Õunakoogi-vanillijäätisePOMM!!!

Andrei käis akende juurest läbi, vaadates, mis ümbruses toimub, ning potsatas siis ühele lauale istuma, mis seal oli. Klassiruum siiski. Ta pilk aeg-ajalt eksis akendele ja siis jälle uksele. Uksest ta muidugi vaenlasi ei oodanud, vaid hoopis Simonit. Michael oleks sellise küsitava tiitliga hetkel.

Simon astuski peagi klassiruumi uksest sisse, kus Andrei oli ning naeratas mehele, kui tema juurde kõndis ja samale lauale end toetas, millel venelane istus. "Sain kõik maha?" küsis Karl ning vaatas Andreile silma. Venelasel olid nii ilusad ja sügavad silmad. Simonil oli hea meel, et ta mehega kohtunud oli.

Andrei naeratas kergelt, kui Simon välja ilmus. Ta vaatas hetke mehele silma ja siis uuris tema nägu, kui ta küsis, et kas sai kõik maha. Venelane tõstis käe, et tal põselt veel sinna jäänud kerge verepiisk ära pühkida. "Nüüd on kõik maas," kinnitas mees naeratades, kui hoopis sõrmed tema lõuale libistas käe ära tõmbamise asemel ning lähemale nõjatus, et musi ta huultele vajutada. "Huvitav tegelikult, mis Michaelile sisse läks," ütles ta siis mõtlikult, kui eemale tõmbus.

"Michael!" käratas Alex, kui mees otsustas rusikad käiku lüüa. Lex ei üritanud kellegi ema olla, ausalt öeldes oli Olviia üsna tuline, aga ta teadis, et oli vaja säilitada rahu. Sõjaväes õpetati sellist emotsioonide taltsutamist, sest külma närvi läks kõvasti vaja. Kui ka Simon lahkus, noogutas Liv mõistvalt, ta oli ühe korraliku löögi just saanud, see oli vaja korda teha. Kuna tegu oli arstiga, siis Alex arvas, et ta ei vaja abi, pealegi sai Simon seda ka Alexi käest ise küsida. Naine läks tagasi võimlasse, kus Mike vihaselt pumpas. Alex pani enda jala mehe seljale ja surus, et tal kätekõverdusi raskem teha oleks. "Hommikul räägime," lausus Lex ja võttis jala ära ning läks enda matile ja üritas uinuda.

Simon naeratas rahulolevalt, kui Andrei talle musi kinkis. Seejärel avas ta uuesti oma silmad ning vaatas mehele otsa, et küsimusele vastata. "Me oleme kõik närvis siin, temal on lihtsalt raskusi seda mitte välja näidata kui ta nii palju juba enda sisse kogunud on ja ta lihtsalt purskas välja. Ma olen kindel, et ta on homme palju paremas tujus. Eriti pärast hommikusööki," avaldas Simon enda arvamust juhtunust. Ta polnud isegi pahane, et Mike teda lõi. Okei, keda ta lollitas, ta oli küll pahane. Ta oli pahane ja solvunud kogunisti, aga ta ei hakanud seal viimase debiilikuna ulguma või mossitama või midagi. Erinevalt Michaelist oskas Simon mõningaid emotsioone varjata. Vähemasti nende inimeste eest, kelle peale ta pahane polnud, nagu näiteks Andrei. Üldjoontes oli Karl rahuliku ja malbe loomuga, teda poleks justkui miski häirinud. Ning lisaks kõigele ei olnud ta kuigi hea näost-näkku ärrituja. Õigupoolest, kui ta tõesti ärritus, siis ikka tuliselt, aga see lahtus üsna kiiresti ja Simon oli kiire andestaja. Isegi kui ta praegu mõttei Michaelit taga siunas, teadis ta, et paarikümne minuti, äärmisel juhul tunni, pärast on tema pahameel täielikult lahtunud ning ta uskus, et ka Michaeli oma.

"Nojah, aga see ei tähenda, et tal oleks õigus sind peksta," märkis Andrei taas kätt tõstes, et mehe juukseid sasida. Tema Simonit peksma. Peksku poksikotti, või seina, või valagu muudmoodi oma viha välja. Ei pea siin ainsat arsti oimetuks peksma. Mitte, et ta seda teinud oleks, aga mõte jääb samaks. "On sul ikka valus?" Kozlov oli endiselt mures ju tema pärast ja siis ta tahtis olla kindel, et Simoniga päris tõsiselt on kõik okei.

Michael võpatas kergelt, kui naise jalga enda turjal tundis, kuid jätkas kätekõverduste tegemist. Enne Alexi tulekut oli ta teinud umbes kümmekond, paar tükki peale ja naise saapa all tegi veel paarkümmend. Kokku 48 ja selleks hetkeks oli mees ikka korralikult väsinud ka ja vajus kõhuli, raskelt hingates. Ta oli isegi mingil veidral moel tänulik Alexile, et ta teda tänitama ei tulnud, vaid hoopis niimoodi käitus. Ja see oli isegi veidral moel hot. Aga need mõtted heitis mees kohe kõrvale. Asi oli lihtsalt selles, et ta nii kaua ilma oli olnud ja teda domineerivad naised üleüldiselt erutasid. Ta ühmas midagi ebamäärast Alexile vastuseks, kui too magama minna otsustas. Põsk vastu külma põrandat ja nüüd juba rahulikumalt hingates jälgis ta naise minekut. Kui too enda madratsini jõudnud oli, tõukas ka Mike ennast põrandalt lahti ja tõmbas särgi seljast ja kobis madratsile, pani käed kukla taha ja jõllitas lage, omi mõtteid mõlgutades. Oleks tahtnud vahel ka korralikult duši all käia... Jeah, ta oli maha rahunenud. Selleks korraks.
((OT. Ma küsisin uhm... sõbralt järele, ta ütles, et siukses vanuses koos raskusega peaks 48 suht ok olema, isegi vbl veits impressive so ma pole mingi wuss!!! ))

"See oli ainult üks löök ja mu oma viga," kehitas Simon muretult õlgu. Ta võttis Andrei käest ning põimis nende sõrmed omavahel ja vaatas venelasele silma. "Sa oled terve öö siin postil?" küsis Simon teemat vahetades. Ta kaalus mõtet, kas ta jääb ise ka sinna koos Andreiga või läheb mingi hetk siiski tagasi saali. Ta ei teadnud, mis tema ja Andrei vahel toimus. Talle meeldis meest näppida, teda suudelda, temaga koos olla, aga nimetada teineteist boyfriendideks tundus liiga veider. Mis nad siis õigupoolest olid? Ainult sõbrad nad ka polnud. Ning tänu sellele, et nad ise ka ei teadnud, mis nende vahel toimus ja nad asja millekski lugeda ei julgenud/osanud, püüdsid nad seda teiste eest varjata. Vähemalt seni, uni nad ise asjas kindlad on.

Andrei naeratas õrnalt, kui Simon tema käest kinni võttis, vaatas hetke nende ühendatud käsi ja põimitud sõrmi ning tõstis siis pilgu mehe silmadele. "Ei, see teine tahtis, et ma ta üles ajaks, kui ma ära väsima peaksin," sõnas Kozlov pead raputades. "Ma alles paar tundi tagasi olin pikalt valves, aga und veel pole." Jah. Veider inimene see Andrei. "Kas sa oled juba väsinud?" Õhtu oli ka ju. Äkki tahab magama minna. Ta ei hoiaks teda kinni, kui Simon väsinud on.

"Siis sa peaksid varsti puhkama minema, üleväsimus ei tee sulle head," sõnas Simon targalt ning vaatas Andreile silma. "Ma olen ainult natukene väsinud," sõnas Karl hooletult. Aga mingil ajahetkel tahtis ta küll magama minna jah. "Kui sa ei pahandaks, siis ma oleks hea meelega veel natuke aega sinuga siin," sõnas Simon ja viis pilgu venelase näolt aknale. "Mis sa arvad, kuhu me liikuma peaks, kui siit ükshetk ära hakkame minema?" küsis Karl mõtlikult. Sinna nad igaveseks jääda ei saanud, see oli kindel, aga kuhu neil minna oli? Washington DC oli päris lähedal, kuid vaevalt sealt mingit abi või miskit saaks.

Õigus, ta isutb arstiga siin ju. "Ei pahanda," ütles ta muiates, kui pöidlaga õrnalt üle Simoni käeselja libistas. Miks ta peakski pahandama. Talle meeldis Simoniga koos olla. Täitsa lihtsalt koos olla ja rääkida. Arsti küsimust kuuldes kehitas Kozlov õlgu. "Ma ei tea. Ilmselt mõne suurema asula poole, aga me ei tea ju tegelikult, mis olukorras need on, seega me peaks seda kõike päris ettevaatlikult võtma, ja mitte lihtsalt minema tormama, nagu Michael tahab." Mõtlematu inimene!

Kozlov oli meeldivalt mõistliku suhtumisega mees ja see meeldis Simonile. Mõtlematud teod ei viinud neid kuhugi. "Kuhu iganes me liikuda ei kavatse, meil on transporti vaja," märkis Simon. "Kust me selle veel peaksime saama?" küsis mees mõtlikult. Tema autodest väga palju ei jaganud, aga nii palju, kui ta seal viibivatelt inimestelt oli kuulnud, ei töötanud ükski lähedal asuv masin.

"Seda ka jah," noogutas Andrei. Jala ei jõuaks nad just eriti kiirelt kusagile. "Ilmselt peaksid need, kes autodest midagi rohkem jagavad, kaugemalegi minema vaatama, kas autosid on.." Kozlov läheks ise küll, kui ta ainult jagaks midagi neist. Tähendab, midagi ikka, sellest sai ta nagu aru, et kui käivitamisel auto ei tööta, siis on midagi jamasti, aga päris parandada ta nagu väga ei osanud.

"See on ohtlik," märkis Simon ilmselget. Karl ikka autodest midagi jagas, teadis, kus on mootor, kus aku, kus generaator, aga kuidas neid asju parandada, seda mees ei teadnud. Seda ta ka öelda ei oskaks, mis masinal viga on, kui ta ei käivitu. Milliseid masinaid neil üldse vaja oleks? Mingeid suuri maastureid? Või pigem mingit bussi, kuhu kõik peale mahuks? Liialt keeruline oli kõige selle planeerimine ja Simon polnud õige inimene, sellistele asjadele mõtlemiseks. Ta pigem tegeles selle valdkonnaga, milles tema tugev oli ja selleks oli meditsiin. "Ma peaks varsti minema vist," märkis mees. Ta oli siiski pisut väsinud ja natukene puhkust ei teeks paha.

"Jah, aga me võime nendega kaasa minna, siis oleks asi nagu kaitstud ka mingil määral." Me all mõtles ta eriväelasi loomulikult. Kozlov neid zombiesid nagu väga ei kartnud. Kuuldes siis, et Simon arvas, et ta peaks minema hakkama, ta naeratas pisut. "Kui sa nii arvad," ütles ta pisut noogutades. Andrei ei olnud veel väsinud. Eks ta homme magab mingil ajal, või siis ei maga üldsegi.

"Kui Alex teil minna käsib," ohkas Simon. Ta ei tahaks väga, et Andrei oma elu ohtu seaks asjatult, aga ega tema saanud midagi muuta või keelata ka. Karl pigistas Andrei kätt kergelt ning vajutas musi mehe huultele. "Ma siis lähen," sõnas ta ning tõusis püsti ja lasi venelase käest lahti. Kahju, et nad nii vähe sedasi koos olla said. Iga kord, kui Simon Andreist eemale tõmbus ja normaalse inimese nägu tegema läks, tundis ta puudust mingist vabadusest, mida neil polnud.

"Jah, kui käsib." Ja eks Andrei läheks vabatahtlikult ka. Ta oli üsnagi enesekindel enda võimete suhtes, eksole. "Mmh." Kozlov ajas end püsti, aga hoopis vaid selleks, et käsi ümber Simoni libistada ning tema huultele ikka korralik suudlus vajutada. Ta oleks tegelikult tahtnud, et nad saaksid avalikult koos olla. Andrei küll ei varjanud oma orientatsiooni, aga ta ei käitunud ka just eriti geilikult. Ja noh, nad ei olnud sellest ka rääkinud väga, et mis nende vahel siis täpsemalt on, on nad paar või mitte. Ja Andrei ei teadnud, mida Simon arvaks sellest, kui venelane lampi teda avalikult kallistaks või midagi, mida Andrei ei kardaks teha ju tegelikult.

Simon asetas oma käed Kozlovi õlgadele ning vastas suudlusele pehmelt. Mingi hetk pidi ta siiski ära minema. Peagi tõmbuski mees eemale ja vaatas naeratades Andreile otsa. "Sa täna ei taha mind kohe mitte kuidagi minema lasta," arvas Karl lõbusalt. Tavaliselt polnud venelane nii kaisutav või polnud Simon seda varem lihtsalt tähele pannud?

Andrei naeris vaikselt ning tõstis oma pilgu Simoni silmadesse. "Peaksin siis tahtma?" Nad peavad jälle jumal teab, kui kaua teineteisest eemal olema. Muidugi ta tahtis siis ikka korralikku suudlust ennem ja ehk kallistustki. Mis siis, et tegelikult tal isegi poleks väga õigust seda kõike nõuda.

Aga ilusti paluda võis Andrei alati ning kes teab, ehk siis Simon lubabki talle aina enamat. Mees põimiski nüüd oma käe ümber teise mehe ning puudutas sõrmega tema ninaotsa. "Tahad, et ma siia jääks?" küsis Simon naeratades. Ta oli nõus jääma küll, kui ta natukese tukkuda saab. Aga siis võis mingil hetkel keegi sinna sattuda ja kuna nad isegi ei teadnud, mis värk neil on, ei tahaks Karl, et inimesed miskit oletama hakkaks.

"Mm.." Andrei naeratas kergelt ning vajutas uue musi mehe huultele. "See oleks armas küll, aga sa peaks puhkama ka ilmselt." Kurb. Kahju ju täitsa, kui inimesed puhata tahavad. Andrei puhkaks ka täitsa, kui ta Simoniga koos tududa saaks, aga seda oli küll liiga palju loota.

"Peaksin," noogutas Simon. Arstina oli tal ometi palju tegemist, mis sellest, et kabinetti püsti polnud. Inimesed leidsid ikka asju, mida kurta, eriti kui arst kohe seal samas käepärast võtta oli. "Aga nagu tahaks siia ka jääda," oli Simon dilemma ees. Ta puudutas enda ninaga Andrei nina ning põimis teisegi käe korralikult ümber mehe.

Andrei naeratas rahulolevalt, kui nüüd täitsa mugavalt Simoni embuses oli. "Mulle meeldiks, kui sa siia jääksid," arvas venelane Simoni silmi jälgides. Ta hoidis enda käsi kindlalt ümber mehe ja vajutas üsna kohe varsti uue musi tema huultele. "Kui unine sa oled praegu?" Andrei korraga tundis, et ta ikkagi tahaks tõsistest asjadest ka rääkida.

"Mitte eriti tegelikult," tunnistas Simon. "Natuke väsinud ehk, aga mitte kuigi unine. Ma võin siia veel vähemalt mõneks ajaks jääda, kui mitte nii kauaks, kui sina siin oled," lubas mees naeratades. Kuigi ta teadis, et mingi hetk ta tahab magama ka minna, polnud sellega praegu kiire. Praegu võis siin olla ja Andrei embuses seista.

"Mm." Andrei tõstis ühe käe, et sõrmed Simoni juustesse põimida, pilk nüüd mõtlikult mehe nägu vaatamas. "Ütle, kui see väga tõsine või keeruline teema on su väsimusetaseme jaoks hetkel, aga.. mis me oleme üldse?" Venelane sasis kergelt Simoni juukseid, kui pilgu nüüd mehe silmadesse viis. Ta eeldas, et Simon saab küsimusest aru, et ta ei taha siin filosofeerida, et mis on elu ja mis osa nad seal täidavad, vaid seda, mis seisus nemad kaks teineteise suhtes on.