Õunakoogi-vanillijäätisePOMM!!!

"Inimesed," vastas Simon automaatselt ning muigas kergelt oma nalja üle. Ehk polnud sobiv koht ega aeg, aga ta ju ei tadnud õiget vastust sellele küsimusele. "Ma ei tea," tunnistaski britt ausalt. "Mis sina arvad, mis me oleme?" küsis mees ning mängis sõrmedega Andrei seljal. Talle meeldiks mõelda, et nad on kaks inimest, kes meeldivad teineteisele, aga miks nad siis paar polnud? Nii palju nad nagu teineteisele ei meeldinud?

Hetkeks vilksas selline 'you don't say' pilk läbi Andrei silmade, kui mees ütles, et nad inimesed on. Well, duh. Aga lõpuks tuli korralik vastus tema suust kah. "Ma ka ei tea, selle pärast ma küsisingi." Venelane muigas pisut. Jah. Ta ei küsiks, kui ta teaks. Okei, ta sai aru, et nad on mingi... nagu kapis. Aga Andrei ei tahtnud kapis olla. "Selline mulje on, nagu kapis kükitaks," lisas ta siis ka muiates, kui oli hetkeks peatunud ja välja mõelnud, kuidas seda inglise keeles öelda. Välismaalase probleemid. Isegi, kui oli terve elu USAs elanud ja Venemaal üldse mitte käinud.

Simon kuulas Andreid ning ohkas kergelt. Ta niisutas keeleotsaga oma huuli ning vaatas venelasele silma. "Me olemegi kapis," märkis mees. "Ma ei leia, et meil oleks hetkel midagi, mida avalikuks tuua. Lihtsam on asja varjata kui mingitele küsimustele vastata," seletas Simon venelasele. Ta tõmbus nüüd pisut eemale ning libistas sõrmedega läbi oma juuste. "Kas sa tahad, et me riputaks mingisuguse sildi selle külge, mis me oleme?" küsis Simon Andreilt mõtlikult.

Andrei muigas kergelt ning kui Simon eemale tõmbus, toetas ta end hoopis tagasi lauale. "Me ei pea midagi tegema, ma lihtsalt tahtsin sinu arvamust teada. Kui sa arvad, et meie vahel ei ole piisavalt midagi, siis võib see kõik ära ka jääda. Lihtsalt mina ei ole enda suhetega varjamisega harjunud, aga ehk see polegi siis piisavalt suhe." Kozlov lükkas käed jaki taskutesse, pilk Simoni silmades. Tema tahaks, et see oleks suhe, aga kui Simon arvab teisiti, siis võivad asjad teisiti ka olla. Lihtsalt Andreile ei meeldi oodata selliste asjade järgi, et inimene kapist välja julgeks ronida.

"Ma ei saa üldse aru, mis meil on," tunnistas Simon. "Keeruline on aru saada asjadest praegu," mees ohkas. Miks keeruline? Ei olnud ju keeruline. Asi oli rohkem selles, et Karli meelest oli suuremaid asju, mille pärast muretseda, aga kui Andrei tahab selle asja kuidagi ametlikuks ja avalikuks teha, siis peavad nad välja mõtlema, mis see on täpselt neil kahel. "Sa meeldid mulle," tunnistas Simon ja astus venelasele lähemale. Britt asetas käed Andrei pihale ning vaatas talle silma. "Ma tahan sinuga koos olla," lisas Simon veel.

Loomulikult oli suuremaid asju ka, mille pärast muretseda, aga kõik need suuremad asjad ei olnud nende käeulatuses, et neid muuta. See siin oli küll nende otsustada ja siis võiks ju nende pisikeste asjade pärast muretseda seni, kuni on võimalik ka teistele asjadele keskenduda ja midagi teha. Andrei muigas pisut, kui Simon ütles, et Andrei meeldib talle. Noh. Oleks imelik ka, kui ei meeldiks ja ta ikkagi niimoodi käituks, või mis? "Ma tahan ka sinuga koos olla, aga ma ei taha seda enam varjata," ütles venelane Simonile otsa vaadates, käed taas jaki taskutes. Ta oli üle kümne aasta enda elust kapist väljas olnud ja praegu ta sinna tagasi ronima küll ei hakka. Põhiliselt selle pärast, et USAs olid geid tolereeritud enamuses. Oleks ta aga Venemaal üles kasvanud..

Karl ohkas vaikselt, käed endiselt Andrei puusadel. Ta mõistis, et mees tahab välja tulla, tahab kõigi ees avalik olla, aga kas Simon ka selleks kõigeks kohe nüüd valmis oli? Miks see nii oluline oli, et nende kahe suhe tingimata avalik oleks? "Kas sa annaksid mulle natukene aega?" küsis Karl Andreilt mõne hetke pärast. Ja selle aja all pidas ta silmas vähemalt paari päeva. Üleöö ta küll muutusteks vast valmis ei ole. Kes olekski?

Andrei jälgis Simonit terve selle aja, kui mees vaikis, ja muigas pisut, kui ta rääkima hakkas ning natukene aega palus. "Kui palju on natukene?" küsis ta selle peale natukene kulmu kergitades. Üks päev, kaks päeva, nädal, kuu? Tegelikult mida ootamatumalt välja ronida, seda parem ongi. Lihtsam ka. Ei põe kogu aeg. Andrei oli viisteist olnud, kui avastas, mis ta on, ning vaid paari nädala pärast juba ütles oma vanematele, mis siis, et tal kuttigi polnud veel. Aga see välja tulemine aitas teisi geimehi leida ju, eksole.

Aga neil polnud ju vaja enam kedagi leida. Nad olid teineteist juba leidnud. Simon naeratas kergelt. "Anna mulle paar päeva aega kohaneda," palus mees. "Siis me võime kapist välja tulla," lubas ta. Nad polnud ju siiani kindlat siltigi oma suhtele külge riputanud ja nüüd järsku tahtis Andrei juba kapist välja tulla. Karl tahtis kõigepealt kohaneda faktiga, et nad üldse päriselt koos on. Et see asi neil midagi tähendab.

Aga näed, nüüd oli siht küljes ja varsti saab Andrei õhtut ja privaatsust ootamata ka Simoniga vabalt suhelda ja teda näppida. Mitte liiga palju, muidugi. "Paar päeva ikka saab," muigas venelane kerge lõbususega. Ta tõstis nüüd ühe käe ja sasis pehmelt mehe juukseid, libistades sõrmed siis tema põsele ja vajutas mehe huultele musi. Simon oli ikka armas. Ega Andrei väga ei tahakski jah kedagi teist enam leida. Oleks ju täitsa tore kord ühe inimese juurde jääda. Vähemalt nii kauaks, kuni Simon teda tahab, võinii, sest Andrei oli täitsa teadlik faktist, et mees polnud täiesti gei, nagu tema ise.

Simon sulges hetkeks oma silmad, kui Andreilt musi huultele sai ning naeratas seejärel. "Paar päeva siis," noogutas mees ning vajutas ka omalt poolt mehele musi huultele. "Ma lähen nüüd ja püüan natukene magada. Ma ei soovitaks sul ka siia kuigi kauaks jääda," lausus Simon ning lahkus ruumist, et minna saali, oma matile ning püüda uinuda.

"Head und," ütles Andrei selle peale ja jälgis, kuidas Simon ära läks. Tudule! Andrei ise ajas end nüüd taas sirgu ja läks akende juurde, et välja vaadata. Tore, tore. Polnud seal midagi huvitavat või märkimisväärset. Und aga mehel ei tulnud, so alles hommikul vahetas keegi Andrei valve välja. Endiselt oli mees täitsa lõbus ja tore ja värki. Üldse mitte väsinud, kui ta hommikusöögile suundus.

Alex magas öösel kokku ehk 5-6 tundi ehk päris normaalselt. Hommikusöögi ajaks läks naine sööklasse ning võttis enda portsu mingist pulbrist tehtud putru, mille maitse ei kannatanud kriitikat, aga vähemalt oli tegu toiduga. Tänase toidu kõrval olid kõigil ka võileivad, mis tehtud üsna kuivast leivast ja konservilihast. Jällegi ei saanud kurta, sest hea, et neil üldse midagi süüa oli. Naine istus ühe pika laua taha, mis oli mõned aastad tagasi veel õpilaste poolt kasutuses. Terve söökla oli kuidagi vaikne, hommikusöögi ajal tasus ilmselt koosolekuga ka vaikselt alustada, siis läks söök ka äkki paremini sisse.

Cecilie ajas end lõpuks siis matilt üles kui sai aru, et on hommik. Seda järeldas ta sellest, et palju tõusid oma matidelg üles ning suundusid söökla poole. Ta oli tegelt juba oma tund aega üleval olnud. Kui palju suutis ta öösel magada pole teada. CeCe suundus ka siis sööklasse ja istus laua taha, teistest veidi eemale ning asus sööma.

Andrei käis enda mati juurest läbi, et paar asja sinna ära panna ning suundus siis samuti sööklasse. Väga palju inimesi seal ei olnudki. Või noh, veidralt vaikne oli. Igatahes suundus mees Alexi juurde. "Tere hommikust," ütles ta reipalt, kui naise kõrvale istus ning endagi sööki sööma hakkas.

Simon suutiski oma mõne tunni magada, kui ta magama oli läinud ja suundus hommikul koos teistega sööklasse. Iseenesest oli neil söögiga üldse päris hästi. Nad olid üsna kokkuhoidlikud ja said isegi võileibu söögi kõrvale nagu näha. Kui Simon oma söögi kätte oli saanud, suundus ta Alexi juurde ning istus teisele poole naise kõrvale, tervitades eriväelasi sõbraliku hei'ga.

Alex tervitas mehi, kes temaga hommikusöögilauas liitusid. "Simon, kuidas su ninaga lood on?" küsis naine ja viis silmad hetkeks arstile. Midagi väga paistes ei paistnud olevat, ilmselt oli vigastuseks vaid verine nina ja kõik. Naine ei olnud täna veel Michaeli näinud, et tea, kas mees siiani arvas, et tegutses õigesti? Liv lootis, et saab täna mehega omavahel rääkida.

"Mu nina on täitsa okei. Minu õnneks polnud löök käige tugevam," naeratas Karl. Oleks Michael veidi suuremat jõudu rakendanud, oleks Simon ilmselt murtud ninaluuga siin hetkel ja elu lõpuni kõvernina, aga tal läks üsna õnneks. Ka britt lootis, et Mike on täna paremas tujus ning mõistab oma üleärritumist. Hetkeks oma toitu mõtlikult silmitsenud, asus mees seda viimaks sööma. "Kuidas sa magasid?" küsis Simon viisakalt Alexilt, kui oli suu tühjaks mälunud.

Alex naeratas, hea seegi. "Ausalt öeldes üsna hästi. Ma ei ärganud ühtegi korda enne hommikut üles," pidi naine tunnistama. Ta magas aeg-ajalt nii, et ärkas iga poole tunni tagant üles, ootas und pool tundi ja nii edasi. Ehk see sõda oli närvidele ka mõjunud, eriti hulluks läks asi peale kopteriõnnetust, kui naine pidi vaatama, kuidas üks meeskonnakaaslane suri ja Liv ei saanud teda kuidagi aidata. Ülejäänud vähemalt ei piinelnud.

Andrei tervitas Simonit kerge noogutusega ning suunas oma tähelepanu tagasi toidule. Just selle pärast ta ju tahtiski, et nad võiksid avalikult koos olla. Et ta saaks hommikutervituseks Simonit kallistada ja ehk musigi talle kinkida, selle asemel, et ainult vaevu teadlik olla tema kohalolekust. Ta ei süvenenud väga mehe ja Alexivahelisse suhtlusesse, vaid üritas süüa. Kui ta maganud polnud, siis söönud võiks ta ikka olla.

Michael ärkas veidi hiljem kui teised. See tuli välja siis sellest, et kui tema ärkas, oli vana võimla üsna tühi. Mõni valvemees veel tukastas vist nurgas, vähemalt seal olid mingid veidrad tekikogumid. Võib-olla olid need midagi muud ka, muidugi, aga ega see meest väga ei huvitanud ka. Ta oli lausa erakordselt halvas tujus täna ärgates ja käelihased andsid kergelt tunda. Alles nüüd mõtles ta, et ehk oleks pidanud eile pärast kätekõverdusi veidi venitama ka. Nüüd oli muidugi juba liiga hilja. Ta tõusis, ringutas ning astus võimlast välja koolisöökla poole. Ta ei näinud isegi puhanud välja. Öö läbi olid teda kummitanud unenäod ta minevikust ning sõjast ja sellele järgnenust. Ta silmade all olid suured tumedad rõngad, pilk sünge ja näoilmest ei võinud vähimatki heatahtlikkust hetkel välja lugeda. Jeaaah, see oli ta halvad-mälestused-kummitavad-so-sick-of-this-shit-everyone's-a-big-asshole-haven't-had-coffee-in-ages pilk. Ta lükkas sööklauksed lahti palju rohkema jõuga, kui tarvilik olnud oleks, milletõttu nad vastu seina põrgates paugatasid, kõigile kohe tema sisseastumisest teada andes. Aga see ei huvitanud teda. Ta võttis enda portsu seda löga, mida neile pudru pähe anti ja võttis enda võileiva ning liikus siis enda tavapärasele kohale eriväelaste juhi ja rühma arsti juures. Oii ta oli tõesti õelas tujus täna. "Ei olegi butthurt?" küsis ta Simonilt. "What a surprise." märkis ta siis kuivalt. "Kas meie nii ülimalt tegusad kaitseinglid kavatsevad siis täna lõpuks ometi midagi ette võtta ja koosoleku teha?" küsis ta Alexilt ja sellelt vene pederastilt, ning võttis ampsu enda pudrust, selle maitse peale kergelt nina kirtsutades. Ikkagi parem kui mitte midagi, aga ta igatses aega, kus pudrul oli ikka pudru maitse ka küljes, mitte liimi.

Alex kuulis, kuidas sööklauksed kõva pauguga vastu seinu lendasid. Michael. Silmadega mehe teekonda jälginud, maandus Mike üsna pea nende laua juures. Mehe kommentaari peale Lex ainult turtsatas. "Kurat, Mike. Võta end kokku ja kasva suureks, me ei saa üksi sellise massiga midagi tehtud, koostöö on väga oluline. Täna veel palju vingud, siis hoia õhtuses trennis oma nahk. Me ei saa suure hurraaga minna mingit asutatust otsima minna!" ärritus naine. No kaua võib, eilne õhtu ei olnud piisav? "Täna on koosolek, sellest sai juba eile räägitud," lisas Liv rahunedes.

Andrei peaaegu võpatas selle peale, kui Michael sööklasse sisenes aga pööras oma tähelepanu söögile tagasi. Seda nii kauaks, kuni Michael Simonit mõnitama hakkas. "Mis su probleem on?" küsis Andrei kulmu kortsutades. Tõsiselt, mis tal viga oli? Ja üldse kuradi 'tegusad kaitseinglid' ja asjad. Andrei võis igapäevaselt sujuvalt õnnelik olla, aga praegu oli ta üle 24 tunni magamata ja väga kergelt ärrituv.

OT: Michael ei öelnud minu orientatsiooni kohta mitte midagi, Alex.

Simongi ehmatas kergelt, kui sööklauksed lahti lendasid. Näis, et Michael polnud paremas tujus. Seda väljendas ka mehe mõnitused tema pihta. Miks peaks Simon solvunud olema? Aga mees ei jõudnudki vastata, sest Alex ja Andrei juba ütlesid midagi. Eriti Andrei, kes kohe kaitsepositsioonile asus ilmselgelt. "Rahuneme lihtsalt kõik maha," lausus Karl vaikselt ning keskendus oma söögile, vaatamata Michaelile silma. Puudutama ta ka meest enam ei hakka. Teist korda vastu vahtimist saada nagu ei taha.

OT:Ma ei tea, aga "Ei olegi butthurt?" on minu arvates kind of võimatu teistmoodi tõlgendada.