Õunakoogi-vanillijäätisePOMM!!!

OT: Butthurt on väljend mis tähendab USA's solvumist või solvunud olemist.

Viimane OT: VABANDUST! Harimatu mina ei teadnud seda Ja mu ringkonnas on ka sellel väljendil pisut teistsugune tähendus Muudan postitust.

Michael saatis Alexile ühe enda kofeiininäljas sünge pilgu ja kergitas kulmu "Minu arvates oled sina see, kes siin hüppab praegu, noor neiu" ütles ta siis kergelt üleoleval toonil. Kasva suureks? Tjeaaaaah... Kozlovi peale ta lihtsalt vaatas teda korraks, ja turtsatas siis pilklikult ja võttis veel ühe ampsu enda liimipudrust. "Ma arvasin, et sinusuguseid ebardeid ei lastagi sõjaväkke. Aga ma näen tarkust selles, et te siiski seal olete. Keegi peab ju peibutis ka olema." Jeah, tavaliselt suutis ta enda pilklikud märkused endale hoida Kozloviga seoses, aga tal oli sitt tuju, eksole. Simonit otsustas mees lihtsalt ignoreerida.

Cecilie ei teinud sellest väljagi kui sööklauksed järsku lahti lendasid. Ta ei eriti millestkist väga välja, ta elas nagu oma enda maailmas, kus ei eksisteerinud peale tema kedagi, enam jaolt oli see nii. Ta ei pannud isegi seda tähele millest Andrei, Alex ja teised seal oma vahel rääkisid. CeCe sõi vaikides oma toitu edasi muidugi.

Kozlov kergitas Michaeli sõnade peale kulmu ning pigistas natukene lusikat enda käes, millega putru sööma pidi. Oh ei, Michael ei olnud kaugeltki ainus, kellele tema vene päritolu ette on jäänud. "Tundub, et keegi on siis sõjaväe liikmete otsingul sinust mööda vaadanud, ideaalne variant, nagu sa oleksid," vastas Andrei õrnalt pead kallutades. Närvihaige rassist see Michael on. Ja Andrei oli veel arvanud mingi hetk, et Mike on üks neist normaalsematest.

Lex hakkas selle "noore neiu" kommentaari peale lihtsalt naerma. Ausõna, see oli täielik lasteaed. "Andrei, temaga pole ilmselgelt mõtet vaielda, teda ei huvita teiste arvamused," lausus naine muigega Kozlovile. Alex oli pudruga lõpetanud ja hakkas nüüd võileiba sööma, mis oli palju maitsvam sellest nn pudrust. Ta plaanis peale söömist üle söökla hõigata, et teeks koosoleku ka kohe siin ära, sööklas olid pikad mõnusad lauad.

Simon kortsutas kulme, kui Michael midagi Andrei kohta ütles. Midagi väga ebaviisakat. No jah, Andrei oli kapist väljas, kes teab, kuidas see muidugi Michaelile silma oli jäänud. Nüüd silmitses Simon meest juba tähelepanelikumalt. "Michael, äkki sa peaksid minema ja rahunema kuskil," pakkus Simon sõbraliku soovitusena. Ta ei tahtnud midagi halba öelda, sestap jättis ta kõik mõtted endale. Michael oli paras närvihaige seal. Teab, mis kärbes teda hammustanud oli.

Kozlovi märkuse peale, mis oli mõeldud ilmselgelt mõnitusena, Michael turtsatas. Las arvab, mida tahab. Teda oleks obviously sõjaväkke kutsutud, aga sõjaväelase elukutse polnud lihtsalt tema jaoks. Ta oli kirjanikuvaimuga inimene. Või midagi sinnakanti. Naturally. Alexi naer tundus talle küll solvavana, aga ta kehitas õlgu ja lõpetas vaikselt enda pudru ja võileivaga. Süüa polnud palju ja Mike sõi kiiresti, seega ei kulunud selleks just väga kaua aega. "Mine peksa pihku kusagil nurgas, eksole." ütles ta lihtsalt Doktorile, enne kui viimased paar ampsu suhu pistis ja vaatas siis saalis ringi, enda lauakaaslasi ignoreerides. Neid oli ikka kuradi vähe seal saalis. Ellujääjaid üleüldiselt. Ta ohkas. Kahju hakkas. Kõhtu lõi kerge valu lausa. Eih, ta tahtis ära siit. Ta lootis, et koosolekul ka selle kasuks otsustatakse. Ja kui ei otsustatagi, siis ehk läheb ta üksi minema. Kas oli parem üksi tühermaal ringi konnata kui siin surnuks hallitada? Ta ei teadnud veel.

Andrei kulmukortsutus süvenes ja nüüd juba asetas ta oma lusika tagasi kaussi. "Mulle tundub, et sinul on vist mingi seksuaalne frustratsioon, et sa siin ei suuda inimlikult käituda," ütles Andrei pisut pead kallutades, pilk juba tige. "Ütle siis, mis su probleem on, mitte ära kurat irise siin kõige ja kõigi pihta." Kui Michael niimoodi jätkab, siis annab Andrei talle peksa ka vist. Ta oli loomulikult temperamentne, nagu venelased ikka, ja ta ei suutnud korralikult vait olla ja ignoreerida ka seda, kuidas Mike Simonit mõnitab.

Simon kergitas üllatunult kulme, kui Michael talle lausa sedasi ütles. "Jäta ta, Andrei," lausus Simon vaikselt nüüd hoopis venelasele. "Tal on ilmselgelt halb tuju ja ta ei mõtle tõsiselt, mida ta ütleb," lisas mees ning lõpetas viimaks ka enda pudru söömise. Kes teab, mis mehele sisse oli läinud, aga nagu näha siis Simonit ta väga ei sallinud. Karl võis selle põhjuse ise hiljem välja uurida, aga praegu oli targem Michael lihtsalt rahule jätta ja lasta tal olla.

"Mike, lihtsalt rahune maha," lausus naine ja lõpetas söömise. Ta tõusis lauast ja läks enda kaussi ja lusikat pesema. Lex vaatas ringi, osa rahvast vist magas veel, aga siiski otsustas ta pisut kõvemat häält teha. "Kui kõik on ära söönud, siis teeme siinsamas koosoleku!" hõikas naine ja läks vaatama, kas keegi veel magab. Viimased unimütsid äratanud, naases naine enda laua juurde.

Cecilie oli ka siis nüüdseks oma toiduga lõpetanud ning vaatas siis selle Alex'i poole koraaks, kui see hõikas midagi koosolekust. CeCe võib kohal olla aga kas ta ka midagi ütleb ka siin pole teada. Cecilie siis kavatses oma kausi ja lusika hiljem ära pesta kuna praegu ta küll seda ei viitsinud teha. Ta jäi istuma sinna kus ta istus, ta ei viitsinud sinna teiste juurde väga minna.

Mike pööras pea tagasi lauakaaslaste poole "Mida vi**u?" küsis ta täiesti segaduses olles ja kergelt pahuralt "Mis teile täna kõigile sisse on läinud? Ma olen täiega rahulik. Pole minu asi, et teil mingid nõrgad ajud on, et te täna infot töödelda ei suuda" Nagu... the fuck? Esiteks oli ta vbl jeah, halvas tujus olnud, aga siis tulid need konnad siin hüppama ja talle ninna kargama. Minug nurka ja imegu lahti üksteisel, seriously. Kui Alex tõusis, tõusis ka Mike automaatselt. Uhm... jeah. Old habits die hard, nagu nad ütlevad. Ta pesi ka käbens enda nõud ning läks tagasi hoopis CeCe juurde ja potsatas tema kõrvale istuma. Ilmselgelt o l i d teised ikkagi butthurt ja ta ei viitsinud nende jamaga tegeleda praegu. Pealegi, omades valju häält, võis ta siit ka nende lollide ideede vastu protesteerida.

Andrei kortsutas Michaeli sõnavõtu peale kulmu. "Tõsiselt ebastabiilne," ütles Andrei, aga hoopiski vene keeles ja ajas endki peagi küsti, et enda nõud ära pesta ja naases siis oma kohale, küünarnukid lauale toetatud ja lõug kätel. Ta oleks nüüd magada tahtnud. Vahepeal vajusidki silmad kinni.

Cecilie vaatas siis korra Micheali poole kui see oli tema kõrvale istunud. Ta siiski otustas kah siis oma nõud ära pesta kui seda juba teised tegid. Seega ta tõusis püsti ning üsna pea oli ta omal kohal tagasi istumas.

Alex jälgis, kuidas rahvast pisut juurde tuli ja avastas, et neid oli ikka pagana vähe. Naine tõusis uuesti, et saaks normaalse arutelu teha, muidu räägib justkui ainult Simoni ja Andreiga. "Fakt on see, et me ei saa siia igaveseks jääda, aga me ei saa niisama ka mingit suunda ette võtta ja sinna ajama hakata. Mis te arvate, mida tuleks teha?" küsis naine rahva käest.

Cecilie vaatas siis nüüd Alex'i poole ja ei öelnud midagi kuna ta ei osanud midagi endiselt öelda. Samas tal polnud ka ühtegi head ideed mida teha. Ta oli muidu iseenesest sellega nõus, et siia nad igavaseks jääda ja ei saa ka niisama kuskile suunda minema hakkata.

Andrei haigutas laialt ning pani käed lauale, toetades pea nendele ja sulges silmad. "Uurime ümbrust ja siis vaatame, kas läheme," pomises Andrei omaette, aga piisavalt valjult, et Alex teda ka kuuleks.

"Mina arvan, et peaksime leidma transpordi, kuhu iganes me ka minna ei kavatseks. Jala ei jõua me kuskile. Iseenesest oleks tark liikuda ilma kindla sihita lihtsalt linnast eemale, sest mee võime vaid aimata, kui suur hulk ebasurnuid pealinnast ükskord meie poole liikuma hakkab, kui neil seal toit otsa saab," võttis ka Simon sõna nii, et kõik teda kuuleks. Ta oli selle poolt, et nad liikuda võiks, aga ei tahtnud kuskile tormata. Lõppude lõpuks võiks nad kõik ellu jääda, neid tõesti oli niigi vähe.

Alex noogutas. "Ma ise ka mõtlesin, et jala siin kaugele ei jõua, aga kuhu siht võtta? Washingtoni? Ei tea ju kuidas seal olukord on," rääkis naine ja üritas välja nuputada kõige tõenäolisemat kohta, kust nad võivad saada töökorras sõidukeid. Oota, kas ta ei möödunud siia tulles enda rühmaga ühest remonditöökojast? Ol' Bernies Workshop?

Michael kergitas üllatunult kulmu Simoni ettepaneku peale. Hah, tuli välja, et sellel lillal olid ikka mingid head ideed ka.
Kuulanud teiste ideed ära, köhatas ta kergelt ja ütles siis rahulikult, selge, kõlava häälega "Nii kahju, kui mul poleks seda ka tunnistada, on doktoril point. Me peaksime leidma kusagilt transpordi, aga" ta rõhutas seda viimast sõna ja vedas pilgu üle saalisolijate. "Aga ma arvan, et nii kauaks siia jääda, kuniks seltsimees Kozlov üles ärgata viitsib, me ka jääda ei saa ja loota, et transport ise meie ukse ette sõidab." Ta kortsutas kulme, nii, et ta isegi sünge ilme veelgi tõsisemaks muutus. "Ma arvan, et mõned meist peaksid kohe, täna, hiljemalt homme hommikul ühele korralikule uureretkele minema. Otsima mingisugust transporti, toitu, muid vajalikke asju, relvi ja või laskemoona?" ta vaatas viimaste juures küsivalt Alexi poole. Ta ei teadnud, kuidas neil relvavarudega oli, aga loogiline ju oleks, et kusagil linnas relvi ka müüakse ja mõni ehk kusagil alles on. Ei? "Ning äkki õnnestub mõnel zombiel ka tee peal kolu maha kaksata. Ja seda ka veel, et kui me lähemegi linnast välja kusagile kaugemale hetkel veel väljamõeldud transpordiga, siis ehk on võimalus, et leiame veel inimesi nagu meie, kes kuidagiviisi ellu on jäänud." Jeah, see oli küll üsna kahtlane, et kusagil lähikonnas kedagi veel oli, aga äkki oli kellelgil mõni töökorras punker veel, kus ta kükitas. "Mina kavatsen igatahes üks neist vabatahtlikest olla, kes välja lähevad. Siinne tegevusetus on reaalselt hullem kui zombiedele väikseks uneeelseks snäkiks olemine." porises ta enda monoloogi lõpu.

"Ma olen üleval, ära irise raibe," ütles Andrei silmi avades, aga ei ajanud end sirgu. Ta oli täiesti üleval. Okei, ta hirmsal kombel tahaks magada, aga selle koosoleku võiks ta ju ikkagi üleval olla ja siis ta saab magada. Ideaalis saaks ta pehmesse voodisse ja kellegi kaissu ka veel, aga seda oli natukene palju loota, seega ta täitsa ootas koosoleku lõppu. "Mida teed sina ühel luureretkel? Sul ei ole relva ega väljaõpet, sa saad esimese viie minutiga surma, kui mõni zombie tuleb, mitte, et mul kahju oleks, aga asi on põhimõttes." Nüüd juba ajas Kozlov end sirgu ning suunas oma kohati unise pilgu Michaelile, kuigi ta mõistus oli ikka selge.

"Michael, Kozlov, üritage omavahel normaalselt läbi saada," lausus Alex tüdinult. Niigi on lood inimestega vabandage väljenduse pärast, aga sitad. "Loogiline on see, et me ei saa minna terve üksusega transporti ootama, pooled peavad siia jääma juhuks, kui peaks olema...Sissetungijaid," ütles naine. "Meil on vabatahtlikke vaja ja ega ma ei saa kedagi sundida, kuna oht saada kellegi, nagu Mike ütleski, õhtuooteks. Niisiis, on veel vabatahtlikke? Kasuks tuleb hea tervis ja füüsis," lisas Alexis. Ta mõtles, et ehk peaks Kozlov jääma siia valvesse, kuna ausalt öeldes uskus naine, et tema suudab ohu korral siin koolimajas kõige paremini toimetada. Samas oleks mehest ka missioonil kasu.

Mike saatis Kozlovile bitch-please pilgu "Ilmselgelt ma peaksin kauem vastu, kui viis minutit, ma olen elus, eksole" Ta oli täiesti võimeline zombiede eest peitu pugema näiteks. Võinoh... kui mingisugune relv kätte anda, ehk oleks ta võimeline sinnapoole tulistama ka, kust zombied tulevad. Nii palju ta ju taipas, et kaitseriiv maha võtta, sihtida ja päästikule vajutada. Iseasi, kui täpne ta sihtimine olla võis. "Ootama?" küsis mees siis üllatunult Alexi käest. Nad lähevad transporti ootama? Scott surus maha kiusatuse facepalmida. Taga targemaks, ausõna. "Ma sain aru, et me ei jää ootama printsi valgel hobusel, või kuidas?" küsis ta naiselt.
Mike lootis igatahes, et Kozlov koolimajja jääb. Teda ta küll kaasa ei tahtnud. Laseb tal teel kannikad maha veel võimidagi.

OT:I'm an idiot!

"Otsima. Ma tahtsin öelda otsima," parandas Alex end. Keelevääratus. "Kõige parem olekski nüüd lähima paari tunni jooksul asjad kokku panna ja minema hakata. Äkki leiavad laskemoona, mis oli üsna vähetõenäoline, aga seda oli juba päris vähe alles. Toitu oli ka juurde maha, muidu kärvavad siin nagu kärbsed maha. "Kas keegi oskab sõiduvahendeid parandada ka?" lasi naine järgmise küsimuse ringile. Ta ise väga autode hingeelu ei tundnud, elementaarse rehvivahetusega sai suurepäraselt hakkama, aga sellega oskused piirdusid.