Ellujäänute massikas

OT: Kõigile, kes kuuluvad ellujäänute gruppi.

Ehk siis suur osa rahvast oli laevatekil ja värki. Mõelge ise oma peaga ka, miks te siin olete ja kellega te räägite. I don't care.

Valerie istus maas, selg vastu mingit murdunud posti, mis kunagi ehk midagi tarvilikku üleval oli hoidnud ja varjas parajasti kinnastatud käega haigutust, mis ta suu vägisi lahti tõmbas, pannes naise samal ajal kulme kortsutama. Huvitav näoilme tuli sealt kokku kindlasti. hetkel lõõmas väljas juba keskpäevane tuline päike, aga ega see ei takistanud Valeriel väsinud olemast. Öösiti just väga magus uni ei tulnud kui iga vaiksemgi heli endiselt võpatama ja enda kallist varandusest kinni haarama pani. Küll aga oli päike just nimelt põhjus selle kulmukortsutuse taga - neidise huuled olid üsnagi ära põletatud ja kuivad ja ega huulepalsamit just ostma minna ei saanud ju. Aga tegelikkuses oli ta taoliste asjadega juba harjunud.
Hetkel oli Val vaid tumeda maika, natuke katkiste ja määrdunud teksade ja saabaste väel, sest noh.. soe oli. Enda pluusi, salli ja muu eluks vajaliku kraami oli ta pannud seljakotti, mida ta alati endaga kaasas kandis ja mis nüüdki naise kõrval seisis. Kunagi ei tea, millal keegi su asju "kajutist" pätsa paneb ju. Naine uuris enda küüsi, mis kinnastest välja paistsid, sest ega seda luksust ju polnud, et su nahkkinnastel lausa sõrmeotsad ka veel alles oleks, ja nuputas endamisi, kas ta jõuab kümneni lugeda enne kui mõni jälle selle "Lähme siis sinna pagana Dallasesse" arutelu koha pealt taas suu lahti teeb.

Raven oli üllatavalt kiirelt ja kergelt omaks võtnud selle kuumuse, mis mõne jaoks oli lausa piinav, pannes ta päeval varjudes käima ning lubades alles ööhakul sealt välja tulla. Aga mitte Faye. Küllap aitas kaasa 15-aastane kogemus Texase kõige lõunapoolsema tipu juures elamine. Võib-olla oli põhjus hoopis milleski muus.. kes teab.. ning vaevalt kedagi ka huvitab.
Enda suurt üle-õlakotti ühel õlal kandes, lonkis neidis aeglaselt laevasisemusest välja tekile, kus kunagi oli olnud suur bassein, koos baari ja muude lõbustustega, kuid nüüdseks on alles vaid üks suur auk, mis on ka kaetud plankudega, et keegi sinna sisse ei kukuks ega vihmavesi seal võimalikult kaua püsiks. Hetkel oli see küll tühi.
Seljas kandis näitsik nagu ikka tumedaid pikki rõivaid, kuigi õues oli tõesti kuum, kuid see ei seganud neidist. Aeglasel sammul kõndis ta basseinist mööda piirdepoole, istudes selle juurde maha, selg vastu torusid, hoides samaaegselt varju.
Tüdruku pruunid silmad jälgisid üksikuid inimesi laeval ringi liikumas, võttes samal ajal kotist välja ühe vähestest raamatutest, mis tal õnnestus päästa enda kogust. See oli küll väga kapsaks loetud ja kollakate lehtedega, mis on otsast rulli keerdunud ja katkised, kuid seda andis veel lugeda.

[You must be registered and logged in to see this link.]

Ka Thomas ja Catherine jõudsid peagi välja laevatekile, Catherine ees jooksuga ning Thomas peagi talle järgnemas. Miks Thomas üldse seda kõike kannatas, see oligi kõik Cati jaoks. Ilma temata oleks mees tõenäoliselt ammu ise kusagile ära läinud või mida iganes teinud, aga tema tütar pidi olema kõige ohutumas kohas, mis hetkel leidaval oli, ning selleks oli laev. Ja Cat ei kurtnud. Tom ka ei kurtnud tegelikult.
Heledas kuigi kergelt määrdunud riietuses tüdruk oli jooksnud laevaääre juurde ja kiikas üle selle, end kikivarvukile ajades. Tumedates rõivastes Thomas järgnes talle ja tõstis pisitütre üles, et ta paremini vaadata saaks ja noh, nii tundis Tom ka kindlamalt, et Catherine ei kuku alla ennast liiga kaugele upitades. "Issi, kas ma saan ka kunagi sinna minna?" küsis Cat käega linna suunas viibates, teise käega kindlalt mehe kaela ümbert kinni hoides. "Kunagi ehk kindlasti. Seal ei ole väga midagi huvitavat tegelikult," vastas Thomas tüdruku poole vaadates, õrn naeratus huulil. See oli hea, et Catherine'i ei heidutanud Tomi välimus. Samas tüdruk teadiski oma isa alati sellisena. "Aga ma tahaks ikkagi näha kaugemale.." oli tüdruk nukker. Thomas vaatas jälle linna suunas ning jutustas siis tüdrukule natukene, mis seal leidus ja milline see kõik kunagi olnud oli. Teisi, kes neid vaatasid, ei pannud mees väga tähele. Ega ka Cat.

Gavin oli juba pea tund aega tekil seisnud ja jälginud ümbrust. Kohutav, kuidas aastaga oli terve maailm täielikult muutunud. Igasugune eelmine elu oli justkui unustatud. Need igapäevased asjad, mis olid täielikuks rutiiniks sulandunud, olid nüüdseks ajalugu. Millal muutus elu uuesti normaalseks? Ilmselt mitte lähiajal. Theo kandis halle dressipükse, tumesinist T-särki ja ühte kulunud kirjaga pusa. Mees kuulis, kuidas keegi temast möödus ja pilgu selja taha viinud, nägi ta Fayet. Ravenile järgnenud, nägi mees, kuidas ta raamatu kotist välja otsis. "Sees hakkas igav?" alustas Theo vestlust.

Kui Yami oli pärast väikest uinakut end üles ajanud, kammis ta oma kajutikeses veel mingi kammiräbalaga oma pikad siidised juuksed ning otsis kirjapulka ja paberit, et samuti tekile suunduda ja oma järjekordsed mõtted kirja panna. Ta tahtis saada kirjanikuks ja tahab siiani, aga praegune olukord on selle unistuse poole püüdlemise natuke raskeks teinud. Sellest Yami end aga heidutada ei lase ning kajutist väljudes ja oma pikkade jalgadega üle rusude astudes suutis ta leida vaid tüki sütt ja natuke seinalt maha koorunud tapeeti. That will do. Söe ja koltunud paberitükikesega suundus temagi tekile, istus ühte üksikumasse nurka ja asus oma mõtteid kirja panema.

Kui Yami kedagi rääkimas kuulis, tõstis ta pea ning katkestas kirjutamise. Selle inimese jutus see-eest oli point. Nad ei saa ju igaveseks laevale jääda. Siis tuli neiul üks mõte. Talle tuli kohe meelde rusuhunnik, mis jääb koridori, kus on tema kajut ja mida ületades võib peaaegu, et jalaluud murda. Ta ajas end püsti ja sammus vaikselt rääkija juurde, et oma mõtetest rääkida. Rääkijaks oli üks blondiin. ,,Braavo, hea kõne," lausus Yami naeratades. ,,Aga mul on mõte. Me võiks sama hästi üritada laeva käima saada. Kuigi ma leidsin küll üleeile rusude alt täiesti juhuslikult kruvikeeraja, ei pruugi me tervet tööriistakasti leida, aga ma olen üsna kindel, et meie seas on ka MacGyveri tüüpi inimesi, kes võiksid ka ükskõik millega laeva käima saada. See teeks siit minemapääsemist lihtsamaks, kui me sellega hakkama saaks." Yami jäi nüüd vait, ehkki oli kindel, et blondiin laidab tema mõtte maha.

Valerie oli päris üllatunud, sest vahepeal tuli üsna mitu inimest laevatekile ja kõik tegelesid omi asjadega. Aga päris poole minutini ta oma sekundite loendamisega ka enne Lyla tulekut ei jõudnud. Juba esimene fraas pani teda silmi pööritama ja huvi neidise sõnade vastu kaotama. Kui ta sellise suhtumisega rahvast kokku ajada püüab, siis vaevalt sealt miskit head tuleb ja Valeriel polnud tahtmist mingit catfighti kuulama hakata. "Praegu pole mõtet nagunii liikuma hakata.. Kus sa öösel siis magad kui õues miinuskraadid on? Mõttekam oleks varahommikul minna, et saaks võimalikult kaugele liigutud ja erinevaid ööbimispaiku uuritud. Ja mida sa nende mutantide ja muude elukatega ette kavatsed võtta kui mõni vastu tuleb? Ja viimsed toiduvarud vead ka sinna? See kõik tuleb natuke rohkem läbi mõelda ja vähemalt seni kuni kindlat plaani pole, on targem ja ohutum laevas olla. Tänu siin püsimisele oleme me üldse elus," tegi ka Valerie lõpuks suu lahti, toon küll üsna osavõtmatu ja neutraalne. Tema üheks vaidlejapooleks saada ei tahtnud. Lihtsalt tuli teatud faktidega arvestada. Mitte kõik polnud nii suitsiidsed ja hetkel veel viimaseid toiduvarusid oli, nii et oli ju natuke aega mõelda ka korralikult selle reisi üle.

Gavini tähelepanu tõmbas üks valjuhäälne naine, kes otsustas rahva kokku ajada enda. Mees läks pisut sinna poole, kus tekkis arutelu, kuna soovis ka sõna sekka öelda. "Selles on sul õigus, et peaks millalgi liikuma hakkama, varud ei kesta igavesti, aga on vaja planeerida, pakkida allesjäänud asjad kokku ja mõnel varahommikul enne lõõskavat päikest liikuma hakata. Kella üheteistkümnest 1-2 peame kindlasti puhkama, seega oleks mõtekas 4-5 ajal liikuma hakata, aga millal?" rääkis noormees. Ta oli varem üsna suur matkaja olnud ja ka kõrbesarnastes kohtades käinud, muidugi ei olnud ta pidanud rinda pistma mingisuguste zombidega või väärastunud inimestega. Ta teadis, et enda taskunoaga selliste vastu ei hakka.

Raven jõudis vaevu lugeda mõne rea, kui Gavin teda tagasi reaalsusesse tõi. Kunagi oli neidis leidnud raamatutest pääsetee sellest igavast argielust põnevasse maailma, kus sa võid olla kes tahes ning teha mida iganes soovid. Nüüdseks on olukord hoopis vastupidine. Sest see, mis maailmast järel on, pole reaalsus ega mingi elu. See oli surm ja tühjus. Mehe küsimuse peale ei jõudnud Faye midagi vastataki, ainult kerge naeratuse jõudis saata, kui korraga keegi taaskord rahvast püüdis veenda siit minema tõmbama. Näitsik oleks läinud ükskõik kellega hetkel kaasa, peaasi, et siit minema pääseks. Varahommikuti kui päikene on juba tõusnud, aga väljas pole veel tapvalt palav, on püüdnud näitsik enda jaoks leida teed, mida mööda ta kasvõi üksinda läheb. Seega kuna ta oli kahekäega lahkumise poolt, tõusis ka Raven püsti, toppis enda raamatu kotti ning liikunud mõned sammud rahvamassile lähemale, jäi ta Gavini kõrval seisma, käed teksade taskus.
"Laev ei liigu siit kuhugi ... ma olen korduvalt püüdnud mootorit korda teha, aga see on liiga kaua lihtsalt seisnud ja nüüdseks igat pidi roostes, kivi täis ja üldse päris korralikult segipekstud.. seega see jurakas siit kuhugi ei liigu. Jalgsi on meil suurem lootus kuhugi jõuda. Ma olen uurinud natukene äärealasid viimased kaks nädalat ning olukord polegi nii hull.. sealt on võimalus isegi linnast välja saada ja vajadusel on meil võimalik isegi mõni sõiduk töökorda saada," lausus Faye vahele. Bensiini mõnus bensiinijaamas isegi on veel alles ning kõik autod pole õnneks ka täitsa rusudeks sõidetud. Mõne päevaga saaks ta isegi kaks tükki täitsa töökorda. "Seega olen ma ka poolt," lisas Raven kiirelt lisaks kui hääletuseks läks, tõstes ka enda käe.

Yami ohkas sügavalt, kuid kuulas samas, mida ka teised rääkisid. Raveni mõte tundus igati hea ja oma väikest suukest ei kavatsenudki nukunägu kinni hoida. ,,Olgu," ütles ta. ,,Ma olen poolt. Aga minu arust on Raveni jutus point. Me ei pruugigi laeva just käima saada, aga plaan on hea." Temagi ei tahtnud laevale jääda, ta tahtis siit pääsemisel esimese asjana oma venna üles otsida, ükskõik siis kas elusalt või kõige hullem - surnult.

Thomase tasase jutu katkestas ühe laevatekile tulnud tüdruku hääl. Lyla, loomulikult. Ta pöördus ümber, et vaidlust jälgida, ning Cat kortsutas selle peale üldse kulmu, sest ta tahtis veel sellest toredast elust kuulda, mis ei koosnenud ainult laevatekil elamisest, aga ei hakanud vinguma, sest too tädide vaidlus natukene isegi hirmutas teda. Lyla hääl oli nii vali ju.
Thomas ei öelnud terve vaidluse aja midagi vaid mõtles omi mõtteid, noh, äraminekuga seotud mõtteid siiski. Lõpuks läks hääletamiseks, aga Tom ei teadnud siis ka, mida teha. Catherine oli tänu laeval püsimisele elus, nad kõik olid. Ja Thomas ei saanud käituda nii, nagu ainult talle parim oli. Tema võis ju väljas ellu jääda, aga Cat.. paljud siiski hääletasid mineku poolt. Thomas teadis, et kui enamus on mineku poolt, siis ta peab ka minema. Noh, ei pea, aga üksi nad sinna laevale ka ei jää. Teistega koos oli kindlam. Siiski ei öelnud ta veel oma häält sekka, vaid tahtis näha, mis ülejäänud hääletamise tulemuseks jääb.

"Noh, ma olen ka siis poolt, kui ei tormata nüüd ilma igasuguse mõtlemiseta Dallase poole mingi lollaka suhtumisega, et ettevaatust ei ole vaja ja elu on lill," lausus mees eelkõige sellele happy-go-lucky blondiinile, kes tundus olevat kõva naiivitar, aga Gavin ei teadnud Lylat paremini ja ei hakanud rohkem tema kohta eelarvamusi tekitama. Theo ei olnud siin vrakil suur sõprade tekitaja, talle meeldis eraldatus vähemalt selles olukorras.

Ka Raven ei pooldanud ilma mõtlemata tormamist, lootuses, et äkki veab. Tüdrukule meeldis toimetada kindla plaani alusel ning igaks juhuks mõelda välja ka paar varuplaani, juhul kui miski peaks viltu vedama. Nii peaksid ka nemad tegema, kui enamuse otsusel nad suunduvad Dallase poole. Miski ei hoidnud enam Faye'd siin kinni, seega ei leidnud ta ka põhjust, miks mitte minna ning juhul kui tõesti on kuskil ellujäänuid ja võimalus normaalsemale elule, siis miks mitte sellest kinni võtta.
Gavini sõnade peale naeratas neidis õrnalt. Tüüp oli üks vähestest, kellega näitsik ellujäänutest siin laeval suhtleb. Nagu mees nii polnud ka Raven suur sõprade tekitaja. Küllap see, mis juhtus tema perega, pani tüdruku mingisugusse kesta, mis ei lase tal saada inimestega lähedaseks, sest kunagi ei tea, millises olukorras on tema või tüdruk ise homme. Elus või surnud või hoopis veel üks zombie tänavatel.

Sookie oli terve hommikupooliku tegelenud enda riiete korrastamisega, neid nõelunud ja üritanud plekke välja hõõruda, nüüd nägid need paremad välja, kui varem. Ta lihtsalt pidi pidevalt midagi tegema, samuti oli ta venna riideid üritanud paremaks teha. Nüüd, kui ta pani tähele, et inimesed hakkasid millegipärast välja kogunema ja vestlesid omavahel, ajas ka tema ennast kajutist välja ning ühines nendega, ta jõudis tekile täpselt selleks ajaks, et aru saada, mille üle arutati. "Ma usun, et siit ära minek oleks tõesti õige teguviis," lausus ta ka enda arvamuse, "muidugi juhul, kui me selle jaoks tegutsemisplaani välja mõtleme." Sook muigas kergelt. "Ei tahaks esimese nurga taga kellegi söögiks langeda." Ilmselgelt oli kõikidel sama mõte, kuid Sook ei teadnud mida Eric teha tahtis ning hetkel ei olnud teda veel rahva seas ka, seega ilmselt tegeles ta kuskil omi asjadega. Seda aga tüdruk teadis, et kui Eric ei ole nõus lahkuma, ei läheks ka tema, enda venda ta maha ei jätaks.

Julian ei olnud peaaegu kunagi enda arvamust avaldanud, ta lihtsalt tegi, mida teised otsustasid ning tegutses siis nii, et kõigile parem oleks, vähemalt ta alati üritas õigesti käituda ja teha õigeid asju. Nüüd aga toetas ta vastu reelingut ning vaatas kaugusesse, ta teadis, et nad peavad lahkuma, kui nad tahavad ellu jääda. Aga tema poeg. Julian ei teadnud, kus on tema poeg Darren. Linna läbikammimine oli liiga ohtlik, kuigi ta oli selleks enda poja jaoks valmis, kuid niipalju, kui nad olid linnas ringi liikunud, ei olnud seal enam teisi ellujääjaid. Ja mis siis, kui ta poeg pääses ning ta ongi nüüd seal Dallases laagris. Äkki ta näeb seal viimaks enda poega. Liiga kaua on möödas, vahepeal oli Julian lootuse juba kaotanud, kuid aegajalt tuli see siiski tagasi ning maailm tundus jälle natuke helgem, mis siis, et tegelt oli see nagu põrgu. Seega mees lihtsalt vaikis nagu alati, ta pidi kõigepealt iseendas otsusele jõudma ning alles siis sai ta hakata enda arvamust avaldama.

Eric surus enda käed sügavale teksade taskutesse, silmad muretud ning näol vaevumärgatav muie, kuidas ta vaatas, kuidas naised üritas välja mõelda, mida teha. Tõsi, nad ei saanud igaveseks sinna jääda ning oodata, et neil söök otsa saaks. Vastasel juhul on nemad need, kes üksteist sööma hakkavad. Samuti oli viimasel ajal nii mõnedki haigestunud ning meditsiini, seda ei olnud kusagil. Kuid ometi oli Ric suutnud alles jätta kaks asja, millest ta hoolis: enda õest, kes samuti enda suu lahti tegi ning... suitsud. Ilma nendeta ei oleks saanud. Oleks siis ka välgumihkliga muretu teema, ei. Gaas oli peaaegu otsas.

Ric oli juba ammu aru saanud, et eriüksuslastele ei saa nii palju loota. Noormehel ei olnud aimugi, mida nad nii kaua ootasid. Oleks t e m a eriüksuslane, hakkaks ta kohe midagi tegema selleks, et nad sealt kiiresti kaduda saaks. Enda arust oli noormees selleks piisavalt hea liider, samuti oskas ta võidelda, isegi tulirelvadega oli ta hea. Vähemalt enne sõda oli olnud. Nüüd ei olnud ta kaua harjutada saanud. Kuid nugadega - seda ta sai ning ta ei oleks silmagi pilgutanud, et üht lihaõgijat teise ilma saata. Eriüksuslased olid aga aeglased. Kus nad nüüd siis olid? Miks nad endiselt midagi teinud ei olnud? Noormehel hakkas kannatus kaduma ning sellepärast kostuski sügavalt tema kurgupõhjast vali sõna: "Poolt!"

Ta astus Sookie kõrvalt ühe sammu ettepoole. "Kuid me vajame plaani. Ilmselt olete te isegi selle mõelnud," jätkas ta, huuled muhedaks naeratuseks naaldumas. "Pole aimugi, kui palju neid värdjaid meid seal ees ootamas on. Me peame olema valmis. Igaks asjaks." Ta ohkas vaikselt ning süütas suitsu, mille ta pakist võtnud oli. Kellegagi jagama ta ka ei hakanud. Tal oli ainult paar pakki alles ning jumal teab, kaua ta nendega elama pidi. Ta ahmis paar mahvi enda suitsust ning jälgis seejärel enda tumepruunide silmadega teisi. Äkki oli kellelgil mõni idee, millega lagedale tulla.

"Kui sa just hiromant pole, ei saa me kuidagi igaks asjaks valmis olla," sõnas Valerie kerge muigega ja ajas end aeglaselt püsti, vinnates siis seljakoti ühele õlale. "Andke teada siis, millal liikuma hakkame või miskit," lisas naine kerge õlakehitusega ja tammus üsna suvalises suunas minema. Noh täpsemalt küll mööda teki käsipuu serva väheke kaugemale sinna kogunenud rahvast. Tal polnud erilist tuju seda korduvat "me vajame plaani!" jura kuulata. Vähemalt mitte hetkel. Muidu oleks asjalik naine sõna sekka öelnud ja üks juhtivaid aktiviste olnud, aga ta ei teadnud veel, kas ta üldse pooltki selle plaani osas oli ja enne kui kõik läbisegi arvamusi kisama hakkasid oli tal vaja enda jaoks see värk läbi mõelda. Iseseisvus ftw or something.

Sookie vaatas uhkelt enda venda, ta oli lihtsalt nii õnnelik, et tal nüüd vend olemas oli. Terve ei elu ei olnud teda kusagil ja kõige raskemal ajal oli ta siiski olemas ning Eric oli üleüldsegi ainuke, kes tal veel alles oli jäänud. Tüdruk noogutas targalt enda venna jutu peale kaasa. "Sellest tuleb pikk retk," pomises ta endamisi. Vahemaad olid ju pikad ning rasked, igal teel liikuda ei saanud, alati pidi enda seljatagust jälgima. Sook vaatas, kuidas Val minema sammus ning muigas. Ilmselgelt ei tahtnud ta nende loba hetkel endam kuulata. Sookie aga ei vaevanud enam temaga enda pead ning viis silmad tagasi neile, kes veel seal olid ning olid valmis arutama plaani.

Yami arust oli ka see planeerimine või asi käest ära läinud ja temagi ei viitsinud seda enam kuulata. Eks see selgub nagunii, kui keegi millegi asjalikumaga lagedale tuleb ja minekuks läheb, praegu on parematki teha. Endiselt koltunud paberitükikest ja söekillukest käes hoides sammus Yamile samuti sinna, kuhu oli kogunenud rohkem inimesi, võttis tekil istet ja jätkas oma poolikut kirjutist.

Eric vaatas, kuidas Valerie minema sammus ning turtsatas endamisi. Tal ei olnud mingit tahtmist lastega vaidlema minna. See oli nende elu ning kui nad tahtsid seda nii vabalt võtta, siis oli see nende oma soov. Ric aga soovis sealt ära kaduda. Tal oli siiber sel laeval passimisest ning ta teadis, et tema väikeõde soovib seda sama. Too oli noor, Ric'ist üksteist aastat noorem ning ta ei olnud sugugi nii rasket nooruspõlve ära teeninud.
Ric ja Sookie ei olnud koos üles kasvanud kuid nüüd, kui nad taas lähedased olid, kavatses noormees enda ainsale veresugulasele toeks olla. Nende ema oli kadunud kuskile Floridasse ning mehel polnud aimugi kas too üleüldse eluski veel oli. Ega ei huvitanud ka.
Noormees pöördus ringi ning vaatas Sookie poole. "Varsti lähme me siit ära, ma luban sulle. Ühel või teisel viisil," lausus ta neidisele, tõmmates suitsust järgmise mahvi.