Eriüksuslaste massikas

Erin toppis noa, millega ta enda küünealused kirelt puhtaks tegi, tagasi saapa vahele, visates endale koti selga. Salve üle kontrollinud, võttis ta vaikse klõksuga relvalt kaitseriivi peale maha ning peale kahte plahvatust astus ta Tina kõrvale, olles valmis neid värdjaid ükshaaval maha võtma. Momendil oli plahvatuse tagajärjel tekkinud tolmupilv nii nende sõber sinna peitumiseks kui ka vaenlane, sest ega need pool-surnud nüüd nii lollid ka polnud. Kuigi nende kavalus oli puht juhuslik. Ühesõnaga võisid ka nemad kasutada tolmupilve ära. Loodetavasti on nad piisavalt lollid ja jooksevad kohe püssitoru ette.
Koos Tinaga ootas ta Nathanieli otsust edasiliikumiseks. Relva kindlalt käes hoides, jälgisid Erini heledad silmad tähelepanelikult kindlat punkti, kus plahvatus oli toimunud. Mõtlematus ei tulnud tõesti hetkel neile kasuks.

Fakk, Nathaniel oli lootnud, et kogu müür kukub teele, aga ei osa sellest pidi ikka nende plaani rikkuma. Aga vähemalt oli Garryl täpne silm olnud ja ta oli kõik õigesti teinud, see oli tõesti asi, milles sai kindel olla. "Oota!" käskis Nate, kui Garry liikuma kiirustas. Tolm oli kohutavalt paks ja liikus nende suunas. Clarke'i üks silm oli suletud ja teine vaatas endiselt läbi tema M4 sihiku. Liikumist polnud näha, kisa ega midagi ka mitte. Mis sellest relva summutist ikka kasu on, kui sa just kaks granaati oled heitnud ja need kõva lärmi teevad. Nathaniel tõstis pilgu viimaks tolmupilvelt ja viis selle tänavale, mida mööda nad tulid. "Fack it," pomises ta kui kolme mutanti nende poole liikumas nägi. Zombidel polnud nii palju mõistust, et mingeid eeliseid enda kasuks ära kasutada, seega olid nad ohutumad vaenlased, aga mutandid olid need, keda ei tasunud alahinnata. "Gaasimaskid," käskis mees. "Ja hoiame kokku ja liigume kiirelt läbi tolmu!" käskis ta kui omale ruttu gaasimaski ette kinnitas. Hingamine hingamiseks, aga maskiga nägid nad pilve sees paremini kui ilma maskita, seega oli see eelis. Aga ikka võis tulla ette olukordi, kus oma tiimikaaslast vastaseks pead, seega pidid nad kokku hoidma. Ja tihedalt. Nüüd võisid ja pidid nad kiirelt edasi liikuma.

Pikalt mõtlemata tõmbas ta samuti gaasimaski pähe. Ta viis pilgu mutantide poole ja vaatas neid vihase pilguga, samas kergelt ka kartva. Need olid olevused, kes olid nii öelda next level mutanteerumises, väehemalt nii sai tema sellest aru. Ta noogutas kergelt ja hakkas seejärel liikuma koos meeskonnaga koos läbi tolmu liikuma. Ta lihtsalt lootis, et tolmus zombied ei haista nii hästi, sest tolm siiski segab seda ja nägemisest rääkimata, kuigi siiamaani ta on aru saanud, et zombied ei näegi midagi, vaid nad lihtsalt... haistavad ja kuulevad ja liiguvad selle järgi. Aga tegelikult keegi ei teadnud, mis need tegelikult on. Ta tahaks tegelikult leida mingi uurimise keskuse, kus zombiesid tõenäoliselt rohkem uuritakse üles, aga ilma meeskonnata see ei tule kõne allagi.

Tinale, nagu ka ilmselt teistele, ei jäänud märkamata Nathanieli väike kimbatus. Kõik ei läinud nagu plaanitud, aga seda juhtus ikka. Pidi lihtsalt kiiresti midagi uut välja mõtlema. Aga probleem oli selles, et nad ei olnud ei söönud ega puhanud ja seega oli nende mõtlemine pisut aeglane. Kuid siiski kuulnud sõna 'gaasimask' tõmbas Evelry selle endale kiire ligutusega ette. Hoides relva enda pihus, liikus naine Erini ja Nathanieli vahel edasi. Tolm oli hetkel küll saatanast, sest ebasurnud ilmusid nende juuurde nii järsku, et sul pidid lihtsalt super refleksid olema, et neid mitte endale veel lähemale lubada. Üks hammustus ja sa oled surnud, kuigi meeskonna eeliseks oli kindlasti turvis ja muud kaitsmed, mis nende keha katsid. Aga nagu ikka, leidus ka neil õrnemaid kohti.

Tõmmanud ka endale gaasimaski pähe, tõstis Erin sihiku ühe silma ette, liikudes rühmaga kaasa. Juhul kui Nathaniel jälgis eestoimuvat, hoidis naine silma peal nende selja tagusel. Pole vaja ootamatuid külalisi, sattudes nii ebameeldiva üllatuse ohvriks. Samas jälgis Joanne silmanurgast ka kolme mutanti, kes loodetavasti ei jää nende teele. Viimane kord kui nad nendega kokkupuutusid, suutis Erin ühe küll tappa, aga siiski jäi ta hiljaks. Stone hukkus koos nii mõnegi teise liikmega.
Hetkel töötas tolm õnneks nende kasuks ja loodetavasti jääb see ka hetkel nii. Vahet pole, kas nad näevad või ei. See pole Jo'd kunagi huvitanud. Peaasi, et selline jäletis sureks lõplikult ega tõuseks enam püsti.

Nathaniel liikus koos oma tiimikaaslastega kiires tempos. Oli hea, kui Erin seljatagust jälgis, nad pididki kõik üksteise seljataguseid jälgima. Nurga tagant välja astunud zombie sai Clarke'i M4'st kuuli pähe kiiremini, kui olend ise aru sai, mis teda tabas. Nende õnneks olid need ebasurnud siin vägagi lost ja eriüksuslased said puhta nahaga tolmupilvest läbi. Mutandid polnud küll inimmõistusega, vähemalt ei tundunud neil nii palju mõistust olevat, aga nad olid targemad ja organiseeritumad kui zombid. Oleks hea, kui nende üksus nendega enam kokku ei puutuks. Nate tõmbas gaasimaski peast, kui nad värskes õhus jälle olid ja järgmiste majade taha varjusid. Oli veider mõelda, et need zombid kunagi inimesed olid olnud. Tegelikult ei tohtinudki nii mõelda. Sedasi hakkavad mõttetud süümepiinad sind närima. Nathaniel pani oma gaasimaski ära ja hoidis relva kindlalt enda käes. "Nüüd lähme mööda kitsamaid tänavaid edasi. Võitluspind on sedasi väiksem," ütles mees kindlalt. Mida laiem ala, seda suurem võimalus üllatusteks. Ebameeldivateks üllatusteks.

Garry ainult noogutas selle peale ja sättis relva paremini kätte."Kuhu me liigume?" küsis ta, tõmbas gaasimaski peast ära ja lisas "võibolla peaks ajama end kuskile kõrge maja tippu, et ümbrust kontrollida?" pakkus ta välja. Teda muretses see, et zombiedel oli mingi kindel suund "Kes teab miks zombied liikusid kindlas suunas. Äkki on seal veel mingi ilge boss mis sööks meid ära ja kogub nii öelda jõudu endasse?" läks mees kergelt utoopiliseks, kuid osaliselt oli tal ka õigus, sest nad ei teadnud neist eriti midagi ja lisas "Lisaks tulevad zombied plahvatuse suunas, mis tähendab, et kitsad kohad lähevad ohtlikuks, me saaksime maja tipus täpsemalt näha kus keegi liigub ja kust parem liikuda." ta teadis, et mis iganes teevad, peavad nad kiiresti liikuma, enne kui ümbruskond zombidest täis ujub.

Mõned meetrid enne tolmupilvest pääsemist pidi Erin raiskama kaks kuuli, et lasta maha kaks surnut, kes ootamatult välja ilmusid. Õnneks oli naisel säilinud kiire reageerimisvõime, kuigi ta polnud juba mitu päeva maganud ja väga vähe söönud ning joonud. Loodetavasti saavad nad kiirelt enda varudele täiendust, sest vastasel juhul annab keegi neist lihtsalt üsna pea otsad. Inimene sureb siiski ennem veepuuduse kui nälja kätte.
Jõudnud viimaks pilvest välja, kontrollis Erin kiirelt tolmupilve, nii kaugele kui ta nägi, üle, tõmmates hetk hiljem maski peast. Nathanieli käsu peale noogutas naine kergelt. Talle meeldiks küll rohkem mööda laiemat tänavat liikuda, kust on võimalik kiiremini varjuda, aga samas kus on ka rohkem ohte, kui kõndida mööda kitsaid tänavaid, kus pole nii kerge varjuda üllatuse eest. Seega loodetavasti neid ei tule. Relva kindlalt käes hoides, viskas Erin kiire pilgu tolmupilve poole, pöörates peagi enda heledad silmad Garryle. Tüübil oli õigus. Neil oli vaja varitsemispunkti, et kontrollida üle ümbrus.

Tina eemaldas teiste eeskujul enda gaasimaski ning vaatas ja kuulas siis enda kaaslasi. "Muidugi tuleks kasuks kuskilt kõrgelt natuke ümbrust vaadata, aga see võtab meilt aega ja meil ei ole seda enam nii palju, pidades silmas nii seda, et meie toidu- ja joogivarud on otsas, rääkimata magamisest, kui ka seda, et mõne tunni pärast hakkab hämarduma," lausus naine. Nad ei tohtinud enda energiat nii palju raisata. Kuigi samas eks nad pidid ju siiski ka enda turvalisuse kuidagi tagama. Aga noh, mida iganes nad ka ei mõelnud, lõpp sõna jäi nagu nii nende veeblile. Seega pööras Everly enda pruunid silmad temale, oodates käsku. Ja ilmselt ükskõik, mis see ka ei oleks, seda ta ka teeks. Ta lihtsalt ei suuda enam kogu aeg kõiges kahelda.

Laiemal pinnal pole just varjumispinda ju. Sa jooksed ringi seal suurel pinnal. Aga kitsastel tänavatel olid käigud ja pidevalt sai kuskile taha jälle varjuda kui vaja. Aga ajalugu näitas, et zombide eest end peita väga mõtet polnud, targem oli nad kohe maha lasta. Selle ümbruse kontrollimise ideega oli ta aga väga nõus. Nad tõesti ei tea, kuhu kõik zombid liiguvad ja Garry totakas jutus oli iva sees. Väga vabalt võis sadama pool mingi suurem koll olla, kes nad nahka pistaks. Nathaniel oli viimase nädala jooksul aina vaiksemaks muutunud ja mõtles rohkem, kui välja ütles. Kes teab miks. Tavaliselt oli ta see jutukas tüüp. Aga eks sellised olukorrad muudavad kõiki. Ka tema kahtles ja see oli julm tunne - teada, et tegelikult pole tal aimugi, mis oleks see õige otsus, mis kõik ta rühmakaaslased eluga välja tooks sellest pasaaugust. Iga tema järgmine otsus võis nad edasi viia ja samas maksta kellegi elu. Nate toetas oma rusika vastu seina ja ohkas kergelt. Ümbrust uurida või lihtsalt edasi liikuda? "Okei, otsime mingi piisavalt kõrge maja, kuhu otsa saaks ronida," nõustus Nate. "Aga hoiame suuna sadama poole," lisas ta ning hakkas edasi astuma. Ta tahtis sealt põrgust pääseda, aga koos oma tiimiga. Nii palju, kui neid veel alles olid. Nad pidid mingi masina tööle saama, lihtsalt pidid! Nate võttis liikumise pealt taas vasaku käega oma särgi alt hõbedase risti, mida ta suudles. Vaatamata kõigele juhtunule suutis ta ikka jumalasse uskuda.

Mees noogutas ja lausus "Vaadake, et maja sirge oleks, ei taha eriti pikali kukkuva maja otsa ronida," mainis ta muuseas teistele, mitte et nad lollid oleksid. Mees tegi kindlaks, et relv niisama lahti ei läheks ja lükkas selle seljataha. Seejärel tõmbas ta enda kõrvalt niiöelda tupest välja matšeete, mille ta oli spetsiaalselt endale kaasa pakkinud. Kuna missioonile saates oli tal kahtlusi, et ta võib ebamugavustesse sattuda, oli matšeete tema arvates parim lahendus, kuna see oli mõnusalt pikk ja terav, mis vähendab tõenäosust, et zombie saab midagi vastu teha. Samas oli ta raskem mis tähendab, et see polnud nii kiire kui nuga, kuid hetkel ajas muidugi matšeete väga hästi asja ära.

Vaevalt oli Nathaniel enda otsuse teatavaks teinud, kui Tina kohe ringi hakkas vaatama, liikudes rahulikul, kuid siiski tempokal sammul edasi, hoides samas enda silmi ka ümbrusel. Relv oli endiselt kindlalt tema käes ja laskevalmis. Tundus, et nende seljatagus oli Erini kätesse jäänud. Garry väike 'nõuanne' pani naise vaikselt turtsatama ja enda pead raputama. "Yeah, mister obvious." Küll ta ikka oskas õigel ajal õigeid asju öelda. Aga noh, isegi sellisel totral lausel oli praegusel hetkel mõte sees.

Nate ei pannud seekord kaaslaste tögamist tähele. Natuke vaba vestlust oli hea tegelikult. Väga hea. Nad olid ju kõik ometi sõbrad, vähemal või rohkemal määral. Aga Nathaniel oli hetkel liiga pinges, et ise midagi vaimukat öelda, nagu tal tavaliselt kombeks oli. Ta liikus kiirelt edasi ja jälgis ümbrust. Siiski ei jätnud ta kaaslasi maha. Tema eelistas igal juhul oma M4'ja. Ja kui sellest väheks jäi, oli tal veel ka tema käsikas ja nuga. Nad liikusid kiiresti ja hetkel mingeid takistusi nagu ette ei jäänud. Veel mingi kilomeeter kuni poolteist ja nad peaks sadamat ehk juba nähema majade vahelt. Siiani olid kõik hooned, millest nad möödusid üsna kahtlase olemisega, nii et nende otsa nagu ronida ei tahaks. Siis aga peatus Nate ühe maja juures, mille seina küljes oli isegi mugav redel. Paar viimast pulka olid küll murdunud, aga mööda seda sai üles küll. "Garry, Erin, üles ja võtke kaart kaasa ning vaadake ümbrus üle. Me jääme Tinaga alla ja hoiame siin silma peal," andis Nate käsu. Miks nad alla jäid? Sest kui nad kõik kribinal-krabinal kadusele ronivad ja alla mingid zombid või mutandid kogunevad on allatulemine kangesti raskendatud tegevus. Seega pidid nad õhu puhtana hoidma.

Midagi suuremat mõtlemata noogutas ta ja lõi oma matšeete tagasi tuppe ja tõmbas hoopis noa välja pistis hammaste vahele, et kui peaks vajadus minema on seda kergem võtta. "Ma lähen ees!" ütles ta vaikselt ja hakkas mööda redelit ronima, haarates kiiresti Tina käest ka kaardi, mille ta ennem kokku oli pannud.

Tina otsis koheselt kaardi välja ja ulatas selle siis Garry poole. Silmitsedes redelit, mis ei tundunud enam sugugi kindel, käis naise peast läbi mõte, et ehk peaksid katusele minema hoopis naised, kuna nad on kergemad, aga ta peatas selle mõtte koheselt. Ta otsustas ju mitte enam kahelda ja teha seda, mis tal kästakse. Kas või kordki elus. Tina võttis koheselt asendi sisse ühel pool redelit, jättes teise poole veeblile. Nii oli neil mõlemale poole hea vaade. Hetkel tundusid tänavad õnneks üsna vaiksed.

Nathaniel jälgis hetke, kuidas Garry ja Erin mööda redelit kiirelt üles ronisid ja jälgis siis tähelepanelikult seda tänavat, mis talle jäi. Ootamine oli kõige nõmedam tegevus, eriti siis kui kõik rahulik tundus. Ta tõesti väga lootis, et sadam on puhas ja nad saavad vett, sest well tema veevarud olid otsakorral ja ta oli enam kui kindel, et sama lugu oli ka tema tiimikaaslastel. Süüa neil ka enam väga polnud, aga see polnud esimene prioriteet hetkel. Ilmselgelt.

OT: Kuna erina on offline siis ma teen üleval käigu kiiresti ära .

Kaks tükki suundusid kiiresti katusele ja ei läinud kaua kui nad seal ka olid. Muidugi oli kogu linnale ilus vaade. Esimese asjana vaatas ta nende poolse ümbruse. Tema õnneks oli see enam vähem tühi. Ta pööras pilgu teisele poole ja ta vaatepilti sattus räme vaatepilt. Seal kus plahvatus oli olnud oli kõik kohad zombisid JUBA täis. Kõik tänavad. "Üks asi on kindel, nad reageerivad häälele..." Seejärel viis pilgu ta sadama poole. Üllatuseks nägi ta seal tõesti laeva. Kiiresti Binokli haaranud vaatas ta laeva poole. "You must be kidding me..." ta nägi seal inimesi värvimas midagi linapeale. "Sellest saab kerget huumorit teha!" Ta ajas kiiresti paberi enda ette ja tõmbas kotist veel läbipaistvat paberit ja siis kerge sellise musta paksema pastaka. Ta tõmbas kaardile kaks kriipsu ja siis ka läbipaistvale paberile ja ühendas need kriipsud ära. Seejärel märkis ta tollele paberile kõik tänavad mis hetke seisul olid enam vähem tühjad ja selle piirkonna kus alates asi läheb vägagi ohtlikuks. Samuti märkas ta nooltega ära zombie liikumise suuna. Kuna zombied olid kokku aetud, hakkasid na ka vaikselt laiali iga üks ühes suunas minema ja suur hunnik pidi ka laevale jõudma. Ta viis pilgu nüüd laevale ja luges mitu inimest ta hetkel pardal nägi. "6 inimest..." nii palju ta hetkel vähemalt nägi. Nüüd viis pilgu viimasele olulisele faktile... Ta uuris sadama ümbrust "Yess..." lausus ta vaikselt, sest tundus, et autosid seal jagus. Äkki mõni oli sõjaväe auto, mis on ka EMP kindlad. See oli kaheldav, aga lootus võis olla. "Ok, mul on kõik oluline kirjas. Lähme alla ja jagama infi mis siit saime!" kindlasti oli midagi, mis naabrile jäi silma ja temale ei jäänud..."

Nathaniel jälgis endiselt tähelepanelikult ümbrust. Ta kuulis katuselt kostuvaid pominaid, aga ei saanud neist aru ja ainult lootis, et eemalt midagi head paistab. Ja et zombid neid enne kätte ei saa, kui nad sadamasse jõuavad. Kaval oleks kuskile laevale varjuda ja tee laevalt kaile katkestada. Siis saaks nad vähemalt öösel korralikult magada ehk. Vähemalt ühe öö. Ehk oli sadamas mõni kaubalaev, kus oli veel toitu, mis polnud halvaks läinud. Mõni konserv või kuivtoidu pakid. Samas, eks see oli ainult ilus lootus ja tõenäoliselt oleks neil targem öösel kuskil katusel magada või midagi. Valvekordadega. Juba hakkas tasapisi hämaramaks kiskuma.

"Sadamas on hunnik autosid ja üks laev kus on ellujääjad ja nad hetkel kirjutavad valgele linale mingi punase möksiga "inimesed", mille nad vist plaanivad laevale riputada ja ma ei tee nalja!" ta maandus Nathanieli kõrval ja ulatas talle kaardi koos läbipaistva paberiga. Ta teadis täpselt, et jooned tuleb ühendada, siis saab kaarti lugeda "Meil vedas, meie piirkond on enam vähem tühi. Hetkel on targem otse siit sadama poole minna. Siis peaks teele jääma mingisugune mac restoran, kus me saame rohkem infi jagada." ütles ta lühidalt ja kiiresti ja toppis oma noa tagasi sinna kuhu see kuulus.

Nate kuulas Garry juttu ning võttis kaardi ja läbipaistva paberi, kust iganes mees seda veel saanud oli, ning luges kaarti. "Inimesed?" üsis Nate kahtlevalt ning lükkas oma automaadi seljale. "Nagu päris ajudega inimesed, kes kontrollivad oma tegevusi ja mitte üliarenenud mutandid?" uuris Nathaniel igaks juhuks. Muidugi poleks Garry idioot, ta teeks vast ikka vahet päris inimesel ja noh... Zombil. Aga antud olukorras oli Nate'i uskmatus mõistetav. Ta pakkis kaardi ja paberi kokku ja pakkis need Garry kotti. "Okei, siis liigume edasi ja kiirelt," andis ta käsi ning nad hakkasid edasi liikuma tolle nimetatud Maci poole.

Eriüksuslased liikusid kiirel sammul ja ei läinud kaua kuni nad jõudsid nii öelda Maci. Garry vaatas sisse ja lasi kaks kuuli, sest tundus, et nad just tegelesid mingisuguse söömisega "Clear!" teatas ta ja sisenes. Tundudes, et maja on tühi ja jätttes ülejäänud maja tema meeskonna kaaslastele kontrollida, tõmbas ta käega ühe suvalise laua tühjaks ja pani sinna lauale kaardi (Ma järeldan, et ta sai selle Nathilt tagasi) ja ka läbipaistva kaardi peale. Seejärel ta ohkas kergelt ja ootas, et kõik koguneksid tema ümber, et siis tema ja Erin rääkida saaksid. Hetkel kaks blondiini nähtavuses polnud.

Kui käsk anti ülesse minna, noogutas Erin kergelt. Automaadile kaitseriivi peale tõmmanud, asetas ta selle endale seljale ning Garry järel ronis ta redelist ülesse. Õnneks oli maja piisavalt kõrge, et anda hea ülevaade tänavate olukorras, surnute liikumisest ja üldse mingistki elumärgist. Mehe sõnade peale noogutas ta kergelt ning kui tüüp mainis korraga laeva ja seal olevaid inimesi, kergitas Joanne küsivalt kulme, kõndides Garry kõrvale. Binokli silmadele tõstnud, pööras ta selle sadama poole. Kurat. Tal oli õigus. Inimesed, mis inimesed. Vähemalt nende missioon siin on natukenegi vilja kandnud, kui nad suudavad nendeni elusana jõuda ja nad elusana siit välja transportida.
Peagi olid nad uuesi ülejäänud rühma juures ning liikusid edasi. Enda relva uuesti laskmisvalmilt silme ette tõstnud, liikus Erin grupi taga, valvates nende selja tagust. Nagu ennist sai mainitud - üllatusi pole vaja. Kui nad peagi Maci sisenesid, kontrollis naine kiirelt üle ka tagaruumid, et seal ühtegi surnut ega elusat poleks. Aga nad olid üksinda. Relva langetanud, tõmbas ta kaitseriivi uuesti peale ning kõndsid laua juurde, kus Garry oli juba kaardi lauale pannud.