Eriüksuslaste massikas

Ot: Muuseas mainin, et relvadel on summutid, nii et neid te kohe kindlasti ei kuulnud.

Nate kontrollis tagaruumid koos Eriniga üle. Seejärel astus ta tagasi Garry juurde, et seda kaarti nüüd korralikumalt vaadata. Ta ei heitnud pilgu zombidele, kelle Garry maha oli lasknud. Mees keskendus kaardile ja kuulas, mida Erinil ja Garryl neile rääkida oli. Tina seisis seal samas tema kõrval. Aeg ajalt vilksatas Nathanieli pilk uksele. Üllatusi polnud endiselt vaja. Nad oleks üsna sitas seisus, kui mõned ebasurnud nüüd siia sisse jalutaks. Tho tagauksest sai ka välja joosta ja kas Garry polnud mitte maininud, et siinkandis hetkel veel neid ebardeid ei liikunud. Veider mõelda neist kui ebarditest. Nad olid siiski ka kunagi inimesed. Siiani oli raske peast saada pilti, kui kaks nende rühmakaaslast samasugusteks zombideks muutusid ja neid endeid ründasid. Ühe neist oli Nate ise pidanud maha laskma, väga lähedalt veel, selleks, et ise ellu jääda. Keegi neist ei osanud sellist põrgut ette näha.
Igal juhul silmitses Nate nüüd tõsisel ilmel kaarti ja sügas oma [You must be registered and logged in to see this link.] käega enda paaripäevas habet. Nad said küll end aeg-ajalt kasida, aga mitte palju. Vett ju polnud põhimõtteliselt ja seda tuli kokku hoida, rääkimata sellest, et nad koguaeg liikvel olid. Nathaniel ei mäletanudki enam, millal ta viimati puhast särki kandis. Või siiski mäletas. See päeval, mil nad kopteriga linna poole lendasid. Nüüdseks oli see vaid kauge mälestus.
Clarke kohendas kiivrit enda peas. Parem käsi hoidis M4 käebidemest. Ta oli nende rühmas vist ainus, kes äärmiselt harva kaitseriivi peale ja relva vahel käest pani. Aga tema olukorras oli see mõistetav. Kui miski peale zombide ja kogu selle olukorra su ajusid veel enam ära nussida suudab, siis oli see vastutus sellises olukorras. Ainus asi, mis teda veel selge mõistusega hoidis, oligi tema usk vist.

OT: Relvadel ei pruugi summutid olla. Need käivad ära. Nt Nate ei pea vajalikuks enam ammu sumuti kaasas vedamist. Aga Garry oli see kes lasud tegi ja kui tema relval oli summuti siis tõesti te neid laske kuulda ei saanud.

OT: Minu mees kannab jah summutit koguaeg peal, sest ta usub, et iga lask võib mingigi zombie kohale meelitada .

"Okei, lugu on väga lihtne. Granaadi ümbruses on kogunenud umbes vähemalt tuhat zombiet ja tollel momendil kogunes veel. See tõestab seda, et zombied liiguvad hääle suunas. Lisaks mulle tundus, etnad hakkasid nüüd jälle igaüks omas suunas liikuma, suur grupp tundus ka laeva poole minevat. Ma ütleks, et nad jõuavad hiljemalt hommikuks kohale, kui mitte varem." mees ohkas ja ajas end nüüd toolile istuma, mis laua taga oli. Ta oli õnnelik, et kõik sõjast hävinenud ei olnud. "Laeva peal on ellujäänud, ma kahjuks täpset numbrit ei oska öelda, Erin ehk oskab rohkem öelda, kuid nad kirjutasid midagi samal ajal mingile valgele linale, ju siis et vihjata, et seal on ellujäänuid." see viimane lause oli omamoodi koomiline "Mitmest sellisest linast me küll mööda oleme juba kõndinud?" küsis ta irvitades otsa, kuid muutus peagi tõsiseks "Kui me lähme sinna, peame valmis olema kõigeks. Nad võivad olla ohtlikud, eriti kui meil on relvi ja muid vahendeid mida neil ei ole," lausus ta obvious asja, kuid midagi pidi ütlema. "See piirkond on hetkel täiesti tühi, kuid see on hetkel, peagi on terve linn jälle kõik koha zombiesid täis. Ma pakuks, et mingi tunni pärast, võibolla kaks." ta viis pilgu Erinile, et too ka midagi räägiks.

Erin püüdis jälgida Garry juttu, kuid pidevalt liikusid tema silmad ühele neist ustest, mis viisid taharuumidesse. Kuigi nad Nate'ga kontrollisid need üle, oli naisel siiski tunne, et keegi või miski on seal, mida nad ei märganud. Või mängisid närvid talle hetkel vingerpussi selle eest, et ta pole juba kaks päeva korralikult maganud. Nad on siiski pidevalt liikvel olnud ning kuna ringikõndivad surnud ei maganud, ei võimaldatud seda ka neile.
"Ma lugesin neid kokku 13, aga ilmselt on neid veelgi, sest laevaakendest või vähemalt, mis neist järel on nüüdseks, oli samuti näha liikumist. Seega ütleksin julgelt, et neid on vähemalt 20 seal," pöördusid Joanne'i heledad silmad ülejäänud rühmale. Enda relva lauale jätnud, kõndis naine leti taha, otsides sealt midagigi kasulikku. Aga ta leidis ainult prahti, tühje või katkiseid pudeleid ning hunnikuga ära kärbanud hiiri. Tagant on ilmselt suurem lootus midagi leida, kuid ta ei jätnud jonni. Kuna üks kapiustest oli korralikult kinni lukustatud, tundus üsna loogiline, et seal on midagi vajalikku, mis muidu oleks mõtet sellisel teol. Saapasäärest enda noa võtnud, kulus Erinil paar sekundit, et uks lahti murda ning ta muigas lõbusalt. "Kuulge, kutid, kellel janu on?" tõusis Erin püsti, näpu otsas neli pudelit õlut. See polnud küll külm ega midagi, aga see oli vedel. Kuigi puhas vesi oleks kordades parem, ei saa ometi sellist juhust kasutamata jätta.

Tina toetas end Nathanieli kõrval vastu seina, hoides relva kindlalt enda käes ning pruune silmi uksel, kust nad just sisse olid tulnud. Nii nagu Erinil, oli ka temal selle koha suhtes mingi veider tunne, mis käskis siit kiiremas korras lahkuda. Siiski ei jäänud Everlyl muud üle, kui Garry juttu kuulata ja kaasa noogutada. "Nii et üritame siis enne pimeda saabumist laevale jõuda?" küsis Tina suht obvious küsimuse üle, tõstes järgmisel hetkel enda pruunid silmad kaardilt Erinile ning tema suu kaardus laiaks muigeks. "Nice," noogutas ta natuke reipamalt ja heatujulisemalt.

Nate kuulas mõtlikult Erini ja Garry juttu. Ellujäänud. Nad peavad siis sellele laevale saama, aga ettevaatlikult. Kes teab, nad võisid inimesed olla, aga vaimselt hullud. Sõdurid olid jah igasugusteks olukordadeks treenitud, aga mitte tsiviilid. Nate'i pilk liikus kohe Erinile, kui ta juua pakkus. "Pane need ära," käskis mees veidi liiga karmilt, kui oli plaanis. "Me pole päevi korralikult söönud, meie organism läheb lolliks õlle peale. Ka lahja õlle peale. Täispeaga siia maha surra oleks häbiks meie surnud rühmakaaslastele," lausus mees ikka karmilt ning viis pilgu tagasi kaardile. Ta ei tahtnud nii karmilt kõlada ja ta oleks õllede üle rõõmustanud, kui ta oleks nii fukken pinges ja kui nad oleks korralikult süüa saanud. "Seega kõige ohutum sadama poole liikuda oleks siit?" küsis Nate ja asetas sõrme ühele kitsamale tänavale. "Või peaks seekord siiski mööda peatänavat minema?" küsis mees. Ta ei tahtnud väga peatänavat mööda minna, zombid tulid ju mööda seda sadama poole.

Tina kortsutas mehe sõnade peale kulme ning jalutas Erini juurde, "noh, mina võtaks igal juhul ühe kaasa, kas või selleks ajaks kui me kunagi jälle normaalselt süüa saame," muigas naine, vaadates Erinile sõbralikult otsa. Naised hoiavad siiski kokku. Neid oli niigi tiimis vaid kolm ja siin alles hetkel kaks. Loogline, et nad olid lähedased ja astusid teineteise eest välja. Tina sai täiesti aru, et Erin soovis lihtsalt kõigi tuju natuke tõsta ja noh, eks ta Tina omat natuke tõstiski. Lasnud kotil enda seljast maha langeda, pistis ta ühe pudeli sinna sisse. Ei tea, kas veeblil on midagi selle kohta ka öelda, et ta nüüd enda koti paar grammi raskemaks teeb? "Mina valiks kitsamad tänavad - vähem pinda mida jälgida," arvas naine.

Garry naeratas kergelt Erinile ja sosistas "Anna ühe mulle ka, hiljem on hea juua" ainukene point oli see, et kuna ta kõht oli tühjusega harjunud, siis söömine oleks ta seedimise kohe tööle pannud ja see oleks tõesti jama olnud, lisaks mainis ta Nathile "Hey, me oleme grupp, üritame tuju ka üleval hoida, muidu läheb meist keegi tõesti hulluks." Kerge ohkega viis ta oma pilgu kaardile ja lausus "Arvestades, et zombied mööda peateed lähevad ja lisaks on see liiga lahtine ala, pole see hea mõte. Ma arvan, et me ei taha, et ellujäänud meid näeksid, vähemalt kuni me laevani jõuame." ta ohkas kergelt järjekordselt ja lisas "Lisaks, peavad kõik valmis olema ka ellujäänuid tulistama, kui nad peaksid teid ründama või midagi tegema," muidugi oli see iseenesest mõistetav, kuid kuna arvestada, et viimased päevad ta pole muud kui ainult zombiesid lasknud, võis mõistuses inimeste laskmine tõesti patt tunduda. Ta ohaks kergelt ja lausus lõpetuseks enda arvamuse "Ma arvan, et mööda kõrvaltänavaid on ohutum ja samas nii öelda stealthilikum."

OT: Ma ei taha tropina kõlada, nagu Nate, aga sellises olukorras, kus inimesed pole päevi korralikult süüa saanud, hakkab alkohol k o h e pähe. Lihtsalt, et te teaks, et see on fakt, mitte minu välja mõeldud õelus. Ja et te ei hakkaks jooma siin. Kaasa võtmine on suva.

OT: Pole hullu, nad kõik on nii öelda väsinud, jne. Sellesmõttes kõik võivad üksteist mõista. Lihtsalt kuna sul on nii öelda suur vastutus, on ka väsimus ja pinged tipus.

Erin pööritas vaevumärgatavalt silmi, asetades ülejäänud kolm pudelit letile, kui Tina tema juurde kõndis. Kuna naine võttis joogi vastu ja isegi muigas talle sõbralikult, vastas naine talle samaga. "Sellisel juhul lähen ma vaatan, kas midagi on veel taga söömiskõlbulikku või ei," lausus naine kuuldavalt, kõndides leti tagant taharuumi. Juhul kui veebel poleks nii pahas tujus, oleks ta talle öelnud, et läheb mehele hamburgerit tegema, sest nad on ikkagi Macis. Aga see sarkasm jäi tulemata. Garry sõnade peale turtsatas ta lõbusalt, andes viipekeeles märku, et ta teeb seda.
Kuna tema relv jäi Garry juurde lauale, oli tema ainsaks relvaks hetkel nuga saapasääres, millega ta oli ennist kapi ees lahti muukinud. Kuna enamus kappe olid siin segi pööratud, ei hakanud Erin sealt otsimagi. Vaiksel sammul kõndis ta kappide vahelt edasi, heledad silmad tähelepanelikult ümbrust jälgimas.
Siin oli korralik suurpuhastus tehtud, olgu tegijateks surnud või elavad. Seega polnud suurt lootust siit midagi leida, aga päris tühjade kätega naine ei jäänud. Peale viite minutit oli suutnud Erin leida kolm poole liitrist veepudelit, mis olid täis, ning mõned konservid, mis olid küll üle aja läinud, aga kuna need olid kinni, siis saaks neid teoreetiliselt veel kasutada.

"Siis lähme mööda kitsast tänavat," sõnas mees kindlalt. Ja tegelikult tegi Tina oma koti poole kilo võrra raskemaks, aga see polnud tõesti Nate'i mure, sest tema seda kotti ei kandnud. Enda koti hoidis ta võimalikult kergena, et võimalikult kiiresti edasi liikuda. Ta ei hakanud end üle hindama. "Ja mida kiiremini, seda parem," lisas ta ning viis pilgu Erinile, kes taharuumi kadus. "Sadamas oli masinaid ka eks. Seega, kui me sadamasse jõuame vaatame ümbruse üle, läheme laevale ja vaatame, kui mõistuse juures need inimesed seal on, ning alles siis hangime vett," seletas Nate plaani, kui uuesti Garry poole vaatas. Ta polnud pahas tujus vaid pinges. Ta vastutas nende kõigi elude eest. See oli jube tunne ja rõhus teda iga päev. Muidugi ta oli muutunud tõsiseks ja kinnisemaks ning elimineeris kohe kõik, mis nad aeglasemaks muudaks või neile kuidagi teisiti kahju teeks, nagu näiteks õlu. Olgu see kui süütu tahes. Tema tuju see ei parandanud. Pigem morjendas, eriti teadmine, et tema rühmakaaslased teda ei kuulanud ja tema sõna vaikselt enam millekski ei pidanud. "Ja pärast vee saamist vaatame need masinad üle. Kui meil jääb selleks aega, sest see mass liigub peale meile," lisas Nate ning libistas vaba käe pöidlaga mõtlikult üle oma huulte.

Garry aevastas kergelt ja noogutas. Ta ajas end püsti ja kõndis pudelite juurde ja pistis ühe õlu enda kotti. Kuigi see võis teha kotti raskemaks, pidi see seda väärt olema, sest toitu oli raske leida ja surra ta veel ei tahtnud.

"See ei ole muidugi maailma lõpp, sest autosid on veel, me oleme siiski vähemuses kiiremad, grupp inimesi tõstaks tempot alla, kõvasti," ta naeratas kergelt Nathile ja patsustas ühe käega mehe õlale "Me kõik oleme väsinud, söömata ja väga pinges," et ta teaks, et ta ainukene ei ole. Ka temal oli pinged üleval. Ta muigas kergelt ja vajus tagasi oma kohale istuma. Natukene istuda oli isegi täitsa mõnus.

Kui Erin taharuumi kadus, võttis Tina sisse enda koha ukse juures, Nathanieli kõrval. "See kõlab hea plaanina," noogutas naine, kinkides mehele isegi ühe väsinud naeratuse. Nad pidi siiski teineteises alles hoidma mingitki inimlikkust, motivatsiooni ja kui vähegi võimalik siis positiivsust. Aga just seda viimast oli raske saavutada, kui kõikjal sinu ümber on rusud ja tolm. Linnades liiguvad ringi ebasurnud ja elamiseks vajalikke asju napib. Tina võttis relva taas kindlalt enda kätte, silmitsedes tänavat. Hetkel valitses seal vaikus, kui välja jätte üksik praht ja tolm, mis aeg-ajalt tuulega mööda tänavat lendas.

Leitud asjad enda ette kapile asetanud, kükitas Erin järjekordse lukustatud kapi ette. Võtnud enda saapasäärest armeenoa, muukis ta sellega lihtsalt luku lahti, avades kapi uksed. Endamisi laialt muianud, tõstis ta kapile veel söödavat kraami, kuid korraga lõpetas ta enda tegevuse. Olles endiselt kapi ees kükakil, kuulas ta vaikides ümbrust. Kuna see koht mõjus talle ebameeldivalt ja kõhedana juba esimesest hetkest, võttis ta hääletult kätte enda noa, heites samal ajal selja taha pilke. Ta kuulis eemalt ukseliikumist ning see ei tulnud eest, kus oli tema ülejäänud rühm, vaid hoopis maja tagant. Seega ennast vaikselt püsti ajanud, pigistas ta kindlalt nuga enda käes, keerates ennast järgmine hetk ringi ja saates noa ühe surnu poole, kes tema poole koperdas. Armeenuga tungis täpselt tüübile pähe, paisates ta vastu suuri metallist ratastel riiuleid, mis kolisedes ümber kukkusid. Sekund, kaks enda kohale seisma jäänud, kõndis ta mehe poole, et enda nuga tema peast välja võtta, kui korraga uksest sadas sisse veel üks surnu. Põiganud tema eest kõrvale, sirutas Erin instintlikult enda relva järele seljal, kuid seda polnud seal. Damn.. she left it on the table with Garry. Seega pidi ta enda käed mustaks tegema. Esimese kursuse võtetega surnu enda haardesse saanud, lõi ta talle täpselt põlveõndlasse, kukutades tüübi põlvili maha, hetk hiljem olid tema mõlemad käed juba tema pea peal ning ta keeras tüübi kaela kahekorra. Selgroopurunemist oli ilusti kuulda. Loodetavasti olid nad ainult kahekesi.

"Siis meil on vaja suuri masinaid, et kõik need inimesed linnast välja toimetada, kui nad mõistuse juures on," ütles Nate mõtlikult. Ta libistas taas pöidlaga mitu korda üle oma huulte, kui mõtles. Mis siis saab, kui nad ei leia ühtki suurt masinat? Piisavalt suurt, et kõiki inimesi vedada. Neil oli mingit bussi vaja. Jala ei liigu nad kuskile.
Nate ei saanudki edasi mõelda, kui ta juba tagaruumist kolinat kuulis ja kohe sinna tormas, käskides veel enne Tinal eesuksel silma peal hoida. Ta leidis Erini kahe surnud zombiga tagaruumist. Esimese asjana liikus ta tagumise ukse poole, relv laskevalmis. Ukse lahti löönud ja välja astunud, veendus ta, et rohkem polnud seal kedagi. Nüüd astus mees tagasi rühmakaaslase juurde ning langetas oma relva. "Oled kombes?" küsis Nathaniel Westilt murelikult. Peaasi, et naine hammustada ei saanud.

Selleks ajaks kui Nate taharuumi jõudis, oli Erin jõudnud surnu juurde, kes nüüdseks oli tõesti surnud, ning tõmbas tema peast välja enda armeenoa, puhastades selle tüübi särgi sees ära. "On ka parem olnud, aga ma olen kombes," sõnas naine vaikselt, tõustes püsti. Torganud noa tagasi saapasäärde, viipas ta kergelt enda selja taga oleva kapi poole. "Ma leidsin natukene söögipoolist ja paar pudelit vett," mainis ta muuseas. Kurat küll sellel surnud eidel, kelle pea ta kahekorra keeras, oli tugev haare. Kergelt enda õlga mudides, kõndis ta tagasi kapi juurde, võttes sealt ühe rätiku, mille kokkumässituna vastu enda selga vajutas. Hetk hiljem selle eemaldanud, märkas Erin sellel verd. Shit. Ilmselt oli ta kähmluse käigus kas mõne kapil oleva noa või mingi muu terava asjaga endale sisse lõiganud. Vähemalt ei saanud ta hammustada.

Muidugi ka Garry oli end koos Erini relvaga kohale ajanud. Tahad plaastrit? Mul paar tükki veel on." Sest ta teadis, kui ebamugav on liikuda, kui kuskil verd ka tilgub. Ta avas oma koti ja rebis kahest uurest plaastrist ühe. Peab seda puhast vett haavale laskma, et puhas oleks. Muidu võib mädanema minna..." ja see oleks praegu eriti halb. Samas, vesi pidi tõesti puhas olema. Ta pani ka tema relva tüdruku ette lauale.

"Mida kurat ma siin küll plaastriga peale hakkan? Ma saan hakkama. See on kõigest kerge kriim," urises Erin momendiks kergelt Barry peale, kuid peagi kergelt pead raputanud, võttis ta kapi pealt ühe veepudeli ja paar konservi ning rätikut endiselt enda "kriimu" peal hoides, kõndis ta rahulikul sammul tagasi eesruumi poole. Teepeal haaras ta kaasa ka enda relva, mille endale seljale viskas. Seda ta enam maha ei jäta. Järgmine kord ei pruugi tal nii vedada ja naine võib lõpetada kas läbinäritud kõriga või samuti ühe ebasurnuna.

Mees ainult muigas ja pistis plaastrid tagasi kotti. Tegemist oli muidugi militaarse plaastriga. "Olgu, ise tead enda vigastusi paremini," tegelt ta lihtsalt ei tahtnud, er miski effektiivsust langtaks.

Hea oli teada, et tiimikaaslasega kõik korras on. Kuniks Nate verd nägi. See küll hea polnud. See haigus, mis zombisid posessis, levis mostly küll ainult hammustuse tagajärel, aga nad ei saanud olla surmkindlad, et lahtistesse haavadesse see viirus kuidagi ei levi. Või mis iganes asi see oli, mis surnud ellu äratas. Igal juhul ei hakka Nate nii väikse kriimu pärast oma tiimikaaslast maha laskma ega midagi. Erin jääb ellu. Vaevalt jõudis Nate tagasi eesruumi astuda, kus Tina üksi hetkel oli. Garry oleks pidanud ka ette jääma, mitte samuti taha jooksma, nagu lammas, jätab ühe tiimikaaslase üksinda eesruumi valvama? Kuid juba pakkus Walstorm plaastrit Erinile, millest naine ilmselgelt keeldus. "Viinaga tuleks see puhtaks teha. Vesi ei aita," märkis Nathaniel kergelt ilmselget. Veega puhastamine ei kaitsenud haava igasuguse sodi eest, mille eest viin kaitseks. Aga seda neil hetkel tõesti polnud. Tuleb mingi alkoholipood leida, mis pole veel tühjaks tehtud.

Siiamaani pole ükski naise tuttav lahtise haava kaudu nakatunud, seega ei peaks ka Eriniga midagi hullu juhtuma. Kui tegu ikka oli ainult kriimuga, nagu ta ise mainis põgusalt. Esiteks ainult üks pisikene kriim ei veritseks nii jubedalt, kui see haav tegi ning teiseks ühe kriimu pärast ei nähvaks Joanne enda kaaslasele. Küllap hetkel domineerisid naise peas tema isa sõnad, mis käskisid tal nutmise lõpetada, püsti tõusta ja edasi mängida. Jahm.. tema isa soovis hirmsasti poisslast ning sai hoopis Erini, kes huvitus ainsana perest sõjaväest ja üldse erinevatest füüsilistest tegevustest. Ta oli see poisilik tüdruk enda õe kõrval. Pudeli koos paari konserviga letile kahe õllepudeli juurde jätnud, tõi Erin kiirelt ära ka ülejäänud kaks pudelit ja konservid. Eks nad jaotavad need kuidagi oma vahel ära, et kõigil võrdne raskus oleks. Tavaliselt nad nii tegid.
Toetanud ennast vastu letti, eemaldas Erin kokkukäkerdatud lapi enda alaseljalt, silmitsedes seal olevat verd. Nagu oleks kuuli saanud.

Tina oleks koheselt Erinile taharuumi appi tormanud, aga selle asemel sai ta käsu paigale jääda. Ja käsk on käsk. Naine vaatas pinksalt tänavat, hõõrudes kergelt enda silmi. Väsimus hakkas peale tungima. Kuna ta kuulis tagant teiste hääli, siis oli ilmselt kõik korras. Ja peagi sai ta ka sellele mõttele kinnitust, sest üksuslased tulid tagasi tema juurde, rääkides haava puhastamisest. Erin sai ilmselgelt viga. "Haav tuleb kinni panna, see levitab verelõhna," arvas naine. Okey, nad ei teadnud täitsa täpselt, kas see meelitab neid surnuid ligi, aga oli ilmselge, et värske liha neile meeldis. Seega kaugele see verigi jääb.

Blake'i kuueliikmeline grupp oli linna saabunud täpselt nädal hiljem, kui esimene grupp ehk juba 2 nädalat tagasi. Esimese sealoldud nädala jooksul suri enamus Blake'i tiimikaaslastest (neli kuuest) zombierünnaku tõttu, kuna nad olid sattunud mingisugusesse suurde bbq restorani, mille tagatoad kubisesid näljastest värdjatest, kes megaintensiivse liha lõhna peale sinna kogunenud olid. Blake oli koos Oliveriga olnud, kes valvas seljatagust ehk liikus meeskonnas alati viimasena ja nii olid nad kutiga pääsenud köökidesse ning muudesse restorani ülerahvastatud tubadesse minemast. Granaatitega 'ellu' jäänud elukatele üks-null teinud, õnnestus neil Oliveriga oma tiimikaaslaste laipade juurde pääseda ning neilt kõikvõimalikud vaja minevad salvad, granaadid, toidupoolised ja muu taolise kraami endaga kaasa võtta. Vaatepilt oli muidugi õõvastav, sest me kõik teame, milleks üks näljane zombie võimeline on. Blake ja tema ülejäänud grupp oli linna saabunud küll täisvarustuses, kuid kuna nakatunud inimesi on seal küll ja veel, kulus neil kuule sama palju, kui esimesena linna saabunud grupil. Nii liikuski Blake koos ellujäänud semuga ülejäänud ajast edasi täiesti omal käel ning hoiti pigem madalat profiili, kui kõmmutati täie rauaga kõik vastutulevad elukad maha. Nende põhieesmärgiks oli säästa toitu, energiat ning laskemoona ja leida võimalikult kiiresti ülesse kas esimene grupp või ellujäänud. Üksinda neil kangelasi mängida mõtet ei olnud, sest nii oleks nad üsna kiirelt hukka saanud. Suure osa oma 'seiklusest' üritasid Blake ja kutt liikuda mööda madalate majade katuseid, kuna seal oli lihtsalt kõige ohutum ja nii valdasid nad ka head vaadet ümber toimuvale. Nii olidki nad puhtjuhuslikult jõudnud esimesele grupile nii lähedale, et kuulda granaadipauke ja neid siis katusel olles märgata. Neli eriüksuslast? Olid nad hargnenud? Blake ja Oliver asusid kiirel tempol teist tiimi jälitama, kuid nad oli endiselt väga ettevaatlikud, et mitte sattuda zombiede või mutantide ohvriks. Vahepeal uuris ta ka enda verest ja porist sitaseks saanud kaarti, et vähegi aimu saada, kus nad nüüdseks juba asuda võib, kuid selle nädala aja jooksul oli kutil orienteerumisvõime põhimõtteliselt kadunud. Blake tänas jumalat, kui märkas kaugelt esimest gruppi ühte eriti räbala olekuga McDonaldsisse sisenemas. Kuidas nad oma liikumise küll nii hästi ajastanud olid? Mees ei olnud allaandja, kuid alles sama päeva hommikul oli ta kindel, et ei leia tsiviliseeritud inimesi veel nii pea ning ei kulu kaua, kui ta viimaks lihtsalt üksindusse ja nälga ära sureb. Nad sörkisid kiirtoidurestorani (olgugi, et tal restoranide vastu eelmise nädala kokkupuutest foobia tekkimas oli), Blake'i käed kindlalt kaitseriivita M4'l ja gaasimask eest ära lükatud, et vaade vähe selgem oleks. Viimaks tiimikaaslasega hoonesse sisenenud, langetas ta eriüksuslasi märgates relva ning jäi siis ukse peale seisma, olemata päris kindel, kas see kõik oli hallutsinatsioon või reaalsus.