega relva või ei. Aga tundus, et andis, sest kaks tükki olidki puudu. Loodetavasti tal ülejäänusid enam vaja ka ei lähe.
"Nad lasevad selle asja seal õhku, nii et kõik lähevad selle seina äärde ja maha. Ja kanistrid paneme kassaleti taha," juhendas naine. Veider oli käske jagada, aga tema käes oli relv, nii et that sort of made her the temporary boss or something. Valerie tõstis paar ukse juurde jäetud kanistrit ka letile, mille taga üks kutt neid vastu võttis ja leti alla paigutas. See samune oli Valerie poolt täidetud kanistrid ka õnneks kaasa võtnud. Tuli küll arvatavasti nendeni ei levi, aga plahvatuse tagajärjel võis igasugust sodi nendeni lennata küll ja mida kaugemal nad olid, seda parem. Istumine oli ka soovituslik, sest plahvatus tekitas paraja lööklaine, mille tagajärjel nad pikali lennata võisid ja vigastusi saada ja mis kõik veel.

Gavin haaras kanistrid kaasa ja järgnes Valile, keda ta millegipärast siiski ei usaldanud. Ehk oli asi selles, et mees usaldas üldse väheseid? Kui Nate sellise otsuse tegi, siis loodetavasti oli sellel ka mingisugune põhi all. Mees viis bensiini täis nõud leti taha ja hindas olukorda, majja jäämine oli mehe meelest üks lollimaid asju, kuna siin võivad nad lihtsalt plahvatuse tagajärjel rusude alla mattuda ja eludega head-aega öelda. We're all gonna fucking die! Theo mõtles, kas rääkida teistele sellest või vaikida, ilmselt oli parim otsus vaikimine, siis ei teki teistel paanikat.

Too üksik mutant hakkas vaikselt inimestele, kes maja poole liikusid, järgi tuiama, kaval ilme näol. Nathaniel kaalus sekundiks varianti, kas tulistada ja raisata kuule või visata teda mingi kiviga, aga Erin tegi selle otsuse tema eest ja tulistas toda mutanti nii, et too selili lendas. See oli hea, sest kui too end uuesti püsti ajas, silmitses ta näljase pilguga eriüksuslasi, mitte lahkuvaid tsiviile. Erini käest tikud saanud, pistis Nathaniel need omale taskusse ning taganes siis paar sammu tankrite juurde, kus oli bensiini maas. Enne kui ta suu lahti jõudis teha, kuulis ta, et Lyla kavatses sinna jääda. "Love, mine teistega kaasa!" käskis Nate. Aga teised olid juba majas ja nüüdseks oli hilja. Damn it. Sellele, kui valesti neidise perekonnanime kasutamine teistele kõlada võis, since kust nad teavad, et Lyla perekonnanimi Love on, sama hästi võis see hellitusnimi olla, Nathaniel hetkel kohe üldse ei mõelnud. Mees haaras taskust kaltsu, mille ta enne bensiinijaama hoonest võtnud oli ja sinna käsi pühkinud, kui ta generaatori kallal möllas ning kastis selle maas laiutava bensiini sisse, seejärel pistis ta selle oma rakmete vahele. "Me varjume selle seina taha ja meelitame nad siia ning siis ma lasen selle kõik õhku," selgitas Nathaniel veel korra plaani, et kõigil selge oleks asi. Lylast polnud kahjuks mingit kasu seal hetkel. Vähemalt Nathaniel ei näinud seda. Mees vaatas korra taeva poole ja palus sosinal jumalat, et midagi persse ei läheks nüüd. Mutandid liikusid vähe kiiremini bensuka poole, piirates neid sisse ja eriväelased hoidsid neid kerge tulega pisut tagasi. Eriväelased ning Lyla taganesid tolle seina poole, mille taha nad vajruma pidi. Mingi hetk võttis Nathaniel maast kivi ja mässis selle ümber bensiinis leotatud kaltsu.

Kuulnud enda seljataga kellegi nõrka häält, vaatas Tina otsa ühele blondile tšikile. Ta oleks talle ilmselt paar tervamat lauset öelnud, aga Nate pani juba asjad enda sõnadega ise paika. Tüdruk tegi enda siia jäämisega rohkem kahju kui kasu, sest nüüd peavad kolm eriüksuslast lisaks mutantidele ka teda jälgima. Nagu neil oleks sada silma ja kätt. Duh. Inimesed ei mõtle ikka üldse. Tina raputas enda pead ning kortustas kulme, liikudes veebli käsul tagasi ette näidatud seina suunas. Kuigi naisel oli kerge kahtlus, et kui see kõik õhku peaks lendama, siis lendavad nemad ilmselt koos selle seinaga. Väga ekstreemne lahendus. Aga samas kui neil õnnestub selle käigus kõik neli mutanti korraga ära tappa, siis on see suur võit.

Tina polnud ainukene, kes tahtis Lyla'le paar kõrbedamat sõna öelda. Tüdruk oli just kui mingi pubekas, kelle arust oli tal alati õigus kõik teha ja öelda ning et ükski tema tegu, mõte ega miski muu, mida ta on teinud või kavatseb teha, on kõige õigem ja sellele pole lihtsalt mõtet vastu vaielda. Juhul kui Erin poleks olnud hõivatud mutantide tulistamisega, oleks ta heameelega tüdruku ise juukseid pidi sinna majja tirinud, kus teisedki ellujäänud on, sidudes ta vajadusel isegi kinni. See plika on siin rohkem tüliks kui abiks. Tema, Tina ja Nate on siiski vajaliku väljaõppe saanud eriväelased, kes teavad enda tööd vägagi hästi ning blondiin võib neid kõiki lõpuks surma viia, kui ta peaks midagi väga rumalat tegema.
Peagi Erin taganes Nate käsul, jäädes sellegi poolest teistest veidikene kaugemale, sest hetke seisuga olid mutandid tema sihikule võtnud. Nohjah, Jo oli siiski see, kes neid on viimased minutid oma tulistamisega närvi ajanud. "Nate, mis iganes sul ka plaanis pole, siis tee seda kähku. Mul on varsti salv tühi," hõikas Erin mehele, niites jalust veel ühe mutandi.