Eriüksuslaste massikas

Nathaniel oli koos teiste üksuslastega linnavaremetes ning parasjagu uurisid nad ümbrust kohas, kus polnud veel käinud. Oli tõenäoline, et linnas oli ellujäänuid, kuid see polnud kindel. Clarke polnud täiesti kindel, mida nad peaks tegema, kas lootma ellujäänute leidmisele ja siis edasi liikuma või pigem keskenduma mingi auto, töötava auto, leidmisele ja linnast jalga laskma, sest neil polnud seal midagi teha. Abiväge neile ei tulnud. Seda neetud "musta kasti" nad ei leidnud ja võis vabalt olla, et seda polnudki olemas. Neid oli ainult neli alles jäänud.
Clarke kohendas oma M4 rihma pisut ning viis siis pilgu eemale. Nad olid hetkel vähemalt ohutus kohas. Paar ebasurnut, kes nende teele jäid, olid juba maha lastud ja rohkem neid siin liikumas ei olnud näha. Clarke pidi endas nüüd kindel olema. Ta pidi teiste rühmakaaslaste nimel kindel olema endas.

OT: AINULT ERIÜSUSLASED!

"Ma ütlen teile, säästke padruneid, muidu on meil need varsti otsas, lisaks lasud meelitavad surnuid meie suunas, nad reageerivad häältele," lausus Garry kerge ohkega kes ajas oma relva seljataha. Ta nuttis ikka veel kergelt taga oma ägeda snaiper relva, mille ta oli kaotanu, et enda nahka päästa. Õnneks asi nii hull ei olnud, sest nende õnneks oli igal relvas olemas ka summuti, tänu millele nad saavad enamasti vabamalt ka tule avada Nagu öeldakse, lihtsam on eemalt maha võtta, kui lähedale minna ja eluga riskida aga samas neile ei olnud ka lähedalt maha võtmine mingi probleem, sest zombid olid neetult aeglased, kuid kunagi ei tohtinud neid alahinnata. Garry silmad olid poolenisti tuimad, hallid ja tühjad. Ta oli poolenisti emotsioonid kõrvale visanud, vähemalt hetkel. Ta oli 8 sõpra kaotanud ja enamus kõik olid tema silme all surnud või veel hullem, zombieks muutunud. Tema õnneks vähemalt kolm ta kaaslast jagasid täpselt samasid kogemusi, mis temagi. Ta kõndis ühe auto juurde ja lõi kapoti lahti "Nah, EMP on kõik surnuks löönud," lausus ta ohkega. Enne seda, kui see kõik juhtus, oli olnud kolmas maailmasõda ja sõja jooksul saadeti teele ka üsnagi palju EMP pomme, nii et enamus maailma tehnikast enam ei töötanud, vähemalt mitte siin piirkonnas.

"Nath, mis teeme? Ma ei usu, et siin linnas otseselt kedagi on, peab olema ikka tõsine idioot, et siin zombide keskel proovida elus püsida..." arvas Garry ja kükitas kergelt maha. Ta tõmbas välja oma esitaskust ühe pildi ja vaatas seda. Pildil olid 12 naeratavat meest. "Uskumatu, et nad meid niiviisi hülgasid..." lausus ta vaikselt omaette.

Nate vaatas taeva poole. Ilm oli selge ja päike säras kõrgel. Ühtlasi tähendas see, et ropult palav oli, ka siin all varemate vahel. Seda enam, et eriväelased üsna paksult riides olid tänu oma turvistele. Mees lükkas ka enda relva seljale ja ei kuulanud väga, mida Walstrom teistele meestele rääkis. Muidugi pidid nad kuule kokku hoidma. Samas, oli sel mõtet? Ta ise oli mitu korda endale kuuli pähe laskmist kaalunud. Aga nii surra ei saanud. Vähemalt mitte seni, kuni ta selle neetud ja hukule määratud üksus juht oli. Ta libistas käe oma kaelale veidi särgi alla ja tõmbas hõbeketist välja risti, mis tal kaelas oli. Vaatamata kõigele, mis juhtunud oli, uskus Nate ikka jumalat. Ka siis kui teised oma usu juba kaotanud oli. Mees pomises vaikselt paar palvet ning suudles siis risti enda kaelas. Pärast seda väikest šesti lasi ta ristil tagasi oma särgi alla libiseda. Nüüd kuulas ta taas oma kaaslast. "Ma pakun, et liigume edasi sadama poole ja otsime magedat vett. Ehk on sealpool mõni masin, mis mingi ime läbi on töötab või mille me tööle saame," arvas mees, Washington DC sadam oli siiski jões ju. "Ja ehk on sealpool ellujäänuid," lisas ta. Mitte, et ta enam isegi väga uskuda tahaks, et linnas keegi peale nende oli. Kaheksa eriüksuslast said seal neetud linnas surma, kuidas peaks tsiviilid ellu jääma? Clarke'i pilk langes Garryle ja pildile, mida mees vaatas. "Me olime vaid üheks missiooniks," kehitas mees õlgu. Teab kui oluline see must kast siis ikka oli, kui nende ülemused isegi ei kontrollinud, kas see sai hävitatud või mitte. "Palju sul laskemoona veel on?" küsis mees rühmakaaslaselt.

Mees ohkas kergelt ja vaatas pilti. Muidugi Nathaniel polnud ainukene, kes oli kaalunud kuuli pähe laskmist, kuid ta ei teinud seda veel lihtsamal põhjusel, see oli kõige igavam surm. Ta toppis pildi tagasi taskusse, kuigi ta ei teadnud miks ta isegi seda alles hoidis. "Hea mõte," kiitis mees mõtte heaks, sest tema veevaru oli ammu otsas ja samas oli tal ropult palav. Ta vaatas taevasse ja ohkas kergelt... Terve oma elu ta on vihanud vihmaseid ilmasid, sest siis on nii ebamugav olla, kõik on märg ja porine. Nüüd ta enam muud ei soovigi, kui ainult et võiks vihma sadada. Samas kõik kartsid vihmasid, sest vahetevahel tuli happevihmasid ja see oli vägagi ohtlik värk. Õnneks nende regioonis juhtus seda üldiselt vähe. Ta ajas end püsti ja vaatas oma laskemoona varud üle. Õnneks on veel piisavalt, oma kümme salve vähemalt." lausus ta siis, sest ta ise on võimalikult palju säästnud. Kuna nad kõik on ka ekspert laskjad, läheb iga zombie peale maksimaalselt kolm kuult, enamasti piisab ühest kuulist. Kuid teadmisega, et nad ei pruugi saada mitte kordagi ühtki salve juurde, pani see teda muretsema. Varem või hiljem võivad nad need relvad ära või kõrvale visata ja üle tuleb minna sellistele relvadele, mille kuule on ka kergem leida. Vähemalt on temal ka tavaline täis laetud püstol, mida kasutab ta ainult äärmisel hädaolukorral.

Ta ohkas kergelt ja lausus "Vett tahaks küll... Neetud, kelle süü see kolmas maailmasõda oligi? Kes seda alustas?" küsis ta ohkega. Muidugi ta teadis niiöelda väidetavat ajalugu täpselt, kuid tegelikult ei tea mitte keegi, kes selle algatas ja kes esimese raketi lasi, sest see oli lihtne. Ühel päeval algas kaos....

Neil olid kõigil käsipüstolid lisaks automaatidele. Lisaks sellele ka noad ja paar granaati. Ega neil ainult automaadid olnud. Nate noogutas Garry vastuse peale: "Siis on hästi, mul on ainult viis salve." Ta oli ka säästlik püüdnud olla, aga neil oli üks kuradi tobe juhus, kus nad olid grupi kahekes jaganud ja ühes majas toimus varing ning siis ründas ühte gruppi mitu mutanti. Sellest väiksest grupist tuli Nate ainsa ellujäänuna välja. Päris sitt tunne oli. Ja loomulikult kaotasid nad teiste meeste relvad ja salved varingu alla.
Vett tahaks tõesti. Seda kulus neil vast kõige rohkem. Ja kui nüüd endaga täiesti aus olla, siis oli neil toit ka otsa lõppemas. Clarke'il oli vaid paar šokolaaditahvlit veel. Ilmselt surevad nälga, kui nad varsti midagi ei leia. "Okei, hakkame liikuma," andis Nate käsi ja kohendas oma kiivrit ning võttis relva uuesti kätte. "Kui me masinat ei leia, peame sadamas või vähemalt seal lähedal endale mingi kindla peavarju leidma," ütles Nate. See polnud arvamuse avaldamine, see oli fakti nentimine. Praegu säras päike pähe, aga varsti tuleb julm ja pime öö.

Niisiis üksus liikus rahulikult laevafraki poole, kuid kui Garry oli üle nurga läinud, pööras ta üle nurga tagasi seina taha. Ta sattus just kõige ees olema. Ta piilus üle nurga ja lausuas "Wow, umbes sada nakatanut liigub laeva poole." Ta kükitas maha ja vaatas Nathi poole "Siit vaadates tundub neil kindel suund olevat..." ta ohkas kergelt.

Tina jalutas meeste järel, hoides enda silmad-kõrvad lahti. Ta kuulis, mida Garry ja Nate rääkisid, kuid ta ei viitsinud sellele reageerida, kui just küsimus otse temale ei tule, aga hetkel mitte. Ta ühines nende mõttevahtusega ainult nii paljuks, et ta kontrollis üle ka enda kuulide tagavara. Ega tal meestest neid just palju rohkem ei olnud. Tina suutis kokku lugeda seitse salve. Not good. Everly viis enda pruunid silmad taevasse ning justkui pidas aru, kui kaua nad veel vastu peavad ilma veeta. Puhas vesi oli praegusel ajal ülimluksus. Tina tõstis just enda jala, et enda ees olevat kivitükki jalaga lüüa, kuid Garry teatas, et neid ootab ees veel umbes sada nakatunut. Koheselt langes Tina jalg tagasi maale. Ta teadis küll kui hea kuulmine neil on, rääkimata veel haistmisest. Tina vaatas korraks Nathanieli poole, kuid sammus siis samuti maja nurga juurde, et olukorrast ülevaade saada. "Mida nad sealt laevafrakist veel otsivad - süüa?" mõtles naine vaiksel häälel, seistes Garry taga ning vaadates samuti nurga tagant seda liikuvat massi. Oi, kuidas ta jälestas neid olevusi. "Kasutame granaate? Palju meil neid üldse veel on?" uuris ta meestelt. Väike grillpidu...Neljakesi nende vastu relvadega minna oleks täielik enesetapp.

"Mäletad mis viimane granaat tegi? Ajas nad natukene laiali aga pooled tõusid uuesti püsti... Ajud tuleb sisse lasta!" lausus Garry vaikselt ja vajus mõttesse "Tina, sa oled geenius!" ütles ta järsku "Muidugi otsivad nad süüa, muust nad ei mõtle ju. Järelda, kes seal laevafrakis võiks olla?" Ta piilus jälle üle nurga, kuid seekord strateegilise pilguga, et kas grupist saaks mööda hiilida, sest tema õnneks oli zombide tempo vägagi aeglane. Muidugi alati oleks võimalus tähelepanu mujale ajada, kuid sellega nad riskiksid väga palju ja seda tuju neil ühelgi arvatavasti ei olnud. Seejärel meenus mehele ka viimane küsimus, palju granaate neil üldse veel on. Ta viskas pilgu enda vööle ja märkas kahte granaati. Algselt oli tal neid viis tükki, kuid kolm tükki on ta juba ära kasutanud mitmetel põhjustel.

"Seda on raske unustada, aga mingi kuulirahe meid siin ka ei aita. Lähme ringiga?" pakkus Tina ning vaatas samal ajal uurivalt linnavaremetes ringi. Äkki on veel mõni maa alune kanalisatsiooni käik terve? Kuigi enamasti on nad sisse vajunud. Teine võimalus oleks lihtsalt hiilida läbi hoonete varemete, aga seal on tihti varjus neid samu zombie'si. "Ellujääjad," lausus naine ning tema näole ilmus lai naeratus. Veel mõned normaalsed inimesed. Muidugi ei ole tal ka enda kolme alles jäänud meeskonnaliikme vastu midagi, aga suhtlemine kellegi muuga mõjuks hästi. Ja pealegi, kui seal on veel inimesi, siis on seal ka ehk süüa ja vähegi elamiskõlblikud tingimused. Kui sa oled kogu aeg ainult ringi jalutanud ja elatunud sellest, mida leiad, siis tundub kõik muu luksus. "Noh, veebel, mis me teeme?" pöördus Everly Nathanieli poole.

Nate seisatas kui Garry midagi zombide kohta seletas. Ta toetas selja vastu seina ja heitis samuti ühe pilgu ümber nurga. Tõsiselt, miks nad sadama poole liiguvad. Üksuslased ise polnud veel sadamale n i i lähedal, et surmkindlalt väita, et nakatunud just selles suunas liiguvad. Ühtlasi ei teadnud nad ka, et sadamas üldse mõni laev on siiski. Aga näis, et zombidel oli kindel suund. Veider. Äärmiselt veider. "Granaate küll loopima ei hakka," ütles Clarke kulme kortsutades. Sel poleks mõtet. Peksaks nad tõesti vaid korraks laiali ja siis nad oleks juba neil kõris. "Kuule ka nende peale raiskama ei hakka. Neid on liiga palju," ütles mees. Tal endal oli viiest granaadist neli järgi. Neil oli vett vaja, see oli fakt, aga see mass oli liiga suur. Veebel vaatas veel korra ümber nurga ning viis pilgu Gerow'ile, kes tema vastust ootas. "Me lähme neist ringiga mööda," ütles Nathaniel viimaks otsustavalt. "Aga mitte kohe," ütles ta sinna juurde. Neil oleks selle faking linna kaarti vaja. Linnavalitsusest peaks selle saama, aga linnavalitsusehoone oli täiesti õhku lastud, seega vaevalt sealt enam midagi leiab. Pealegi oleks see ajakulu. Nate astus tagasi nurga juurde ja vaatas eemal olevaid maju. "Okei, me lähme siit üle tee, nende majade taha," noogutas ta majavaremete poole, kui vaikselt oma tiimile plaanist rääkis. "Siis me viskame siiapoole tagasi granaadi ja hajutame sedasi nende tähelepanu ning vaatame, kas nad löövad oma grupi laiali. Siis püüame nende samade majade vahelt sealt sadama poole pääseda," seletas Nate. Peaasi, et nad vett saaks, see oli kõige olulisem. Olulisem, kui zombisid tappa.

Garry kuulas rahulikult plaani ära ja ainult noogutas selle peale. Nad olid saanud spetsiaalse treeningu ja hetkel oli Nath nende juht. Mees usaldas igat liiget oma elu hinnaga ja oli ise valmis samuti oma meeskonda iga hinna eest kaitsta. "Nath, üks asi.. Me peame arvestama, et ka mujalt võivad tulla zombid granaadi plahvatuse suunas või mööda minekul reageerida lõhnale," pakkus ta välja. Ta lihtsalt ei tahtnud enam ühtki meeskonna liiget kaotada. Ta ohkas kergelt ja ajas koti seljale, tõmbas sealt kaardi välja ja asetas selle maha "Võibolla saaks mingi parema tee otsida?" pakkus ta varjandi välja. Talle oli see kaart pistetud kaasa enne missiooni ja tal oli õnnestunud see ka säästa. Kuna missioon oli siin piirkonnas, oli antud ka selle piirkonna kaart kaasa. Varem lihtsalt ei olnud tal kaarti ka vaja.

Erin oli sama täbaras seisus laskemoona osas kui tema allesjäänud tiimikaaslased. Tal oli kuus salve ning kolm granaati. Nendega väga kaua just vastu ei pea, juhul kui sa ei hakka peale kuulide raiskamist nende pead relvaga segi peksma. Mingi pood peaks siin ikkagi olema, kust saaks mingeidki padruneid ja relvi. Nii maatasa see linn ka pole tehtud.
"Garry'l on õigus. Me ei saa hakata granaate loopima suvalises suunas, eeldades et ainult üks grupp zombiesid. Neid võib tõesti igalt poolt välja tulla ning järjekordset varitsemist nende poolt me eriti kaua vastu ei peaks," lausus Erin vahele, toetades ennast vastu pooleldi kokkuvarisenud maja seina, süüdates samal ajal enda suus olevat suitsu. Saanud selle põlema, kustutas naine kiirelt tiku, visates selle maha. Ennast seinast eemale lükanud, kõndis ta Garry poole, viies enda pruunid silmad kaardile. Kuigi Joanne kasvas ülesse North Carolinas, käis ta siin piisavalt tihti ja palju, et tunda linna. Samas kui palju nendest teadmistest nüüdseks kasu on, kui pool linna on surudes ja igal pool kõnnivad ringi näljased surnud, kes püüavad iga hinna eest sind nahka pista.

Tina kuulas Nate'i ning noogutas tema jutu peale, andes märku, et sai asjast aru. Mehe plaan tundus täitsa hea, kuigi Garry poolt välja toodud argumenti pidi ka kindlasti kaaluma. "Kust sa selle said ja miks sa seda meile varem näidanud ei ole?" kergitas Tina kulme, kui toetas enda ühe põlve maha, et kaarti silmitseda. Kui nad oleks varem selle kaardi olemasolust teadnud, oleksid nad ju seda juba varem kasutada saanud. Nice, Garry. Mis mõttes neil ei läinud seda varem vaja? Everly vaid raputas enda pead ja ei hakanud rohkem midagi lisama. Parem on vait ja üritab enda mõtteid siiski õigetel asjadel hoida. "Jah, Nate'i plaanis on augud sees, aga ega meil midagi paremat ka ei ole, kui me just maa alt ei liigu. Kuigi ma kahtlen, kas need käigud veel töötavad. Enamus on ilmselt kokku varisenud," avas ka Tina enda suu.

Mees ohkas ja lausus "Sest enne oli operatsioon nii öelda nii läbi planeeritud, et me pidime ainult käske jälgima. Lisaks meil oli kaart, lihtsalt rühma juhi käes, kuigi enamus asju toimus GPSiga." ta muigas kergelt ja lisas "Ma olin ju siis taibukas, kui asju kokku panin." ta näitas lapselikult keelt ja pani kivi kaardi peale et tuul seda minema ei viiks... Kerge tuuli oli tekkinud "Palava ilma käes on tuul nagu õnnistus, või mis?" küsis ta kergelt naerdes. Nende üleval pea kohal käis korra väike hääl, maja seinast oli mingi tükk varisenud ja alla kukkunud. Mees oli hetkega oma automaadi seljatagant kätte ajanud ja seejärel sihtis seina.... Vastuseks tühjusele ta kõigest ohkas. Kõik see asi ajas teda pingesse, ta vist reageeris igale sellisele pisemale asjale.

"Ou, shut up," sõnas Tina ning asetas enda käe mehe kiivrile, lükates mehe pea hetkeks norivalt ette poole. Hetk hiljem vaatas naine juba jälle kaarti. Ta lihtsalt pidi endale selliseid norimisi lubama, vastase juhul läheks ta hulluks lihtsalt. "You're damn right," vastas Everly. Vaevalt oli ta sõrmega ülesse otsinud nende praeguse asukoha ja vedanud sõrmega mööda kaarti tee sadamani, kui korraga üks tükk kuskilt alla lendas ja Garry püsti kargas. Ega Tina ei saanud talle midagi ette heita, sest ta isegi oli hetkeks võpatanud. Aga ju siis oli tema aju veel piisavalt ergas, et panna kokku selle, et toimunu ei olnud ohtlik. Naise pilk kohtus hetkeks Erini omaga, kuid siis pöördus ta kaardile tagasi. See ei teinud teda palju targemaks.

Erini pruunid silmad pöördusid samuti langenud seinaosa poole, kuid ta ei haaranud enda relva järgi. Automaat rippus rahulikult tal õla peal, samal ajal kui vaba käsi toetas vastu armeenoa käepidet, mis oleks tunduvalt ohtlikum relv tema käes kui püss. Veendunud, et miski ei lenda neile kõrisse, lasi naine noast lahti, kükitades Tina kõrvale maha ning vedades sõrmega üle tuttavate tänavate. "Juhul kui me lähme tõesti sadamasse, siis mõtekam on minna mööda seda tänavat. Seal on hea ülevaade ümbrusele ning piisavalt avatud, et vajadusel varjuda," pakkus Erin välja. Tõmmanud suitsust paar mahvi, tõusis naine uuesti püsti, kõndides tänavanurgale, silmitsedes eemalduvate surnute selgi. Ta puhus suitsu välja ning pöördus tagasi allesjäänud rühma poole. Kõrvaltänavaid Erin hetkel väga ei usalda, sest need olid kitsad ja seal oli raske varju otsida rünnaku ajal. "Veebel?" pöördus Joanne otseselt juhi poole, oodates tema käsku.

Nate silmitses Garryt hetke uskumatusega. Siiani polnud nad temas kahelnud ja nüüd hakkas Garry bossama, mis ei olnud hea, sest Nate oli rühma juht ja igasugused sellised lasteaialikud riivalitsemised on viimane asi, mida nende niigi väike üksus vajab. Veel enam kerkis tema kulm, kui Garry kaardi välja võttis. Nad panid igaüks ise oma kotid kokku, neile teatati missiooni detailidest alles kopteris. Ja siis näitas Garry keelt. Eriüksuslane, treenitud sõdur, näitab oma rühmakaaslasele keelt. Mis kurat oli kahekümne nelja tunni jooksul nende grupiga juhtunud?
See seina kerge varisemine eemal pani ka Nate oma relva kindlamalt kätte haarama. Ilmselgelt olid neil kõigil närvid pingul. "Me võiks maa alt minna, aga see oleks risk. Me ei tea, kui paljud tunnelid on veel lahti, pealegi ei saa me täiesti kindlad olla, et seal all kedagi pole," lausus mõtlikult ning sättis veidi oma kiivrit. Nate viis pilgu kaardile. "Tegelikult. Me võime parki ka minna ja loota seal mingis tiigis või kuskil on puhast vett," pani mees sõrme pargi peale, mis oli sadama lähedal, aga mitte liiga lähedal. Parkides oli ikka mingeid veekogusid. Kasvõi mingi purskaevujäänus, mis on vihmavett täis. Kuigi vihma polnud sadanud terve see aeg, kui nad linnas olnud olid. "Siis me saaksime otse minna ja ei peaks nende pärast üldse muretsema," sõna 'nende' juures nõksates mehe pea korraks sinna poole, kus ebasurnud tuiasid.

Garry ainult noogutas nüüd tõsiselt. Ta oli lugenud Nathanieli pilku, ta teadis täpselt mis ta otsekui tahtis öelda. Ta oli siiski Nathi piisavalt kaua teadnud. Tema silmad otsekui läksid hallikamaks ja ta sundis enda emotsioonid alla, ta oli nii öelda sõduri meeleolus. See oli midagi, mida ta oli kaua õppinud tegema, kõik oma tunded ja emotsioonid alla suruda, et elada. "Selge!" oli ainukene sõna. Samas mees kergelt kartis. Ükskõik kui väga ta emotsioonid alla surus, ei tahtnud ta enam kedagi kaotada, võibolla see pani teisi variante kaaluma ja pakkuma? Ta teadis ühte igal juhul, Nath on hetkel juht ja ükskõik mida ta käsib ta ka teeb. Kui ta käsin mehel üksinda zombide keskele minna ja kogu voolu endaga kaasa tirida, siis ta teeks seda, et ülejäänud meeskond saaks elada.

"Jah, seda mõtlesin minagi," noogutas Tina, aga see oli vähemalt mõte. Ta kuulas ära nii selle, mida Erin rääkis, kui ka selle, mida Nathaniel välja pakkus. Mõlemal olid omad head ja vead. Pargis oli muidugi vett, aga kui mõelda sellele, et nende ebasurnute ajud veel mingit moodi töötavad, siis läheksid ka nemad ehk just sinna vett otsima. Damn...iga plaan tundus lihtsalt olevat aukudega. Mitte ühtegi kindlat. Aga nii see eriüksuslaste elu käiski. Tina vaatas hetkeks nende veeblit ja siis Erinit. "Ma pooldan Nate'i plaani, kuigi suht nigel on plaani lootusele ülesse ehitada, aga, Erin, ma tõesti ei soovi kuskil tänava peal nende elavate surnutega kokku saada. Ja park on tõesti sadamale lähedal," avaldas Everly kindlalt enda arvamust.

Suitsu lõpuni tõmmanud, viskas Erin selle maha, kustutades suitseva koni enda talla all. Kõndinud tagasi rühma juurde, patsutas ta kergelt Garry't õlale. Mees püüdis natukene nende tuju tõsta ning naine mõistis seda, lihtsalt praegu pole just selline aeg, mil kõik saavad naljast aru ja naeravad sõbraliku norimise peale. "Oled sa kindel, et pargist üldse midagi alles veel on? Ning kui juba aastaid tagasi oli sealne vesi puhas õudusunenägu, siis mis sellest nüüdseks veel saanud on?" tundis Jo huvi, pöörates enda pruunid silmad Garry'lt uuesti Nathaniel'ile. Erin isiklikult pargile väga palju ei panustaks, aga samas proovida võib. Peaasi, et nad ei peaks loobuva veel ühest liikmest või koguni mitmest. Naine ei tahtnud küll eriti sattuda silmitsi kamba näljaste surnutega, kes püüavad su kondid lihast puhtaks närida ja hävitada siis ka need veel. "No hard feelings," lausus Erin Tina sõnade peale, naeratades hetkeks naisele.

Nathaniel viis silmad Erinile. Naisel oli õigus. Kui pargis oligi vett, oli see seisev vesi ja see oli sitt. Ka läbi keetes oli see ilmselt sitt. Mis ajast otsuste langetamised nii keerulised olid olnud? "Selle pärast olekski hea sadamasse minna," jões oli voolav vesi vähemalt. Sadamas leiaks nad ööks ilmselt kindlamalt varju ka, kui pargist. Nate vaatas uuesti nurga tagant välja ja silmitses eemalduvat massi. Tõenäoliselt läksid nad ka vee järgi sadama poole. Või noh, seda jooma. "Garry," pomises Nate siis ning müksas rühmakaaslast. "See majasein seal," näitas ta ühe kõrgema hoone üsna äbariku seina poole, mille alla zombid kohe-kohe jõudma hakkasid. "Kaks granaati ja see lendaks neile peale," arvas Nate. Granaadiheitjaga oleks toredam muidugi, aga seda neil polnud. Kaks täpset viset kaugele ja sein lömastaks 80% nakatunutest, kui nad selle alla jõuavad. Aeg kulus aga käest, sest kui mass seinast möödub, on juba hilja. Ja kui sein neile peale variseb on nad most probably ajudeta ja surevad.

Mees viis pilgu samuti nurga tagant välja "Hmm," kaalus ta seda. "On see seda väärt? Stealthiga oleks asi palju lihtsam ja üksikuid on kergem maha võtta, I am just saying..." ta tõmbas vöö pealt välja kaks granaati "Aga see peaks töötama. Ma hoiatan, me peame siis pärast kiiresti tegutsema, sest see meelitaks kohale poole linna zombied." Viskamise täpsus ei tohiks talle probleemiks olla, sest Nate teadis väga hästi, et tegelt on ta snaiper. Ta lausus siis "Ütle ja ma teen seda!"

"Kukutame neile seina peale ja siis võtame üksikud kuulidega maha," selgitas Nathaniel enda mõttekäiku. Ta vaatas veel seina tagant välja. Neist olid zombid õnneks päris kaugel. "Tee seda!" käskis Nate. Kui Garry seina tagant välja astus, astus ta mehe kõrvale ja noogutas, et naised ka tuleks ning tõstis enda relva laskevalmis, kui oli selle laadinud. Üksikud lasud ja ainult pähe. Kuulirahega kaotavad nad ainult enda laskemoona. No ja siis võivad nad majadevahele kaduda. Nende eeliseks oli ka see, et zombid olid aeglased ja näiteks redelitest üles ronida ei osanud. Üksikuid ebasurnuid peaks juba lihtne eksitada olema. Peaasi, et mutandid välja ei ilmu. Nende eelmine rühmajuht suri ka mutantide kiire tegutsemise ja nende enda rumaluse tõttu.

Garry noogutas, ajas end seina tagant välja ja ajas ühe ringi hammaste vahele. Seejärel tõmbas ta granaadi suust eemale ja järgmisena lendas see täpselt müüride juurde. Seejärel sülitas tolle ringi maha ja tegi teist korda sama moodi. Käiks kaks suurt pauku, teine natukene hiljem kui esimene. Seejärel pool müüri langes umbes poolte zombiedele peale, teine pool müüri langes teisele poole ja maja varises lihtsalt kokku. Tekkis samal ajal ka suur tolmupilv ja ümbrust väga näha polnud "Lähme!" lausus ta ja ajas relva selja tagant ära enda kätte... Ta tänas, et tal summuti oli. "Võibolla saaks langenud maja varemetest kiiresti mööda?" pakkus ta välja. Ta ei näinud tolmu seest ühtki zombiet ja kuule ta niisama raiskama ei hakanud.

Tina korjas maast kaardi kokku ning pistis selle hetkel enda kotti. Järgmisel hetkel võttis ta juuba enda relva kätte ja sättis selle kindlalt endale kätte, astudes maja nurga tagant välja, jäädes nende veebli kõrvale seisma. Kui midagi naine selles plaanis hetkel usaldas, siis oli see Garry täpne käsi. Muu on ilmselt kõik saatuse kätes. Tina hingas sügavalt välja ja tõstis relva laskevalmis. "Show time," pobises naine, kui Garry käsu peale granaadi minema viskas, millele järgnes kohe ka teine. Naise tumepruunid silmad jälgisid korraga nii ebasurnuid kui ka granaati ja siis käis kaks kõva plahavatust üksteise järel, mille tagajärjel täitus tänav tolmuga, mis kuivus ja pommitamine sinna jätnud oli. Everly oli küll valmis liikuma, aga siiski ootas ta ära Nathanieli otsuse. Nad ei tohtinud hetkel mõtlematult midagi teha.