Õunakoogi-vanillijäätisePOMM!!!

Michael astus sünge näoga koolivõimlasse. Nad olid siia jõudnud kõik eri punktidest. Veidi enne eriväelaste jõudmist, olid ellujäänud kooli kogunenud ja üritanud enda aruga kuidagi kooli kindlustada. Ilmselgelt, kui eriväelased sinna sisse sadasid, taipas rahvas, et eriti kindlustatud see nüüd küll olnud polnud. Siiski, nende seitsme eriväelase nõu ja jõuga olid nad kooli sissepääsud ikka korralikult (no nii hästi-halvasti kui see antud olukorras võimalik oli. Zombide tulekut vast ikka takistavad mõningal määral) ja pesitsesid nüüd kõik koos võimlas. Olid ajad, kus talle oli meeldinud võimlas aega veeta. Rõhk sõnal olid. Praegu olid need rõhuvalt beežikas-kollakat värvi, mis osaliselt seintelt koorunud oli, seinad üks jõledamaid igapäevaseid vaatepilte, mida ta kannatama pidi. Aga ta hoidis selle koha pealt enda suu kinni. Ta teadis, et kusagil mujal neil erilist pääsemisvõimalust ei oleks.
Võimlas oli pime, seal olid ainult aknad kusagil kõrgel üleval, otse lae all ja siia mingit erilist valgust sealt ei paistnud (mitte, et praegu, öösel, niikuinii väga palju valgust oleks). Mis iseenesest oli suhteliselt positiivne, muidu oleksid nad ju üks suur elav shoot-the-duck mäng, Scott mõtles endamisi, kui ta ühe seina ääres paikneva võimlamati poole tasakesi tatsus. Sealpool magasid eriväelased. Ta tahtis Alexiga, eriväelaste rühmajuhiga rääkida. Ta üritas küll vaikselt olla, kuid selles rõhuvas vaikuses oleks ta võinud samahästi korvpalliga põrgatades liikuda. Ta kuulis, kuidas inimesed pahaselt torisesid, kui nad tema liikumise peale ärkasid, kui mees neist mööda kõndis. Ega ta neid süüdistanud. Hea uni oli ju neil kõigil harv luksus nüüdsetel aegadel. Alex oli üleval, loomulikult. Tema arvates noor naine peaaegu üldse ei maganudki. Noh, sõjaväelaste asi. "Alex," pomises mees vaikselt ja nõksas peaga väljapääsu poole, vihjates sellele, et ta tahaks rääkida. Väljas. Viimasel ajal oli ta üha enam muret tundma hakanud nende edasise saatuse üle. Väga kauaks nad enam sinna jääda ei saanud ja koolis just eriti palju toitu ei olnud... edasine saatus tundus hetkel üsna nutune olevat. Nende rühma doktor, nagu Mike'ile meeldis teda vahepeal tögades kutsuda, oli samuti nähtavasti üleval, Michael märkas, kui mees samuti püsti oli vahepeal tõusnud. Mees liikus siis tasakesti taas võimla väljapääsu poole, kus oli selline kitsuke koridor, mis viisid riietusruumidesse ja mis oli veel nende poolt nö kaitstud ala.

Alex istus võimlas enda mati peal ja pani paelu saabastele peale. Und ei tulnud ja tänane päev oli üsna pikalt veninud, kuni enamus rahvast otsustas magama minna, et järgmine kiiremini tuleks. Naine mõtles, et kas nüüd elu selliseks jääbki? Kaitse end ja teisi elavate surnute ja teab mille eest. Ta viis silmad võimlale rändama, varem või hiljem pidid nad siit lahkuma, sest koht ei olnud väga sobiv igasuguste elukate peletamiseks. Liv kuulis üsna pea samme ja tuttavate häälte vingumist. Lex tõusis koheselt, kui Michael ukse poole nõksatas. "Jah?" küsis naine, kui nad olid teiste kuulmiskaugusest eemal. Kedagi ei olnud üleval välja arvatud 2 valvemeest, kes olid piisavalt eemal, et sõnakestki Mike'i ja Olivia vestlusest kuulda.

Simon oli ju siiski üleval ja Michael andis talle ka märku, et too ka kaasa tuleks. Olid nad siiski seda teemat omavahel korra juba puudutanud. Pealegi oli Simon koos temaga üks grupi vanemaid liikmeid. Mitte, et nad vanad oleksid otseloomulikult. "Ma arvan, et me peaksime midagi ette võtma" olid siis ta järgmised sõnad eriüksuslaste liidrile. "Praegu. Kohe." lisas ta siis. Talle ei meeldinud seal. Ja tal oli selline ärev tunne sees. Tunne, et tahaks kohe midagi teha, või ta annab otsad. Või midagi halba juhtub. Ta kõht korises.

(OT. sorrrrrrrrrriiiii, ma olen kaua foorumimaailmast eemal olnud (and I wasn't that good from the start) soyeah. Ja ma olen siin kinda busy so ma niimoodi pooletoobiselt teen neid asju siin)

Lex vaatas, kuidas ka Simon järgnes. Naine sai mõlema mehega hästi läbi, mingeid erilisi vaidlusi neil ei olnud. "Praegu?" kergitas Alex kulmi. "Kõige pimedamal ajal lahkumine ei oleks kuigi tark tegu ja kõik on pigem väsinud kui valmis pikaks teekonnaks tundmatusse," võttis naine voli rääkida kõigi eest. "Või mida sa üldse tegutsemise all silmas pidasid?" küsis Keefe üle. Neil oli veel kuivtoitu alles, nälga nad küll lähinädalate jooksul ei pidanud tundma, pigem oli probleemiks aina rohkem ringi kondavad zombid.

Andrei oli ka üleval. Ta oli alles valves olnud, aga ta polnud unine ega midagi. Pealegi Michael tõmbles seal ringi ja Alex hakkas ka siis rääkima ja isegi Simon kaasati asja. Kuigi Andreid nagu just päris kaasa ei kutsutud, aga ta leidis, et kui ta niigi üleval on ning igavleb, siis ta võib sama hästi ka nendega rääkida. Ta on ka eriüksuslane ja tahab ka asjadest teada. Seega ajas mees end oma asemelt püsti, ta oli endiselt vormiriietuses ja mingi osa varustusest oli ka temaga kaasas, kui ta neile järgnes, pilk igavlevalt üle Simoni libisemas, kes tema ees oli neile järgnenud ning pööras pilgu siis Alexile, kes Michaeliga rääkis ja siis, kui vastust ootama jäädi, vaatas ta Michaeli. Midagi öelda ta hetkel ei osanud.

Simon oli üks nendest, kes sel raskel ööl magada ei saanud. Ta istus parasjagu oma magamiskohal ja mõtles endamisi, mis üllatused neid homme või järgnevatel päevadel oodata võivad. Kõige parem üllatus oleks saada päästetud, kuid võis eeldada, et seda lootust neil polnud. Aga lootus pidavat viimasena surema.
Michaeli liikumise peale tõstis Simon pilgu mehele. Saanud märguande temaga kaasa minna, ajas mees end püsti ning järgnes Michaelile ja Alexile. Ukse taga märkas ta, et ka Andrei oli nendega ühinenud, ning Simon saatis mehe poole sooja naeratuse. Üldse oli Simon võimalikult positiivne antud olukorras. Mees kuulas ära, mis Michaelil öelda oli ning noogutas mõtlikult. "Alexil on õigus, me ei saa uisapäisa kuskile tormata ning loota, et kõik läheb hästi," avaldas Simon enda arvamust, briti aktsent lauset mõtlikumaks, kui see tegelikult oli, muutmas.

Andrei pööras oma tähelepanu Simonile, kui mees rääkima hakkas ning muigas lõbusalt. "Sa väga ei torma tõesti kusagile.." ütles mees kerge naeratusega, vene aktsent hääles kõlamas, kui möödaminnes Simonile kergelt silma pilgutas, naeratus juba kavalaks muutumas, aga siis surus käed enda jaki taskutesse ning vaatas Alexi poole. "Aga tegelikult jah. Me ei tea, mis seal väljas täpsemalt ootab ja kuhu me minema peaksime." Nad ei saa lihtsalt välja joosta. Isegi, kui Andrei esimene lause just võis tähendada, et ta teeks küll hea meelega igasuguseid asju. Aga ta oligi optimist.

Alex naeratas julgustavalt Simonile ja Andreile, kui nad naise ideed toetasid. Noh, Andreil oli see ka kohustus, aga Lex teadis, et kui ta tuleks mingi idiootsusega praegu lagedale, näiteks tahaks rahva üles ajada ja kõik saata toitu otsima, siis kindlasti avaldaksid meeskonnakaaslased enda arvamust. Liv ei kasutanud enda positsiooni kurjasti, vähemalt mitte tahtlikult. Ta pats oli liiga alla vajunud ja seetõttu võttiski naine musta juuksekummi peast ja tegi endale uue hobusesaba, ta ei kannatanud juukseid näos, see oli ebameeldiv ja takistas vaatevälja.

Michael vaatas neid kõiki sünge pilguga "Te ütlete, et me lihtsalt ei teegi midagi. Ootame siin siis lihtsalt kuni tuleb mingi fukken prints valgel hobusel ja meid ära päästab?" küsis ta siis uskumatult. Midazombit nagu? "Ja hea küll, ehk pole just hetkel liikumine kõige arukam tegu kuna me ei näeks midagi, aga kas on parem võimalus lastagi ennast zombiedest ümbritseda? I don't think so." Loomulikult polnud Michael üldse selle idee poolt olnud, et siia ennast kinni lukustada. Tema jaoks tundus see täieliku lõksuna. Aga alguses oli see plaan ikkagi parem kui mitte midagi. Praeguseks hetkeks, kui zombisid väljas järjest rohkem näha oli, tundus see igatahes ühe äärmiselt idiootse plaanina ja tema arvates oli ainuke võimalus sealt võimalikult kiiresti jalga lasta.

"Michael, mõtle nüüd ratsionaalselt, öösel ei liigu me nende inimestega siit mitte kuskile. Hommikul võime juba mõelda, aga see pole nii lihtne. Meil on üsna suur grupp inimesi ning seal väljas ootavad meid erinevad ohud. Kas me oleme selleks kõigeks valmis? Oled sa sellele ka mõelnud, kuhu me läheme?" andis Simon endast kõik, et olla ratsionaalne ning Michaelile ka mõistust pähe panna. Ta sai aru, et sinna nad jääda ei saanud. Neil polnud seal midagi teha ja peagi saab toit otsa ning ravumid samuti, kuid uisa-päisa ka otsustada ning tegutseda ei tohtinud. Simoni pilk eksis Andrei silmadesse ning ta naeratas mehele kergelt. Tahaks Andreiga varsti nelja-silma all rääkida. Ta jättis siiski kommenteerimata mehe esimese lause.

"Mike, ma tean, et praegu võib tunduda nelja seina vahel istumine kõige mõttetum asi, aga hetkel on see kõige ohutum koht. Ma olen kindel, et keegi ei oota siin mingit päästmist, me oleme eriväelastega pidanud väikseid plaane, aga alati tekivad mingid lüngad, kust edasi ei saa. Homme võime jälle teha ühe suure koosoleku hommikusöögi ajal," rääkis Alex tõsiselt. "Ma ei tea, ma võin sinuga varajaste hommikutundideni lihtsalt rääkida, kui see sul oleku paremaks teeb," pakkus naine välja. Tal ei olnud hetkel und, päeval magas ka mõned tunnid, kui valvureid oli piisavalt.

Andrei kergitas pisut Michaeli sõnade peale kulmu. "Me ei tea väga sedagi, mis siit külast väljaspool meid ootab. Kõigepealt peaksime me üldse uurimagi, mis toimub, enne, kuime kõik asjad kokku pakime ja minema marsime," toetas Andrei Simoni arvamust. "Me võime muidugi juba mingit eeltööd teha, aga täna või homme või isegi ülehomme me ikkagi siit ei lahku." Ta märkas ka Simoni pilku ja ei saanud ka kergelt naeratmata jätta. Tal oli küll päris hea meel, et ta siia sattunud oli ja Simoniga tuttavaks sai ja puha. Mõelda vaid, kui ta oleks Venemaal üles kasvanud. Seal ei saaks ta oma orientatsiooni üldse välja näidata, mitte, et ta siin seda teeks. Ja see sõda, Venemaa kindlasti oli ka halvas seisus.

Mike surus maha tungiva soovi silmi pööritada ja ärritudes rusikat vastu seina peksta. Ta oli juba täiskasvanud mees ikka, ei tohiks enam niimoodi üle reageerida. Ta hingas korra sügavalt sisse, Andrei ja Simoni pilkudevahetus ei jäänud tal nägemata ning see ärritas teda veelgi: Tegu oli hädaolukorraga!!! Ja nad muigasid siin omavahel! Kuradi peded, raisk... "Ja miks te siis arutate asju vaid eriväelaste seas?" kiskus ta jälestust täis pilgu sellelt mees-eriväelaselt, Kozlovilt. "Ma sain aru, et otsus peaks olema ühine. Ja kui te ka arutate asju omavahel, siis kus kurat on tulemused?? Miks te ei ole juba eeltööd teinud? Me oleme siin nädalaid juba passinud ja te pole mitte sittagi siin teinud peale meie lõksu ehitamise!!" No hea küll, sellest sai ta isegi aru, et ta nüüd oli natuke liiga üle vindi keeranud. Eelmine kindlustus o l i üpris suur läbikukkumine olnud. Ilmselgelt. Muidu oleks see nende käparditehordi eemal hoidnud. Mitte, et sellest ka abi olnud oleks, ära minna poleks nad ikkagi saanud ja siis oleksid ka juba zombid tõenäoliselt ammu kohale jõudnud. Igatepidi ei osanud mees kuidagi väljapääsu leida ja see ängistas teda niivõrd, et süüdistas siin teisi ja pidi ennast jõuga tagasi hoidma, et mitte neile kahele seal lihtsalt tappa anda. Lihtsalt selleks, et natuke auru välja lasta. Peaks korvpallimatši korraldama võimidagi. Võimla ikkagi.

"Ainult sinuga asja arutamine ei ole ka nagu ühine otsus," märkis Andrei oma pilku Michaelile vedades. "Ja rahune maha, sinust pole siin mingit kasu, kui sa närvi lähed ja teised ka närvi ajad." Andrei libistas käed taskutesse ning üritas kiirelt enda venekeelseid mõtteid korrastada. "Alexi mõte koosolek korraldada on ilmselt kõige kasulikum." Tüüp on tige, et eriväelased omavahel räägivad sellistest asjadest ja siis on ise peaaegu ainus tsiviilidest, kes asjaga tegeleb. Väga suur meeskonnavaim on tal küll. Kohe näha, et kaasab teisi enda tegevusse.

"Me ei aruta ainult omavahel, öistes vahetustes ei taha keegi niisama passida, vaid me ikka räägime ka ja teemad liiguvad ikka erinevate plaanide peale, kuidas siit lahkuda ja kuhu," lausus Alex rahulikult, kuigi ta oli pisut ärritunud. "Praegu ei ole sellest arutelust midagi kasu. Minu soovitus oleks sul minna magama või vähemalt matile lesima, et sa lõpuks ikka uinuksid. Simon ja Kozlov, ma arvan, et teil oleks ka kõige targem tegu und saada," arvas Olivia. Ta ei olnud muidugi nende ema ja see ei olnud praegu ka käsk, aga puhanud ajud töötasid paremini kui väsinud.

Simon üllatus Michaeli raevust. Mis teda nii tigedaks oli ajanud? Karl toetas oma käe kergelt Michaeli õlale ja vaatas talle rahustavalt silma. "Püüa rahuneda. Hommik on õhtust targem, nagu öeldakse. Räägime hommikusöögi ajal asjadest, nagu Alex pakkus," soovitas Simon maru rahulikult ning vaatas endiselt Michaelile leebelt silma. Ärritumisel polnud ka mõtet, see ei toonud midagi head endaga kaasa.

Andrei vaatas mõne aja Alexi poole. "Mul lähen vahetan kellegi valves välja," ütles ta siis hoopiski. Tema ei jää siia vaatama, kuidas Michael ehk veel tigedamaks läheb ja seda ka, kuidas Simon teda näppis. Ja und Andreil ei olnud, seega surus ta käed tugevamini jaki taskutesse ja lahkus nende inimeste juurest, et see tüüp, kes oli ta enda alles tunnike või paar tagasi välja vahetanud, uuesti välja vahetada. Und ju pole, ja tollel oli küll hea meel, et valve kaelast ära sai.

Lapsed... Ülbed tatikad, kes käitusid temaga üleolevalt. "Jeah, erinevalt teistest julgen ma öelda välja asju nii, nagu nad on. Teised kardavad. Ilmselt. Või on nad lihtsalt liiga pimesi usaldavad" nähvas ta Kozlovile. Ja ega Alex väga palju parem polnud. Talle ei meeldinud tsikid, kes ennast tema emana ette kujutasid. Talle meeldisid keevaverelised, nagu ta eks olnud oli. Ta tõi kergest mõttessevajumisest välja dorktor, kes. hakkas. teda. näperdama. ja. ilmselgelt. üritas. teda. võrgutada. Mike tundis, kuidas tal hetkel silme eest mustaks läks ja ta lihtsalt virutas Simonile ühe korraliku paremhaagi vasta nosplit. "Ära käperda mind" lõrises ta ja marssis vihaselt võimlasse tagasi, esimesele ettejuhtuvale tühjale matile pikali visates. Siis otsustas ta, et uni ei kavatsegi tulla ja hakkas mati kõrval kätekõverdusi vihaselt tegema, kuni ta vähekenegi oma üleliigset energiat ära rakendada suutis ja enam vihast ei värisenud. Peded... Tulevad kõiki näppima. Kui kaua huvitav Simon teda vargsi piilunud oli, kui ta riideid vahetas? pervert siuke. Ja Kozlov ka. Ta polnud temast kunagi midagi head arvanud. Venelane. Kommunist ka veel raudselt.

Simon ehmatas saadud löögist ning vaarus paar sammu tahapoole. Ta poleks osanud arvata, et Michael nii vihane olla võib. Mees puudutas õrnalt oma nina, mis meeletult valu tegi. Mees või mitte, silmad kiskusid valust niiskeks ikka. Vähemalt polnud luu puruks, verd hakkas sealt siiski lahmama. Midagi lausumata lasi Simon mehel lahkuda. Mida tal Mike'ile ikka öelda oli? Mees oli ärritunud ega suutnud ratsionaalselt mõelda. Tea, mis teda üldse üles küttis sedasi. See väike žest polnud mitte kuidagi halvasti mõeldud ometigi. Andrei oli ka ära läinud juba. Huvitav, kuhu üldse. "Ma lähen jalutan natukene," pomises Simon Alexile ning kõndis mööda koridori edasi, hoides kätt nina all. Läheb otsib tollest klassiruumist, kuhu nad kõik ravimid varusid, mingit vatti või midagi, et see ninaverejooks peatada või vähemalt end korda teha. Kuradi valus oli.

Andrei õnneks ei pidanud õues olema ega midagi, ning parasjagu suundus ta päris enda postile, kus ta olema peaks idee poolest, kuna ta oli käinud ühe teisega natukene rääkimas. Poole tee peal aga nägi ta mööda koridori tulemas Simonit, käsi nina all. "Heeei, mis juhtus?" küsis venelane, kui hoopis tema poole nüüd läks ning sõrmed mehe lõuale libistas ja ta nägu vaatas. "Michael lõi sind?" Kozlovi pilk oli murelik, aga samas sealt võis juba kerget raevu välja lugeda. Keegi ei peksa tema Simonit! Mis sellel Mike'il üldse viga oli, et ta selliseks muutus? Varem nagu oli normaalne.

"Heei," naeratas Simon kergelt, kui Andrei talle vastu tuli. Ta seisatas ja tõmbas käe oma nina alt ära, kui mees tema lõuga tõstis. "Mhmh," mõmises britt vastuseks. "Mu oma süü, oleksin pidanud käe eemale hoidma," oli Karl muretu. "On sul vaba aeg praegu?" küsis Simon veidi lõbusamalt naeratades. Ta peaks end küll korda tegema, aga ta tahtis Andreiga koos aega veeta. Teda suudelda ja puudutada. See oli armas, et venelane tema pärast muret tundis, aga ninaverejooks oli tühiasi, olgugi, et nina meeletult valu tegi.

Andrei vandus tasakesi vene keeles ning tõmbas siis käe eemale, et mitte ennast Simoni verega kokku määrida. "Sa peaks end korda tegema," märkis Kozlov pisut muiates. Ta raputas vaba aja küsimuse peale pead. "Ma peaks valves olema. Aga kui valves olemine sinu jaoks vaba aja alla kuulub, siis mul on vaba aeg tõesti." Andrei naeratas kergelt ja libistas oma käe tagasi jaki taskusse. Ta võis rahulik tunduda praegu, ja noh, ega ta Michaeli päris peksma ka ei jooksnud, tho siis ta oleks küll ilmselt virutanud, kui veel seal oleks olnud, aga mis seal siis ikka. Praegu ta lihtsalt oli kuri Michaeli peale. Mis kurat ta probleem oli?

"See plaan mul oli," noogutas Simon korda tegemise jutu peale. "Aga kas sa siis tuled minuga kaasa ja lähme koos su valvepostile või saame su valvepostil kokku?" küsis Simon taas kätt oma nina alla tõstes. Endiselt nirises sealt veidi verd ja nüüd olid ta huuled ka sellega koos. Mida kiiremini ta end korda saab ja verejooksu peatatud, seda parem.

Andrei silmitses verd Simoni näol ning tõstis siis pilgu mehe silmadele. "Ma lähen postile, sa võid siis sinna tulla ilmselt, kui soovid," ütles ta siis käsi sügavamale taskutesse surudes. Ta vaatas hetke jälle verd. Muidugi see teda ei heidutanud, aga lihtsalt, see oli Simoni veri. Ja see ajas kurjaks. "Näeme siis millalgi." Andrei saatis kerge naeratuse briti poole ning pöördus siis, et minna enda valvepostile tagasi. See oli hoopis kõrgel korrusel jühes hea vaatega toas, kust igast asju nägi.

"Okei," noogutas Simon samuti naeratades ning suundus ise varude klassiruumi, et oma nägu puhtaks teha ja verejooks peatada. Kui ta oli üsna kindel, et enam verd kuskil polnud ning seda juurde ka ei jooksnud, väljus Karl taas klassiruumist ja suundus üles, Andrei valvepostile.