Ellujäänute massikas

Nohjah, aga üle kordamine ei teinud kunagi paha. Kuigi nate oli tubli küll jah, aga teised polnud see hetk (vist) veel toidu kallale asunud. "Kas me neid zombisid kuidagi vette ei saa ajada? Kõige lihtsam terve mass korraga ära uputada.. Muidu raiskame laskemoona või miskit. Ja päris aleva külje peale granaate ka lennutama ei saa hakata," mõtiskles Valerie jalgu kõlgutades. "MA võin ka valves olla täna. Nagunii magada ei saa," lisas naine. Kuigi nüüd otseselt ju homme varahommikul minekut polnud nii et see teda üleval hoidma ei peaks, aga uni oli siiski harv nähtus tema jaoks. Pidev ärevus oli sees ikka.

Ryan kummardus uniselt üle teki ja proovis kõiki kõndijaid kokku lugeda. See osutus suhteliselt raskeks ülesandeks, kuna neid tuli kogu aeg järjest juurde. Tema silmalaud olid rasked, kuid pidev kratsiv tunne kõhus takistas poissi magama minemast.
Tema lähedal askeldas üks laevale tulnud eriväelastest oma relvadega, Ryan aimas, et naine puhastab neid. Ohkega pöördus mees ringi ja suundus oma kajuti poole, kus ta otsustas ikkagi veidi niisama vedeleda ja võibolla isegi sõba silmale saada.

"Julian, Raven on neid näppinud," parandas Gavin meest. "Ta ei ole sellest väga kellelegi rääkinud, sest lootused võib nii väga üles kerida, aga meil ei ole kütust. Minu meelest on Faye vähemalt 2 autot töökorda teinud, meie kõige suurem õlinäpp ongi siit üks neiu," rääkis Theo. "Kaart ei ole küll k õ i g e uuem, aga põhilised teed on olemas, kaart on mingi 3-4 aasta vanune," lisas mees.

Julian kergitas kulme. "Me oleme aasta siin elanud, usu mind, me teaks, kui siin kütust oleks," lausus Julian lõbusalt, kuigi olukord ei olnud just kõige lõbusam. "Laeva paagis on natuke aga see on siiski laevadiisel ning sellega ilmselt autod ei käivituks." Kuigi nad ei olnud seda proovinud ja üleüldse oli to diisel seal nii kaua seisnud, et nüüdseks oli see ilmselt kasutuskõlbmatu. "Ilmselt peame me bensiinijaamast kanistritega natuke tooma, et masinad tööle saada ja siis uuesti kohale sõitma sinna, et paagid täis võtta. Ma olen päris kindel, et üks jaam siit lõunapool ei ole täielikult ära rüüstatud. Samas, me võime vaadata teiste autode paakidesse, äkki on seal midagi järel." Julian rüüpas taas vett ning vaatas inimeste seas ringi.

OT:

Quote :

On aasta 2025. III maailmasõjast, mis pühkis oma teelt 90% maailma elanikkonnast, on möödunud veidi enam kui aasta

Kuna lõpuks muutus kogu see sagin siiski ühtlaseks vestleme-nüüd-omavahel-viisakalt'ks, siis oli üsna pea pealt kuulata, mida need sõdurid rääkisid ilma, et ta lähemale peaks minema. They still were too scary for them. Või siis oli 'scary' halb sõna, sest ta oli juba way too much zombiesid näinud ja nendega ei saanud sõdureid ju ometi võrrelda. Pigem muutsid nad neidise lihtsalt ettevaatlikuks oma ma-võin-iga-hekt-päästikule-vajutada-ja-su-pea-õhku-lasta olekuga. Niisiis kuulas ta nii kaua kui võimalik, saates seejärel pilguga, kui kogu see meeskond laiali läks - kes siis pesema, kes mingit arupidamist tegema. To be honest - ta oleks tegelikult väga tahtnud veel rohkem teada saada, sest kuigi ta selline vaikselt ringi hiilija ja selle tulemusega ka üsna palju teadis, mis toimus - kui ta just kusagil magamas ei olnud, nagu mõni aeg tagasi -, tahtis ta siiski veel rohkem olukorrast teada ja aru saada. Näiteks sellest Dallasest ei teadnud ta küll suurt midagi. Kuid ilmselgelt ei järgnenud ta neile, vaid läks lihtsalt reelingu jurude, kus avanes talle kena vaatepilt zombiedemerest. Speaking about scary.. Sellegipoolest ei pööranud ta pilku ära, vaid toetas käe reelingule ning pea kätele, vaadates ebardeid mõtliku näoga. Huvitav, mis oleks, kui mõni neist keegi tema lähedastest oli? Mõtlik ilme muutus tähelepanelikuks, kui ta neid kuidagi eristada püüdis.

Ot:

Quote :

Grupp on laevavrakis elanud juba üle poole aasta, seega kõik grupi liikmed teavad või tunnevad teineteist suuremal või vähemal määral.

ot: saime aru jah, lähme edasi nüüd

Gavin vaatas, kuidas Julian sai ka ilusti selgitustega hakkama. Nojah, Julian teadis asjast ka samapalju, kui Theo ise, seega ei olnud selles midagi imestamisväärset. Mees tõusis enda voodi pealt ja avas ukse, mis viis koridori. "Kui midagi veel praegu vaja, siis Julian oskab aidata," lausus Gavin ja lootis, et Julianil ei olnud selle vastu midagi. Theo tahtis lihtsalt natuke mõelda, mis toimub ja kuidas nad nüüd järgmised nädalad elama hakkavad.

Thomas Schiller wrote:

Catherine naeratas. "Ma tahaksin temaga kohtuda," ütles tüdruk pead isa õlale toetades, pilk nukker. Jah, kui Cat üldse midagi reaalselt igatses, siis selleks olid temavanused lapsed. "Kui sa nii arvad," ütles Thomas õrnalt pead kallutades. Tema arvas küll, et seda peaks ikkagi kohe vaatama aga noh, mis ütleja ta ikka oli. "Sa usud muidu, et kusagil on midagi tsivilisatsiooni sarnast?"

Erin naeratas õrnalt tüdruku sõnade peale, pöörates enda heledad silmad mehelt ja plikatirtsult üle paadiserva surnutele, kes olid sadama peaaegu täies ulatuses ära ummistanud. Siit pääsemine muutub küll raskeks, juhul kui nad just ei hakka mingeid pomme nende keskele viskama, aga vaevalt nad seda viimast teevad. Niigi laskemoona väha alles. Seega äkki peaks ikka juhuks võtma mõne kohaliku relvapoe külastuse. Mõni siin lähedal kindlasti on alles ja mitte veel täitsa tühjaks riisutud.
"Oleneb, mida sa mõtled tsivilisatsiooni all?" pöördusid Joanne'i silmad tagasi Thomasele. "Minu jaoks on teie ellujäänute grupp ja see laev kõige lähim asi tsivilisatsioonile, mida ma olen viimase viie kuu jooksul kohanud. Aga kindlasti kuskil on midagi tsiliviseerituse lähedast säilinud," noogutas Erin õrnalt.

"Nojah, ma mõtlen ellujäänud inimesi," ütles Thomas pisut noogutades. Umbes nagu nemad. Aga mujal lihtsalt Kusagil, kus oleksid paremad tingimused. Tomil oli lausa kahju, et Catherine ei saanud korralikku lapsepõlve nautida, vaid oli pidanud sõja üle elama, ning sellistes tingimustes elama. Aga vähemalt ei olnud Cat päris üksi. Ilma ühegi vanemata. Ning see pani Thomase ilmselt Catherine'i veel enam kaitsma. "Huvitav, kas nad lähevad ise minema?" küsis Tom mõtlikult, kui ka zombiesid vaatas. Nad tegelikult ju reageerivad häälele enamasti ka, mis tähendas, et kui kusagil kaugemal mingi asi tekitada, siis nad äkki läheks hoopis sinnapoole ja samal ajal saaks nemad põgeneda. Kuigi see oli kaheldav variant.

"Kuskil kindlasti, aga ise asi kui palju neid on," mainis Erin vaikselt. Lastes enda kotil vastu jalga toetuda, võis naine ennast hetkel vägagi mugavalt tunda. Vähemalt polnud tal mingit 10 kilost raskust seljas, sest kui sellega oli juba päris kurnav pikki maid kõndida, siis mis siis veel jooksmisest rääkida.
Kui Thomas läks sujuvalt üle surnutele teisel pool kitsast veeriba laeva ja sadama vahel, kehitas Erin õlgu. "Vaevalt. Miks nad peakski - tasuta söök siin samas ning ennem kipume meie kuhugi minema, kui nemad. Teist korda nad nälga surra enam ei saa ju," avaldas Erin enda arvamust kerge sarkasmiga.

Thomas naeris vaikselt ning pööras pilgu tagasi naisele. "Ilmselt küll jah. Aga nad võiks siia ära uppuda. Siin läheduses peaks neid päris palju olema, kes vette kukkunud on ja ujuda nad nagu ei oska.." Jaah. Ega keegi vist vette ujuma ja neid sinna meelitama ka ei lähe, eksole. Kuigi iseenesest see oleks ka jällegi hea mõte. Aga Thomas peaks vist oma tähelepanu Catherine'l hoidma ja mitte mõtlema sellele, kuidas zombiesid ära ajada, since siin olid nüüd igasugused eriväelased ja asjad.

Kuulda ülepika aja loomulikku rõõmsat naeru kellegi suust, mis polnud kuidagi sunnitud välja tulema ega teeseldud mingit pidi, oli just kui lootust andev märk naise jaoks. See andis talle põhjuse edasi võitlemiseks. Los Angeleses andsid talle kõige raskematel päevadel jõudu kaks pisikest tüdrukut - nii umbes kuue aastased kaksikud, kes mängisid pidevalt vangla, kuhu nad varjusid, sest sellel olid kõige paksemad ja turvalisemad seinad, koridoris keksu, täites enda naeruga terve bloki. See oli väga hea motivaator nii ellujäänutele kui ka eriüksuslastele seal, loomulikult seda hetkeni, mil neid päästmise hetkel rünnati ning peale Erini pääses eluga vaid paar inimest, kus juures ka üks kaksikutest. Peale seda oli Joanne jaoks vägagi järsk lootusekadu. Kuni praeguse hetkeni. "Ilmselt mitte. Pealegi kes teab, millised elukad veel seal ringi kondavad," maigutas naine üpris tõsiselt suud, silmitsedes vett. Ei kutsu küll eriti ujuma.

"Tõepoolest.. mutandid on küll halvem variant." Zombiede eest jooksed veel ära, kui vaja, aga mutandid raisad saavad aru ka mõnest asjast ikka. Aga noh jah. Elu tuleb elada. Ja kuidagi peavad nad ikkagi siit ka ära saama. Ehk zombied kaotavad huvi selle koha vastu ning lähevad mujale. Tuleb ju loota.

Nathaniel kuulas Hamiltoni ning raputas siis kergelt pead. „Nende vette ajamine oleks küll väga hea mõte, aga kuulidega seda ei saavuta. Pigem meelitada neid millegagi ise vette ronima,“ arvas mees. Või hiilida kuidagi zombimassi taha ja paigaldada sinna lõhkekeha nii, et zombid löögijõust vette paiskuksid. “Eks seda saab homme mõelda,“ arvas mees viimaks. Kes teab, ehk on nad homseks kadunud, sest kui nad oma soovitud sööki kätte ei saa, pole neil nagu mõtet seal passida või mis.
Nüüd kuulas Nate, mis Julianil öelda oli. Nii, et masinad sadamas ei tööta. See on küll jama. Kust nad siis liikumisvahendi saavad? Nate tahtis midagi juba öelda, kuid Gavin sekkus juba ise. Nii, et nad siiski on midagi töökorda saanud. Clarke ei imestanud, et naine neil seal autosid putitada oskas. Ta vist imestas viimasel ajal üldse väheste asjade üle. Aga kui sa oled üle elanud kolmanda maailmasõja ja näed tänaval liikumas mitte ainult kuuejalgseid loomi ja muteerunud inimesi vaid ka surnuid, on tõesti väga vähe jäänud, mille üle üldse veel imestada. Gavini ära kuulanud libistas Nathaniel korra mõtlikul pöidlaga üle oma huulte. „Jalgsi liikumine on kordades ohtlikum. Linnas on enamus peateid piisavalt lahti, et mingi maasturiga liikuda. Jala minemine võtab kordades kauem aega ja on ohtlikum,“ sõnas mees surmkindlalt. Kui jala linnas lihtne liikuda oleks, oleks kõik tema tiimi kaksteist meest endiselt elus.
Blake’i sõnavõtu peale Nate noogutas. Kuigi ta märkis ilmselget. Loomulikult ei lähe nad terve suure kambaga bensiinijaama vaid jagavad end siiski ära. Aga kui semu kütusekanistrite kohta küsis ei uskunud ka Nathaniel, et seal laeval midagi oleks. Miks peakski olema? Peale laevakütuse loomulikult, mis autodele ei sobinud. Ja nüüd tuli Julian jälle ära kuulata. “Ma olen üsna kindel, et teiste autode paakides võib midagi olla. Kuhu see kütus ikka sealt kaob, kui paagid läbi ei lase ja korralikud on,“ avaldas ta arvamust. Zombid nagu bensiini ja diislit ei joonud. Vähemalt polnud Nate tähendanud, et nad seda teeks. Probleem oli rohkem autode mootorites ja akudes, kui kütuses. Kütuse mure oli ainult nii suur, et seda oli vähe ja suurem enamus sellest oli bensiinijaamades maa-alustes tsisternides. Selle kättesaamine oli omajagu probleem, sest pumbad ilmselt ei tööta ja vajavad elektrit. Aga kõigele sellele tuli homme üsna käigupealt mõelda. Põhiplaan oli neil selge.
Gavin avas oma kajuti ukse ning Nathaniel noogutas kõigile nö kokkuvõtlikult. Nüüd tahaks ta pesema minna ja habet ajada ja siis välja värske õhu kätte. Peaks oma relvad ka ära puhastama, need olid tolmused ja üsna kindlalt ka liivased. “Nüüd on mõneks ajaks asjad selged,“ arvas Nate ning sättis pisut relva, mis tema küljel rippus. “Oliver, anna siis teada, kui sa graafiku valmis oled saanud. Ma arvan, et keegi laeval olijatest peaks näitama, kus me magama hakkame,“ ütles Clarke veel sõbrale ning väljus siis kajutist.

Ei jõudnud mees veel nagu korralikult kajutist väljagi astuda, kui miski või täpsemini, keegi talle otsa suutis tormata. Ning loomulikult polnud see ei keegi muu, kui too kena neiu, kes juba linnas, enne nende marukiiret põgenemist zombiarmee eest, talle otsa oli jooksnud. Seekord ei kandnud Nate ka kiivrit ja see rippus ta küljel, vesti küljes mille vastu suutis neiu end vist natuke ära lüüa. Rääkimata tema relvast ja muust kolast. Tähtede seis või mitte, nad põrkasid juba teist korda kokku ja ikka sedasi, et naisterahvas talle otsa kiirustas, mitte vastupidi. Ning endiselt ei teadnud nad teineteise nime. Või Nathaniel ei teadnud neiu nime, sest mees end oli välitekil tutvustanud inimestele, mine tea, ehk naine kuulis. Mis siis, et tol hetkel blondiini kuskil näha polnud.
Mitte kuidagi ei saanud eriväelasele märkamata jääda see, kuidas niigi napp rättik kergelt ära vajus ja naise vormikat keha õrritavalt paljastas. Üle-üldse ei saanud märkamata jääda, et naine oli pesu väel ja end ainult selle napi rätikuga kattis. Äärmiselt kena vaatepilt loomulikult. Mitte, et Nate ebaviisakalt passima oleks jäänud. Lihtsalt riivas silma, heas mõttes.
Selle liikluseeskirjade ettelugemise peale Nate muigas ning astus kergelt tütarlapselt eest ära, noogutades vabandavalt. Tema sinised silmad kohtusid kaunitari kiisulike silmadega. “Näib, et Te ei suuda minust lihtsalt eemal püsida,“ arvas mees kergelt muiates, imestades isegi natuke selle üle, et ta selliste vestluste jaoks piisavalt lõbus suutis olla. Ilmselt oli asi selles, et ta enam janus ja näljane polnud. Või oli asja taga siiski see, et neidis nii napis rõivas oli. Mine võta kinni. “Ma kardan, et minu mehed on juba pesuruumis, sinna Teil enam kiirustada pole vaja,“ märkis mees. Blake ja Oliver olid ju juba sinna poole suundunud mõni hetk tagasi ja tegelikult oleks Nate ka sinna suunas läinud, kui too silmipimestavalt ilus näitsik talle otsa poleks jooksnud. Kuidas ta suutis sellises olukorras üldse naise ilust mõelda? Aga kuidas ta polekski suutnud mõelda. Ta oli kolm nädalat näinud ainult zombisid, mutante ning oma tolmuseid rühmakaaslasi. Asi polnud seksis, kaugeltki mitte. Blondiin oli lihtsalt vastupandamatult ilus ja oleks vale seda mitte tunnistada. Nate ei tahtnud, aga kuidagi ebaviisakas olla, seega tõstis ta käe, andmaks naisele igati viisaka loa endast möödud ja mööda koridori edasi lipata. Olgugi, et pesuruumis ilmselt juba Oliver ja Blake end pesid.

Valerie hüppas siis ka oma istmelt püsti, noogutas ruumi jäänud inimestele ja sammus Nate'i järel ruumist välja, plaaniga korraks tekile piiluda, et näha, mis need zombid seal tegid. Omamoodi põnevgi oli neid ohutust kaugusest sedasi jälgida. Kuigi väga õrritada ka ei tasunud.. Mine tea, ehk mõtlesid need oma poolkärsanud ajudega mingi plaani ka välja. kaheldav, aga siiski. Val oli sunnitud küll korraks seisatama kui Nate sedasama ukseaugus tegi, aga vähemalt oli ta reageering piisavalt kiire, et mitte meest sandwichi olukorda panna. "Vabandust.." pomises naine Lyla'le üht pilku viies ja muigas endamisi. Tüüpiline Lyla, sebib uut liha. Valerie puges nende kahe vahelt läbi ja suundus mööda koridori tekile.