Ellujäänute massikas

"Oh, kui lahe kui keegi vahelduseks minu käsku ka täidab," muigas ja naeris Tina, pidades ikka silmas seda, et nad peavad ju kogu aeg kellegi teise käske täitma. Tegelikult peavad nad ju 24/7 valmis olemas käske täitma. Aga hetkel tundusid vist kõik üksuslased pigem enda patareisi laadivat. Selleks üheks õhtuks said nad seda pingelist elu natuke lõdvemalt võtta. "Oled sa kindel? Millal sa viimati üldse sõid?" küsis Tina. Äkki tal oli lihtsalt selline tunne, et tal pole kõht tühi, sest tema organism on juba nii läbi. Või siis on see tõsi, aga siis peab Everly küll Erinit mingiks imeinimeseks.

"Ära nüüd ennast nii tähtsaks ka pea. See on ainulaadne võimalus. Midagi sellist enam sul elus ette ei tule, vähemalt mitte minuga," muigas Erin, viies enda heledad silmad Tinale, kuid peagi olid need suunatud kitsale koridorile, kus nad püüdsid kahekesi ära mahtuda. Õnneks oli tegu kahe saleda pisikese tüdrukuga, kes suudavad ka vajadusel täiskasvanud jõujunnist mehele tappa anda. Seega ära alahinda neid. "Täna hommikul läks viimane poolik konserv," sõnas naine vaikselt. Ta ei söönud viimasel ajal tõesti nii palju kui näiteks keegi meestest või Tina, kuid füüsiliselt ei jäänud ta neile üldsegi maha. "Aga et sinu muret vähendada, siis püüan ma endale pärast midagi sisse sööta," lisas ta.

Nathaniel järgnes naisele mööda koridori, kui too edasi hakkas astuma ning kuulas teda tähelepanelikult. Taas pidi ta veidi oma rakmete ja vesti rihmu kohendama. Kuna relv rippus ta küljel ja ta sellest enam kinni ei hoidnud ei osanud Nate nagu käsi kuskile panna. Need rippusid ta külgedel kuidagi kasutult. Kolm nädalat järjest oli pea iga minut selline, kus automaati käest panna ei saanud ja nüüd, vähe rahulikumal hetkel, oli kuidagi veider olla kohe. Mees seisatas, kui neidis ühe ukse lahti tegi, kuid pidi siiski kergelt pettuma, kuuldes, et see kinni on. Ta järgnes taas tüdrukule, hoides oma pilku üleval, et mitte neidise prinki peput taas silmadega silitada. Kuid kui blondiin peatus ja uuesti suu avas, üllatus Nate veidi tema jutust. “Ma ei pannud tähele, et ma nii teen,“ tunnistas Nathaniel. Ta rääkis nii nagu rääkis, ta ei mõelnud kunagi väga sellele, kuidas ta rääkis. Oma rühmas oli vabamalt ka ikka räägitud saanud, aga nüüd oli kuidagi veider lihtsalt chill olla ja... Ollagi lihtsalt chill. Mees heitis pilgu üle neidise õla, tühjale kajutile. “See sobib väga hästi. Ega mul midagi suurt ja uhket vaja polegi,“ arvas mees. Ta vaatas taas naisele silma ning naeratas kergelt. Endiselt viisakalt. Clarke toetas oma parema käe vastu kajutiukse piita, enda pea kohale ning toetas end kergelt sellele. “Nathaniel on mu nimi muidu. Nathaniel Clarke,“ tutvustas Nate end viimaks, lisamata oma keskmist nime. Teda häiris, et ta ei teadnud neiu nime ja selle pärast ta teda teietaski. Üleüldse tuli see viisakas kõnepuurk tal juba kodust. Isa ei lubanuks tal koduseinte vahel väljendeid nagu ’chill’ ja ’bro’ kasutada. See ei tähendanud, et ta selliste väljenditega tuttav poleks olnud. “Sa lased mind kajutisse ka või ma pean sissepääsu kuidagi ära teenima?“ küsis Nathaniel seekord koguni kavalalt muiates. Endiselt keskendus ta siiski ainult naiste silmadele.

Ja nii lihtsalt oligi Lyla ainus inimene laeval, kes Nate’i eesnime teadis, peale mehe rühmakaaslaste muidugi. Teistele tutvustas ju Clarke end perekonnanimepidi, sest nii oli ta harjunud. Naise nime kuuldes ei kadunud naeratus mehe huulilt, pigem muutus see vähe lõbusamaks. Keset kogu seda zombiapokalüpsi oli üks kena blond tütarlaps, kelle nimi oli Lyla Love. Vähe sellest, et see nii magusalt kõlav ja õhku helisema jääv nimi oli, omas see lisaks kõigele üht maailma tugevaimat emotsiooni, millesse nii mõnigi ei uskunud ja samas mille orjad pea kõik olid - Love. See saab ainult ühe eriti ilusa naisterahva nimi olla ning seda Lyla kahtlemata oli.
Nate oli igasuguste formaalsustega harjunud, seega tundus talle ainult normaalne, et neidis ka enda perekonnanime ütles. Nii oli ju igati viisakas.
“Küll ma tunnen,“ muigas mees, kui Lyla tal end nö koduselt tunda lubas. Jeah, vaevalt küll. Mees toetus endiselt oma uue toa uksepiidale, kui Lyla eemale tõmbus ja koridori mööda oma sõbranna poole tatsas, lubades pilgul naist seljatagant silitada. Seejärel sisenes ta oma kajutisse ning sulges enda järel vaikselt ukse.
Tunneb end nagu kodus? See ajas kergelt turtsatama. Tobe väljend, eriti praeguses olukorras. Nate teadis, et Lyla polnud sellega midagi halba mõelnud, vaevalt ta üldse sellega midagi mõtles, lihtsalt see väljend konkreetselt häiris meest.
Nüüd, kus ta aga omapead oli, tõmbas ta enda seljakoti seljast ning pani selle voodi kõrvale maha. Seejärel tõstis mees voodile oma M4’a, selle kõrvale asetas oma M9’a ja sinna veel omakorda oma noa ning vöö paari granaadiga. Nüüd võttis ta seljast oma rakmed ning asetas kiivri väiksele kapikesele mis seal oli. Kuulivesti võttis ta ka seljast ja põlve- ning küünarnukikaitsmed. Viimased olid küll maru head asjad, aga Nate arvas, et rohkem ta neid peale ei pane. Isegi kuulivesti kandmine tundus mõttetuna. Nende vastastel polnud relvi ja liigne turvis aeglustas. Kogu mehe väike kajut oli tema asju täis.
Viimaks kui Nate end taas mugavalt tunda sai, istus ta voodile ning otsis välja puhastusvahendid, et oma relvad puhtaks teha. Tüdrukud olid ju pesus, seega sinna ta ei saa hetkel.
Hea rahustav tegevus oli see relvade puhastamine. Sai maailma asjade üle järele mõelda. Või siis nende väikeste asjade, mida ta just nii kümme minutit tagasi teinud/öelnud oli. Kas ta oli mõned hetked tagasi selle blondi tütarlapsega flirtinud? Kurat! Hea meelega oleks iseendale vastu pead andnud. Mis tal arus oli? Miks ta nii tegi? Mis mulje Lylal temast nüüd jäi? Okei, tüdruk oli poolalasti talle otsa jooksnud, aga see polnud vabandus. Clarke oli eriväljaõppe saanud selleks, et sõdida. Ta pidi oma mõtted hoidma hetkeolukorral ja oma tiimikaaslaste elushoidmisel, mitte flirtima siin naistega. Ühe kindla naisega. Loll! Loll! Loll! Lylal raudselt oli ka keegi silmapiiril, kui mitte reaalselt käeulatuses. Aga mis siis kui ei olnud? Nathaniel toetas oma pea vastu seina ja pööras pilgu kajuti määrdunud lakke. See on see, kui järsku pole vaja enam joosta ja pidevalt uusi lahingutaktikaid välja mõelda ning ellu viia ja sul on tekkinud vaba aeg ning kaunis naisterahvas sulle sülle jookseb. Pluss see väike fakt, et ta polnud kuu aega keppi saanud. Nate langetas taas oma pilgu relvadele ning jätkas nende liivast ja tolmust puhastamist ning püüdis mõelda missioonile ning mitte Lylale, tema kurvikale kehale, tema blondidele juustele, tema kõnepruugile. Lyla kõnepruuk oli vist esimene asi, mis Nate'ile silma torkas, kui see tellis, mis Garryle vastu lõugu lendas, ei loe.Aga homme, homme nad peavad neist ebainimlikest olenditest lahti saama, kes sadamas hetkel korisesid. Masinad oleks vaja tööle saada. Bensiinile peab mõtlema.

OT: Keegi võib mulle natukeseks külla tulla vb.

Jah, zombiedelt tuttavaid märke välja otsida võis huvitav tegevus olla, kuid ausalt öeldes mõjus see päris korralikult psüühikale ka, sest nad ei olnud tõepoolest keegi, keda väga pikalt vaadelda võiks. Nende ebaloomulikkus oli ääretlt õõvastav, nii et peale mõnda aega nende uurimist eemaldus Lola reelingu äärest, vaadates hetkeks laeva teki peal ringi. Selline tunne oli, nagu ta oleks millegist ilma jäänud. Aga tegelikult ei olnud, nii et ta selle mõtte peast ära visata otsustas ja ära minna tahtis. Oma kajutisse näiteks, kuigi tegelikult oleks ta heameelega kellegagi seal samas suhtlema hakanud. Zombied liikusid silme ees ja see oli väga häiriv. Vahi veel neid tükk aega! Kahjuks aga ei paistnud keegi sealt igavlevat, nii et ta siiski siseruumidesse suundus, kõndides mööda kajutite koridori. Ta pea käis pisut ringi ja samuti ei vaadanud ta väga enda ette, kui kõndis, olles pooleldi oma mõttemaailmas ja pooleldi reaalsuses. Ilmselt oli see ka üks põhjuseid, miks ta ühel hetkel ühe kajutiukse avas, selle kinni panema hakkas ja seejärel automaatselt seisma jäi, pisut ehmunud. Tuli välja, et ta oli valesse kajutisse läinud. Ta vaatas hetkeks meest, kellel olid samasugused riided nagu nendel sõduritel ennist - ilmselgelt oligi ta üks neist -, pöörates seejärel pilgu ka tema tegevusele, milleks oli relva puhastamine. Relva. Ta neelatas korra ning tõstis silamd tagasi tüübi näole, sest see näis märksa ohutum. "Tere," sõnas ta kohmakalt, vaadates hetkeks enda selja taha. Ukse peal oli selgelt vale number. "Ma vist eksisin toaga," möönis ta ilmselget. Ta oleks ilmselt pidanud juba otsa ringi pöörama ja minema minna, kuid millegipärast ta ei tahtnud. Kas ta mitte kellegagi suhelda ei tahtnud, sest ebardid jooksid silme ees? "Kas sul on tegemist?" küsis ta.

Nathaniel oli päris ametis oma relva lahti võtmise ja puhastamisega, et kui üks neiu tema kajutisse sisse sadas, oli ta päris üllatunud. Mees katkestas enda tegevuse ning jälgis neidu uudishimulikult, kui too vabandas, et oli valesse kajutisse sattunud. “Ei ole midagi,“ arvas Nate muretult. Ta isegi naeratas korraks ning sättis pisut asju voodil, millel ta istus. Vastasvoodi oli õnneks asjadest üsna puhas. Mehe kuulivest ja põlve- ning küünarnukikaitsmed olid seal, aga istumisruumi täitsa leidus. Küsimuse peale raputas mees oma pead. “Õigupoolest teen ma aega parajaks. Tahate istuda? Rääkida?“ küsis Clarke oma tavapärasel viisakal toonil. Tal polnud väikse seltskonna vastu mitte midagi. Tegelikult oligi seltskond hea. Nathanielile meeldis inimestega suhelda, isegi kui ta kohati tundus karm ja närviline. Alati eelistas ta suhtlemist üksi olemisele. Vahel oli muidugi tore üksi ka olla, aga kellegagi juttu vesta oli alati ääretult hea. Kuidagi vabastav või miskit. Mees pani relva nüüd aegamisi kokku ja puhastas seda veel, et varsti teist relva puhastama hakata. “Ma loodan, et see ei häiri Teid, kui ma oma relvi puhastan samal ajal,“ vabandas mees nii igaks juhuks. Ta ei tahtnud midagi pooleli jätta.

Lola nihkus ukse juures eemale, selle enda järelt vaikselt kinni vajuda lastes. Nojah, ilmselt oleks ta pidanud siiski ukse vahel edasi olema, et tal oleks igal hetkel võimalus seina taha varjuda, kui too peaks nii pool juhuslikult püssi kätte võtma ja seejärel.. Jah. Aga ta otsustas, et sõduril oli piisavalt sõbralik nägu, nii et kahekesi temaga ühes ruumis olemine ei ole nii ohtlik pluss ta oli üsna kindel, et mehel oleks pisut ebamugavam temaga rääkida olnud, kui neidis pooleldi sees ja pooleldi väljas oli. Ta pisut üllatus, kui tüüp temaga nii viisakalt ja teietades rääkis ja ta hetkeks koguni tundis piinlikust, et ise oli nii sujuvalt sina-vormi kasutanud. Ta oli lihtsalt harjunud nende väikese seltskonnaga, kus kõik olid omad ja polnud mingit ametlikkust. Samas oli see äkki mingisugune sõdurite komme - teietada. "Ma tegelikult lihtsalt.. ee.. juhtusin siia ja mõtlesin, et äkki sul.. teil.. sul..," - ta kortsutas hetkeks kulme - "midagi selle vastu pole, kui me juttu räägime." Nojah, vähemalt oli esialgu tema plaan õnnestunud - zombied olid silme eest mõneks ajaks kadunud. Jah, teda häiris see, et relv nii nähtaval oli, kuid kui ta piisavalt kaugele hoiab, siis äkki isegi suudab ta asjaoluga leppida. Seetõttu ei näidanud ta midagi välja, vaid lihstalt noogutas. "Ei häiri," sõnas ta, minemata siiski tolle kõrvale voodile istuma, vaid jäädes sinna samasse seina juurde, toetudes seljaga sellele ja pannes ühe päke risti üle teise. Ta vaatas pisut aega, kuidas sõdur oma relva puhastas. "Kas teid oli veel seal, kust te tulite?" küsis ta seejärel, pilku endiselt relval hoides.

Nathaniel märkas Lola kimbatust, teietamise osas. No jah, Lyla oli ju ka öelnud, et ta räägib nagu robot või midagi. "Me võime sina peale üle minna, kui Te seda soovite," lubas Nathaniel, et neidis sellele enam mõtlema ei peaks. Temal polnud sinatamise vastu midagi, lihtsalt teda oli äärmiselt viisakaks kasvatatud. Mis teha.
"Aga jutu rääkimise vastu pole mul midagi," noogutas Nate. Ta sai oma M4'a puhtaks ning pani selle tagasi kokku. Oli ta relva ju enne üsna jupideks võtnud. Kui see tehtud sai, võis ta oma M9't lammutama hakata ning puhastama. Tore, kui tema relvad neidist ei häiri. Alguses jäi nagu selline mulje, et need häirivad neidu või miskit. Ja tolle voodi vastas, millel Nathaniel istus, oli teine voodi, mis oli täiesti vaba ja kuhu sai istuda. Küsimust kuuldes raputas mees pead. "Too baas, kust meid siia lennutati, on nüüdseks ilmselt juba kõik sõdurid laiali saatnud. Ma pole muidugi kindel. Ehk on seal veel kedagi, aga meil puudub nendega kontakt. Siin, linnas, pole minu teada enam ühtegi üksuslast," seletas Clarke rahulikult, kui oma püstolit puhastas ja laiali võttis.

"Jah, soovin küll. Sina peale," sõnas Lola kiirelt noogutades, olles õnnelik, et sõdur ise selle välja pakkus. Ta ju ei teadnud, kas mehel oli midagi täiesti konkreetset selle vastu, kas nad teietavad või mitte või siis oli ta lihtsalt viisakas, nii et kui ta ise oleks pakkunud, võinuks ta awkwardisse seisu jääda. Mida ta ilmselt oleks ka peale veel paari "teiet" teinud. Talle ei olnud vist keegi kunagi öelnud midagi sellist nagu "ei, teietame siiski edasi". Ikka oli selline "jaa jaa, võib ikka sina" olnud. Kui mees enda relva lahti lammutama hakkas, ei tundunudki see asi enam nii ohtlik, nii et ta selle asemel, et vastu seina toetuda, üle toa teise voodini läks ja sinna istus, tõstes jalad voodile rätsepaistmesse. Ta ei viitsinud enam seista ja ei hakka ju võhivõõrale otse külje alla ka kohe pugema. Kena kompromiss. Vastuse ajal viis Lola silmad sõdurile näole, ise pisut pettunud, kui tolle sõnu kuulis. "Ehk siis võimalus, et kusagile veel inimesi on, on endiselt sama väike kui enne," sõnas ta, seda rohkem nagu endale. "Mis värk selle üksuslusega muidu on? Kas te oletegi kõik väljaõppinud sõdurid või peale sõda otsiti välja lihtsalt vähe võimekamad inimesed?" küsis ta.

Nathaniel tõstis hetkeks pilgu, kui neidis kartis, et võimalus ellujäänuid leida on sama väike, kui enne. Ta ei teadnud, kui väikseks neidis võimalusi hindas, aga kõlas lootusetult. Liigagi lootusetult. "Kuskil on kindlasti ellujäänuid veel. Kes teab, Dallases võib tõesti midagi meid ootamas olla," lohutas Nate tüdrukut. Ta jätkas enda relva puhastamisega. Iseasi, kas see, mis neid seal ootas ka reaalselt vikerkaari ja ükssarvikuid sisaldas või ootas neid seal hoopis mingi vaenlane. Nad pidid põhimõtteliselt kõigeks valmis olema. Tüdruku uued küsimused panid Nate'i kergelt muigama. Päris nii see ka polnud, et pärast sõda mingi teatud võimuorgan nad üles otsis ja neile eriülesanded andis. Kuigi polnud võimatu, et ka selliseid üksuseid kuskil hetkel liikus. Nende kokkusaamine oleks paras pähkel iseenesest, sest suurem osa inimesi oli ju hukkunud ja ellujäänud kõik laiali paisatud, but who knows. Kõik oli võimalik. "Me oleme väljaõppinud sõdurid, kes teenisid varem USA'd ja nüüd.. Nüüd ma ei tea, mida või keda me teenime. Mina olen sõjaväes teeninud nüüdseks pea kümme aastat. Mu ülejäänud meeskond põhimõtteliselt sama palju. Me olime merejalaväelased kõik ühes baasis Floridas. Kui sõda algas, kasutati meid selleks, milleks parasjagu vaja. Me otsisime Miami rusudest ellujääjaid tükk aega. Pärast seda olime veel mõne aja baasis ja siis aitasime Jacksonville's. Ning siis moodustati meie suurest üksusest mitu väikest eliitrühma, kes said põgusa lisatreeningu ja meid saadeti siia, missioonile," rääkis Nathaniel pikalt, kuid peatas end enne kui liiga pikalt rääkinud oleks. Vaevalt tüdruk kõiki detaile kuulda tahab. Clarke hakkas rahulikult oma M9't kokku panema taas.

See lohutus ei lohutanud just kuigi palju. Igalpool olevat veel ellujääjaid. Dallases, Oaklandis, Brasilias, Londonis, Moskvas. Los Angeleses. Aga fakt oli see, et selle aasta jooksul ei olnud nad suurt kedagi näinud ringi patseerumas. Jah, asi võis ehk olla selles, et nad olid juba pool aastat kusagil laevas konutanud ja mitte kui midagi teinud. Nad oleksid võinud juba ammuilma mööda ilma ringi lällama minna, et teisi endasuguseid otsida, kuid inimesed on nõrgad ja arad. Nad hoiavad kinni oma instinktidest, mis ütlevad üsna selgesõnaliselt - jää ellu. Lola oli ka inimene ehk ta ei läinud üksi mitte kui kusagile. "Jah, kindlasti," noogutas ta vaid, viies pilgu maha. Ellujääjad. Allesjääjad.. Ta kuulas sõduri seletust selle üksuse kohta. Kui see koht "teeninud nüüdseks pea kümme aastat" tuli, tõstis neidis pilgu talle, üritades pisut kahtlevalt tolle vanust ära arvata. 10 aastat? Kuid too nägi healjuhul.. huh.. ta ei olnud ilmselgelt väga hea vanusepakkuja, kuid too nägi tõepoolest tema jaoks umbes 25 välja. Võib-olla veidi vanem. Võib-olla mitte. Ei, vähem ei saanud kindlasti olla, sest kes ikka 15-aastaselt sõjaväkke läheb? 10 aastat.. Lola ise oli 10-aastane 10 aastat tagasi. Pool elu tagasi. Damn, ta oli ikka nii noor alles. Ometi oli ta üle elanud lausa III maailmasõja. Midagi, mida oma lastelastele rääkida. Kui ta nii kaugele jõuab. "Mitu eliitrühma teist tehti?" küsis ta. Ta oli vist üldse kogu nende vestluse ajal ainult küsinud. Enam-vähem. Aga ta tahtiski ainult seda teha. Ta tahtis lihtsalt, et mees räägiks. Pikalt ja laialt, ükskõik, millest.