Eriüksuslaste massikas

Garry noogutas kergelt, Ta hingas sügavalt sisse ja välja ja kui too ukse lahti lõi läks ta kiiresti sisse, relv toas kiiresti ringi ka liikumas, vähemalt nii oli plaan, sest järgmisena sai ta hoopis tellisega vastu rinda, õnneks mitte vastu pead, mis muidugi väga mõnus tunne ei olnud, kuid parem kui pea. Nii palju juhtus tänu sellele, et ta astus sammu tagasi ja sõrm tõmbas korra päästikku, nii et lakke lendas mingi 3-4 kuuli. Vähemalt oli tal ikka suppressor automaadi otsas. Ta tundis, kuidas tast mööda keegi juba hiilis, sest ega ootama ei jääda, kuni ta nii öelda täielikult toibub, kuigi see oli väga lühike aeg.

OT: Enamus on siis ka järeldus, mis tegusid tehakse.

Tina astus Garry järel hoonesse ning säilitas endale antud ülesande ehk siis vaatas paremat poolt, aga ta ei jõudnudki väga kaugele, sest siis kuulis ta kellegi kisa ja tellis lendas juba ei tea kust tema tiimikaaslase suunas ja too vaarus saadud löögist mitu sammu taha poole, lastes kohe ka tule lahti. Ilmselt oli selle põhjuseks tema sõrm, mis sellise ehmatuse peale lihtsalt päästikule vajus. Kuna Blake ja Oliver olid ka juba hoones, siis said nood tüübid edasi liikuda, kuigi esimesele tellisele järgnesid kohe ka uued. Mis ajast zombied telliseid loobivad? Mutandid ehk hoopis?

Nathaniel astus seekord viimasena sisse. Ilmselgelt. Ta jõudis sisse just siis, kui Garry teise tellisega vastu nägu sai. Või oli see kolmas? Zombid ei oska telliseid loopida, nad pole nii targad. Ja nad ei karjunud ka ega jooksnud. Ega tassinud vett ja riideid kaasas. "Tina, Erin, järgi neile!" käskis Nathaniel naisi kohe. Blake ja Oliver samal ajal vaatasid seda kohta üle. Nate langetas oma relva ja vaatas Garry poole. Nahhui ta lakke tulistama pidi? Neil niigi kuule vähe.

Tina vaatas vaid murdosa sekundiks Erinile otsa ning siis jooksid naised juba koos selles suunas, kuhu need telliseviskajad kadunud olid. Selles linnas ootasid neid ikka üllatused üllatuste järel. Kõige pealt kohutvad nad kahe üksuslasega, siis sattuvad laeva peale, kus on ellujääjad ja nüüd ajavad nad taga keda? Veel ellujääjaid või jälle mingit uut tüüpi ebardid? Hüpanud kahe tagaaetava järel aknast välja tänavale, jooksis Tina neile järgi ja oli nüüd täiesti kindel, et tegu on täiesti tavaliste kahe hirmunud tüdrukuga. Lisanud natuke kiirust, jõudis ta ühele tüdrukule piisavalt lähedale, et tema käest kinni võtta ja ta seega enda haardesse tõmmata. "Rahune maha, me ei ole siin selleks, et teid tappa," lausus Tina, jäädes seisma ning lastes aegamisi enda kindlat haaret näitsiku ümber lõdvemaks, "ja see oli mu partner, keda sa tellisega surnuks tahtsid visata. Nice shot but not cool. Miks te üldse linnas olete? Olete laevalt?" Tina pommitas tüdrukut koheselt küsimustega, liikudes samal ajal aeglaselt tagasi hoone poole. Ei ole eriti soovitatav niimoodi keset tänavat seista.

Mees ei jõudnud suurt reageeridagi kui ta peale kahe tellise veel vastu lõugu sai... Ta ei suutnud end kohe ka püsti ajada, sest ta peas kõik kajas hetkel. Arvestades sellega, et ta pole midagi söönud ega ka neli päeva maganud, oli ime, et ta teadvusel veel oli. Nagu automaatselt tõmbas ta relvale luku peale pikali olles ja seejärel surus kätega kõrvad kinni, et pea paigale jääks, sest tal oli tunne nagu maailm väriseks... Hetk aega võtnud tundis ta, kuidas kõik oli rahulikumaks jäänud. Vähemalt talle tundus nii. Pea lõhkus ikka korralikult. Ta oleks tahtnud hetkel Oliverile kallale hüpata, kuid muidugi surus ta kõik tunded alla. "Idioot," vastas ta ühe sõnaga ja sundis end kuidagi istuli, kuigi kõik oli otsekui ta vastu surutud. Ta sülitas seejärel verise sülje maha ja tõmbas kotist siis ka vee pudeli, kust ta võttis lonksu vett ja peale seda ka teise lonksu, et teadvus natukenegi paremaks läheks, sest hetkelise tunde järgi võis pilk iga hetk tasku minna. Seejärel märkas ta, et ka ta käsi oli verine, mis oli tõenäoliselt lõuast tilkunud. Vastu lõuga oli ta ju tellisega saanud. Ta viis pilgu tellisele ja märkas teravat tellise äärt, tundub, et pool tellisest oli varem ära tulnud, tehes ühe ääre veel teravamaks. Ta pilt oli nüüd ka enam vähem taastunud, mille järel ta viis pilgu Oliverile ja avas suu, et juba midagi öelda kuid pani kinni. Mitte selle pärast, et tal polnud midagi öelda, vaid et sellise inimesega polnud midagi teha. Niiviisi see usaldus kaobki. Omamoodi oli hämmastav, kuidas pinge, magamatus võivad nii kergelt ka märku anda. Ta pidi siiski tunnistama, oleks ta zombie olnud, oleks see hea vise olnud, kuid tõenäoliselt mitte piisav.

Kõik oli kuidagi kirju järsku. Juba kamandas Oliver Blake'i ka tüdrukutele järgi, mis tegelikult oli igati loogiline kui nüüd mõelda, sest Erin oli haavatud ju. Tundus, et ta kriim polnud üldsegi ainult kriim. Kuid nüüd tuli Oliver Nathanielile ette kandma ja Nate vaid noogutas selle peale. Küsimusele/palvele ta vastata ei jõudnud, kui Oliver teda juba loa eest tänas ja Garryle piki lõugu virutas. No jah, eks ta oli selle mõnes mõttes ära teeninud, aga samas ta alles sai tellisega vastu pead ka. "Lähme kõik välja! Vali oma sõnu Walstrom!" käskis Nate. "Ja võta end kokku," lisas ta ning tõmbas siis mehe majast välja. Oliver ja Erin ilmselgelt järgnesid neile. Nathaniel viis pilgu sinna, kuhu tüdrukud jooksnud olid ja siis sinna poole, kus mass zombisid nende poole tuias. "Sadamasse ja laevale, kohe!" hüüdis Nathaniel. Plikasid kaasa vedada ei tohiks väga raske olla, ka siis, kui nad šokis omadega on.

Ta liigutas kätt niiviisi, et Nathi haare läks lahti ja lausus "Ma saan ise, aitäh," mille järel haaras ta ukse äärest kinni ja upitas end püsti. Tahaks teada, mis ta ise teeks, kui ta tellisega vastu pead saaks praeguses olukorras. "Tänan, tundub et debiilik ja virutamine on lubatud," pomises ta vaikselt omaette, mis kindlasti Nathi kõrvadeni ei jõudnud. Kui ta vaevu püsti oli saanud, lendas ta pilk trepi juurde. Ega ta midagi väga kusjuures täpselt ei kuulnud, sest kerge kiljumine oli ikka kõrvas, see on siis aju kiljumine. Aga tüdrukute kiljumine kindlasti nõudis palju tähelepanu ja tõenäoliselt äratas ka ülevalt korruselt elanikud ülesse. Tollest trepist kukkus alla üks zombie. Tundub, et ka veel paar tükki üritas sealt alla tulla lisaks. Mees ajas relva oma seljale ja tõmbas välja oma matšeete, teise kätte noa. Ta viskas suure tempoga noa otse üritava zombie silmast läbi ajju ja machete lõi ta suure kiirusega äsja alla kukkunud zombie pähe , kes lõpetas ka kohe liigutamise. Kolmas zombie oli saanud alla ja kõndis mehe poole. Mees tõmbas ahju juurest roobi ja virutas sellega lihtsalt tugevalt vastu pead, nii et roob ka sinna kinni jäi. Tüübi peakolju oli juba poolenisti purunenud. "Kolm kuuli, rahul?" küsis ta Oliverilt ja tõmbas nüüd matšeete ja noa ära ja liigutas neid kiire tempoga maa poole, nii et veri tegi põrandad natukene punaseks, kuivõrd veri see üldse oli. Seejärel pistis ta matšeete oma tuppe tagasi ja noa ta tõmbas lihtsalt kiiresti üle ahju serva, mille järel ta pani selle oma saapa äärde. Tundub, et rohkem kedagi üleval korrusel polnud. Ta kõndis majast välja nagu Nath oli käskinud. "Kurat vilin, kao juba ära!" lausus ta vaikselt endale, ajades relva kätte nagu kord ja kohus.

Nathaniel ei liikunud paigast enne, kui tema rühm kindlalt koos on. Ja see tähendas, et Blake ja Tina tuli ka ära oodata koos nende tüdrukutega. Aeg kulus käest ära. Kuidas nad laevale saavad üldse? Kas laeva ja mandrivaheline sild mitte üles tõstetud pole? Järgmisel hetkel oli blondim neiu kahest end lahti rabelenud ja tormas nende poole. Nate viis oma relva kõrvale, kui Lyla talle sülle jooksis. Ooh, need ilusad silmad, neist ei saanud kohe mitte kuidagi mööda vaadata. Aga neiu kaunile välimusele oli Nate endiselt keskendunud ja kortsutas kulme, kui too kisama pistis. "Kuidas me laevale saame?" küsis mees kaunitarilt marurahulikult. Võiks ju eeldada, et tütarlapsed on laevalt, kui seal inimesi oli. Ja kui nad laevale saavad, on nad ohutus kohas mõneks ajaks. Aga kuidas nad laevalt uuesti maha saavad? Eks sellele tuli mõelda siis, kui nad juba selle neetud vraki peale jõudnud on. "Mehed, liigutame end! Sadamasse!" käskis Nate kiirelt. Õnneks polnud sadam enam kaugel.

Erin sisenes hoonesse viimasena, jäädes pigem ukse juurde valvesse. Juhul kui surnud peaksid hoonet ründama, siis oleks naine esimene, kes sellest teada saaks ja ta saaks kiirelt ka Nate ja teisi hoiatada. Oliveri ja Blake suhtes tekkis Joannel kerge vastumeelsus. Ta allus endiselt Nate'le, kuid nood tüübid ilmusid ei kuskilt kohale ja hakkasid kogu tsirkust juhtima. See polnud normaalne. Kui majas korraga liikumine pihta hakkas, ajas Erin ennast kiirelt ruumi, jäädes Garry kõrvale seisma. Tüüp ei näinud just eriti hea välja, kuid tal polnud võimalust mehelt oleku kohta küsidagi, kui korraga tormas Tina aknast välja ühele tüdrukule järgi ning talle läks peagi järele ka Oliver. Ning järgmine hetk kamandas Nate juba Erini ja Barry majast välja.
Kuigi kaua nad seal seista ei saanud, sest peagi tuli joosta enda elu eest sadama poole, juhul kui kellelgil polnud just plaanis saada zombie toiduks.

OT: Edasi postitame ellujäänute massikasse!