Eriüksuslaste massikas

Kuna naine oli enda tähelepanu hetkeks tänavalt enda kaaslastele vinud, siis märkas ta meest alles siis, kui too ukse lahti seisis. Automaatselt vajutas naine päästikule, kuid mehe õnneks läks kuul temast mööda. "What a fuck!" käratas Tina, tõstes relva kindlalt enda ette sihtides meest endiselt kerge umbusaldusega. Oket, ta oli eriüksuslane ja kohe mitte üldse zombie moodi, aga siiski oli kuidagi imelik kedagi veel elusana ja normaalsena näha. Hoides mehege silmsidet, astus ta paar sammu taha poole, et tüüp sisse saaks tulla.

Nate oli tagasi astunud laua juurde, kus neil oli kaart ja silmitses seda taas mõtlikult, kuigi tal plaan juba peas selge oli, kui ta ukse juurest hääli kuulis. Samamoodi, nagu Tina, tõstis ka Nathaniel relva laskevalmilt üles ning sihtis kahte kogu, kes jube sirgelt sisse astus. Tundes kogudes ära eriväelased, langetas Nathaniel oma relva. Mitte lihtsalt eriväelased, vaid Blake ja Oliver! "Blake! Oliver! Mida kuradit! Mida te teete siin?" küsis Nate ning suutis üle pika aja koguni muiata. Esimesel rühmal polnud aimugi, et linnas oli veel üks rühm eliitväelasi ju. Nüüd oli see aga tore üllatus. Eriti, kuna Blake, Oliver ja Nate kõik koos olid treeninud ühes baasis enne erirühmadesse jagamist ja semud omavahel olid. Sõbralikku nägu, peale oma tiimikaaslaste, selles põrguaugus näha oli igati teretulnud!

Ka Garry hakkas juba relva kuid loobus. Ka tema tundis näod ära. Ta ajas end tagasi eelmisele kohale tagasi ja vajus istuma. "Ka mina olen rõõmus," lausus ta emotsioonid välja. Vedas ainult, et keegi ka mööda lasi. Ta oli hetkeks erini leitud söögi täitsa ära unustanud.

Tina lasi relval langeda ning ta hoidis seda nüüd ainult ühe käega, relva ots praktiliselt maad puudutamas. Kuidas ta küll oli kohe tule avanud? Ta ei oleks elu sees sellist viga varem teinud. Ja lisaks sellele lasi ta veel mööda ka. Okey, praegusel hetkel oli see muidugi positiivne. Korraga tajus naine sellist veidrat pinge langust, et tal hakkas lausa sees keerama. Kuigi jah, tal ei oleks ilmselt midagi isegi välja oksendada. Kui veebel meeste juurde läks ja neid lausa nimepidi kutsus, siis taandus Tina eemale vastu seina, lastes relval enda kõrvale maha vajuda. She was sooo losing it.

Puhkuseks oli see loomulikult kohutavalt kena koht. Eriti nüüd. Aga Nate ei pannud semu vähe külmemat tooni tähele. Ta ise oli kaks minutit tagasi täpselt samasugune olnud, aga nüüd rõõmustas teda sõprade nägemine liialt palju, et reaalsuses püsida. Neetult hea oli näha, et kaks tuttavat nägu siiski elus on veel. Aga üsna pea rebis reaalsus ta maa peale tagasi, eriti kui ta Oliveriga sarnaselt katkisest aknast välja vaatas ja neid rususid silmitses. Ime, et see klaas siin täiesti kildudeks omadega veel polnud. "Sant," vastas ta ning noogutas oma rühmakaaslaste poole. "Kõik mis meie kaheteistkümnesest grupist järgi on," mainis ta ning silmitses hetke Blake'i. Ja Oliver ja Blake olid ilmselgelt enda grupist ainsad ellujäänud. Kuradi neetud linn! "Me nägime sadamas ellujäänuid, me ei tea, kui mõistusel nad on, aga kuna meil vesi otsakorral on, otsustasime sadamasse liikuda ja sealt mõne töötava masina ka otsida," viis Nathaniel semud kiirelt nende plaaniga kurssi. Alles siis taipas ta, et peaks tutvustama ka kõiki omavahel, kuna teised ju Oliveri ja Blake'i ei teadnud. "Gerow, Walstrom ja West," tutvustas Clarke enda rühmakaaslasi semudele perekonnanimepidi, noogutades iga nime omaniku poole, kui ta tema nime ütles. "Ja need on Green ja Hutcherson," tutvustas mees oma semusid ka rühmakaaslastele. Ta hõõrus mõtlikult oma habemes lõuga: "Igal juhul pole meil siin kaua aega passida, sest kari nakatunuid tulevad meie suunas hetkel."

Tina võttis suure sõõmu õhku ning tõstis enda pilgu siis ülesse, kui ta kuulis enda perekonnanime Nathanieli suust väljumas. Ta noogutas lühidalt uutele tüüpidele, "vabandust selle....'sooja' vastuvõtu pärast. Ma lihtsalt...," aga ta ei hakanud enda lauset lõpetamagi, vaid lõi lihtsalt käega õhku, haarates maast taas enda relva ning lükates sellele kaitseriivi peale. Järgmisel hetkel libistas ta selle endale selga. Ennem kui ta veel kedagi mõtlematult laskma hakkab. Nüüd on neid vähemalt natukenegi rohkem, mis tähendab ka rohkem silmi. Nii oli natuke lihtsam vast ringi liikuda. Wait...kelle käske ta nüüd täima peab? Endiselt Nathanieli? Ilmselt. Vähemalt nii kaua kui keegi midagi vastupidist ei väida.

Erin viskas verise närstu endast eemale ning tõmbas lähemale enda seljakoti, millest ta leidis piisavalt sidet, et enda haav kinni katta ja hoida veritsemist kontrolli all. Koti pistnud ka enda leitud konservid ja ühe veepudeli, tõmbas naine koti uuesti kokku ning tõstis enda heledad silmad kahele kutile. Nimed polnud tõesti tuttavad ja samuti ka mitte näod. Joanne tõmbas koti peagi kokku ning lasi sellel vastu enda jalga toetuda. Kui Nathan tegi kiire tutvumisringi, noogutas Erin ainult kergelt, kui tema nime mainiti.
"Hei, Tina," pöördus ta naise poole, visates talle ühe pudeli vett. Gerowile kulus see ära. Mitte keegi polnud neist päevi joonud. Ise ta samas vett veel ei puutunud. Tal polnud nii suur vajadus selle järgi ning pealegi oli tema kõrval letil veel kaks pudelit õlut. See peaks ka asja ära ajama. Vähemalt siin pole olukord nii täbar, kui oli Los Angeleses, kus Erin enne teenis eriüksuses kui asjad peale pommitamist hulluks läksid, kuid peagi toodi ta siia üksusesse üle.

"Tänks," naeratas Tina kui oli pudeli kindlalt enda käte vahele püüdnud. Ta keeras sellel korgi pealt ära ning võttis ühe lonksu, kuid tema organism nõudis koheselt veel. Ta teadis, et ei tohi sellele järgi anda ja kohe tervet pudelit endale sisse valada. See teeks asja ainult hullemaks. Seega jõi ta pudelist väikeste lonksude kaupa, turgutades ennast sellega pisut. Ilma söömata peab ta veel natuke vastu, aga ilme veeta küll mitte. Seega oli Erini leid hetkel lihtsalt suurepärane ja täpselt see, mida Tina vajas.

"Kõige puudus," ütles Nate. "Aga vesi on hetkel üks reaalne asi, mida me saaks sadamast," lisas ta ning püüdis sõbra visatud pudeli kinni. Ta võttis paar lonksu. Tal endal oli veepudel juba ammu tühi kahjuks. Nüüd oli hea juua. Palju muidugi ahnitseda ei tohtinud, sest kokku pidi hoidma ja ta organism läheks suurest veekogusest lolliks. Mees andis pudeli sõbrale tagasi ning silmitses hetke neid veepudeleid, mille Erin tagaruumist leidnud oli ja mingi toit. "Okei, jagame selle omavahel ära ja hakkame liikuma. Kuidas kõigil laskemoonaga muidu on?" küsis ta nüüd kõigilt. Ta juba teadis, et Garry oli kokkuhoidlik olnud, aga Garry polnud nii nurka ka korra surutud olnud, kui Nate'il kord juhtus, kui nad tiimi paariks hetkeks kaheks olid löönud. Igaljuhul oli neil kõigega üsna nigel seis. Nathaniel lasi nüüd need kolm veepudelit ära jagada ja toidu samuti, et kõigil võimalikult võrdsed raskused oleks. "Läksime," käskis veebel, kui kõik valmis olid. Ta võttis relvalt kaitseriivi maha kohe, kui nad majast välja astusid.

Erin kergitas kergelt kulme, kui Oliver tema hinnalised õllepudelid maha kildudeks lennutas. Eks ta peab hiljem siis kas uued leidma või Tina kõrvalt lonksu võtma. Ennast püsti ajanud, viskas ta endale koti selga ning võttes relva kindlat kätte. Kaitseriivi maha võtnud, võttis naine kindlalt relva endale kätte, olles üks viimaseid enda rühmas, kes majast lahkus. Seega jäi ta koos Oliveri kahekesi selja tagust valvama. See oli alati olnud Joanna töö ning sellest ta hetkel küll ei loobu. Õnneks naise seljal olev haav ei andnud ennast hetkel tunda ning kuna ta on osalenud viie aasta jooksul mitmel suurel operatsioonil, siis ei peaks ta midagi sellise kriimu pärast tusatsema. Ta on ka hullemat näinud ja kogenud.

Garry oli kõigile seljaga ja vaatas aknast välja, kui pilt läks hästi hetkeks mustaks. Kui ta lahti tegi hetkega, oli ta ikka täpselt samas asendis. kurat, see pole hea mõtles ta. Ta polnud juba isiklikult neli päeva järjest maganud. Kui ta kuulis midagi vee jagamistest, sai temagi kuskilt ühe vee pudeli. Ta avas selle ja võttis selle ja kallas hästi väikse tüki käele ja sellega hõõrus ta seilme eest puhtaks, mis turgutas kergelt silmi. Seejärel kaalus ta ka paar lonksu võtta, kuid loobus sellest mõttest. Ta teadis, et kui ta võtab nüüd juua, hakkab magu tööle ja ta ei saa korralikult keskenduda. Ta keeras kordi kinni ja pani selle kotti õlle kõrvale. "Ma võtan vasaku ääre." teatas ta, kui kuulis järsku kaugelt mingisugust häälte sarnast.. "Kas ma kuulen luulusid?" küsis ta selle peale.

Tina juba teadis, et tal oli veel kuus tervet salve ja seitsmes oli tema relvas sees. Naine keeras pudelile korgi peale tagasi ning pani selle endale kotti. Veel natuke raskust, aga ta ausalt öeldes ei teinud sellel enam isegi vahet. Hetkel jättis naine enda M4 selga ning võttis hoopis kätte enda M9, sest mingil veidral põhjusel oli ta sellega palju täpsem. Muidugi ei saanud ta sellega nii kaugele lasta, kuid siiski. Everly jäi Jo ja Oliveri ette, liikudes seega Nathanieli selja taga, võttes endale parema poole, kui Garry vasaku võttis. Päike hakkas juba õnneks aegamisi madalamale vajuma, mis tähendas, et see ei kõrvetanud enam nii halastamatult.

Nate liikus kiirelt edasi, koos oma tiimikaaslastega. Ilmselgelt oli ta üksi kõige ees, aga see teda ei häirinud. Ta eelistaski esimesena kõike kohe näha. Kuidagi jube turvaline oli teada, et Blake ja Oliver nende seljatagust valvavad. Vaevalt said nad veel oma viissada meetrit edasi liikuda, kui Nate ühe maja ukse ees maas üht täidetud veepudelit märkas. Ta tõstis käe ja käskis tiimil seisma jääda. Veepudel keset linnavaremeid? Nathaniel hindas seda pooleldi lagunenud maja ning käskis siis tiimil edasi liikuda. Ta peatus ukse juures ning andis tiimile käsu maja läbi otsida. Kõigepealt andsi ta aga Garryle märku, et ta sisse tormaks, kui Nate ise ukse maha löönud on. Mees luges vaikides kolmeni, lõi ukse maha ja siis lasi Garryl sisse hüpata, et teised kohe Garry järel sisse saaks astuda.