Ellujäänute massikas

"Ma lähen toon värvi," lausus Julian, kes ei viitsinud seda vaidlemist enam kuulata. Tundus, et nüüd oli see hetk, kus igaüks pidi ise otsustama, kas ta jääb enamusega laeva või lööb pundist lahku ja jookseb juba praegu minema. Julian kavatses sinna jääda. Ta sammus tekilt minema, sinna, kus olid nende eluruumid ja laoruumid. Ta pidi otsima punast pihustivärvi, ta teadis, et neil on need kuskil olemas.

Sookie ei teinduki enam enda suud lahti, nagunii oli tema jaoks asi ära otsustaud, vähemalt täna ööbivad nad veel laevas ja see talle sobis. Kui Julian värvi läks otsima, jooksis Sookie talle järele: "ma aitan sind." Ta ei tahtnud tüli vahele jääda jälle aga kui hästi läheb, siis nad ei hakka tülitsema vaid rahunevad maha.

"Zombid on ajudeta olendid, kes ei oska neid lõhkeasju kasutada. Pealegi, kui need olid mingid maamiinid, siis nad on ise surnud, ning seal ehk ei ole enam kedagi. Ja kui seal olid mingid mutandid ja nad on endiselt elus, siis nad võivad tigedamad olla selle plahvatuse tõttu. Kõige ohutum, mida te teha saate, on laevale jääda," ütles Thomas Lyla poole pöördudes, silmad pisut vidukil. "See üks öö ei tapa teid ära. Te ei jõua linnast väljagi enne, kui te peate öö saabumiseks endale koha leidma, kus seda mööda veeta." Catherine vaatas ainult imestunult pisut oma isa ja rabeles siis natukene, et mees ta maha asetaks, mida Thomas ka tegi, ja siis tüdruk lippas teiselepoole laeva, et sealt alla vaadata.

Yami leidis samuti, et niisama passides temast kasu pole ja kuna Julian tundus mõistlik ja tahtis tegutseda, läks nukuke samuti mehe juurde ja vaatas talle oma suurte siiraste silmadega otsa. ,,Kas ma saan ka kuidagi abiks olla?" esitas ta mehele oma küsimuse.

Julian ootas Sookie järgi ning koos läksid nad värvi otsima. Varsti tuli Julian mööda koridori tagasi, talle trampis vastu Lyla, kes enda sõbrannat kättpidi kaasa vedas. "Lyla, palun, ole mõistlik," lausus Julian tüdrukule. Ta hoolis neist kõigist. "Ärge minge laevalt ära. Seal all on ohtlikum, kui siin üleval." Mees ei hakanud enam muud ütlema, vaid sammus tekile tagasi, punane pihustivärv käes. Taas toetas ta ennast vastu reelingut ning vaatas sinna jäänute seas ringi, mõned olid juba ennast tagasi kaiutitesse vedanud. "Hetkel mitte," vastas Julian Yamile, kes lahkelt enda abi tuli pakkuma. Mees naeratas tüdrukule. "Ürita lihtsalt ellu jääda," lisas ta lõbusamalt, kuigi tegelt ei olnud seal midagi lõbusat enam.

Julian leidis ise juba värvi ülesse, seega jäi Sookie lihtsalt sinna asjade keskele seisma. Ta lootis, et tal jälle masendus peale ei hakka tulema. Tüdruk keeras ennast ning võpatas, sest ta vaatas otse suurde peeglisse, mis seina najal püsti seisis. "Oh kurat," vandus ta endamisi, ta nägi tõeliselt jube välja, juba mitu päeva ei olnud ta peeglisse vaadanud. Tüdruk haaras väikselt aluselt peegli kõrvalt kammi ning hakkas sellega enda juukseid pusadest lahti harutama. Ta leidis, et muud tal hetkel teha ei ole.

Yami turtsatas. See oli nüüd küll õigel ajal öeldud. ,,Must huumor?" muigas ta. ,,Hästi, Julian." Nukutüdruku näolt kadus see hetkeline pisike muie ja ta pööras end ümber, et siis kuskil nurgas omaette olla ja edasi kirjutada. Kajutisse ta veel minema ei hakanud, sest ta siiski lootis veel, et saab kuskil abiks olla.

"Noh ega see ilmselt väga suur kaotus ei ole, kui teid surnult leiame mõni päev," ütles Thomas kulmu kergitades. Siis suunas ta taas oma pilgu Catherine'le. Kui blondid tahavad minna, siis noh... üsnagi surm küll, aga nad keegi ei olnud neile vanemad, et neid peatama peaks. Aga nüüd suundus Thomas oma tütre juurde, kes natukene liiga kaugele üle ääre end upitama hakkas. "Ettevaatlikult," ütles Tom plika juukseid sasides.

"Seda on ka vahel vaja," lausus Julian Yamile ning naeratas. Aga sedagi vaid korraks, järgmise asjana oli tal jälle tõsine ja mõtlik ilme näol, samas natuke valulik, sest mees tundis ennast juskui koguaeg piinades ja seda ikkagi naise ja poja kaotuse pärast, kuid veel rohkem tegi haiget see, et ta ei teadnud vanema poja kohta midagi ning nähes Thomast ja tema tütart koos, tekitas talle tahtmise endalt süda välja kiskuda, sest see oli nii kuradima valus.

Sookie lõpetas enda peeglist vahtimise ja pani kammi äärele tagasi, kus see enne oli olnud. Tüdruk tundis ennast üsna sandisti. Ta teadis, mida see tähendab, see oli depreka esimene staadium aga kui ta väga tahtis suutis ta sellest välja tulla. Hetkel aga sammus ta tagasi tekile ning läks enda vanna juurde, seistes tema kõrvale, Sookile meeldis Ericu lähedal olla. See tekitas parema tunde.

"Tsiisas, mis neil viga on," pomises Sookie ning istus maha, toetades selja vastu reelingut. Mingu jah minema, saab mõnda aega rahu sellest pidevast mölinast. Tegelikult ei olnud tal otseselt kellegi vastu midagi, kamoon, nad olid nii kaua seal koos elanud, nad oleksid pidanud olema nagu pere aga eks nad olidki, sest pere juurde käisidki ka alati tülid. Sook võttis pusa taskust välja vanaaegse mängu, mis töötas patareidel, ta pidas seda enda õiguseks see mäng endale hoida, sest tema oli selle ühel retkel linna leidnud ning samuti oli ta leidnud ka patareisi, mis mõnel määral veel töötasid. Sookie hakkas mängima tetrist.

ot: ma loodan, et patareisi võib olla inimestel

"Mida me kirjutame?" päris Julian nüüd. Jah, ta oli selle idee välja pakkunud aga kui ta nüüd mõtlema hakkas, siis ta ei teadnud mida sinna linale kirjutada. "Siin on inimesed?!" pakus ta välja aga väljaöelduna kõlas see eriti totakalt ning mees hakkas muigama. Tegelt leidis Julian, et ta oleks pidanud hetkel hoopis Lylat ja ta sõbrannat keelitama siia jääma, sest need kaks saavad esimese asjana linnas kellegi söögiks. Neile tuli mõistus pähe panna. Aga sellega oli veel aega. Natuke.

Eric jälgis ainult lõbusa ning mõnevõrra jaheda muigega, kuidas Lyla ning Cahaya meeleheitlikult minema üritasid minna. Rumalad. Las lähevad, kasuks see ei tule. Laeval ei ole niikuinii ükski naine õnne toonud. Just sellepärast ei hakanud Ric neid ka tagasi hoidma. Mida vähem neid oli, seda vähemate pärast oli vaja muretseda ning nende eest vastutada. Ric ise nõustus sellega, mis Thomas arvas - nad pidid öö seal veetma. Nad olid seal juba nii palju üid veetnud, mida halba see üks siis teha oleks saanud.
Noormees jälgis enda õde, kes oli tetrist mängima hakanud ning ohkas, vajudes mõttesse. Vähemalt ei olnud Sookie rumal ega tahtnud joosta kuhugi, kus võis teda varitseda piinarikas surm. "Kõik läheb hästi," lausus ta veelkord enda ainsale sugulasele ning pööras seejärel enda pilgud teistele. "Ma lähen pakin meie toiduvarud kokku," lausus ta. Ta ei tahtnud niisama passida vaid ka tegutseda. "Suitsud ja kõik muu," pomises ta veel endale ning noogutas enda õele, minnes alla kajuti laadsesse ruumi, kuhu olid nad kogunud viimased toiduvarud ning ka meditsiini. Noormees haaras enda spordikoti, mille üks sang oli juba puruks ning avas luku, hakates sinna sisse kühveldama viimaseid konserve ubade ning maisiga. Samuti ka mitu pudelit vett, mis oli seismise tõttu kollakamaks tõmbunud.Ricil õnnestus leida ka üks väike rull sidet ning tal oli tunne, et see kulub väga marjaks ära. Ning loomulikult ka tema suitsupakid, neid oli kõigest paar alles jäänud. Vaikse ohkega jätkas ta pakkimist, avastades õudusega, et neil ei olegi nii palju asju kaasa võtta.

Yamile lõpetas taas kirjutamise. Ta lihtsalt tundis, et võiks midagi kasulikku teha ja kuidagi ikka teistele abiks olla. Sügava ohke saatel ajas nukutüdruk end püsti ja suundus alla kajutite juurde. Kõigepealt viis ta ettevaatlikult üle rusuhunniku astudes oma kirjutise enda kajutisse ja suundus siis ühte teise, mille uks pisut paokil oli. Yami astus vaikselt sisse ja leidis eest Ericu, kes juba kõige hädavajalikumaid asju pakkis. ,,Saan ma kuidagi abiks olla?" küsis Yamile vaiksel, kuid siiral toonil.

Sama hästi võiksid kõik naised öelda, et meeste pärast see sõda juhtuski, mis oli ka täiesti õige, sest enamuse valitsusest ja sõjaväest moodustasid just nimelt mehed. Kes nüüd õnne ei too?
Valerie raputas vaid endamisi pead, kui kaks tsikki laevalt minema kõndisid. Eks näha ole, kaua nad elus püsivad sedasi. Vähemalt on neid kaks, siis saavad ehk teineteise seljatagust valvata või miskit. Val pööras end taas näoga mandri suunas, silmitsedes kaugusesse, kus plahvatused käinud olid. See lihtsalt näris teda sisimas. Midagi oli.. valesti. Teisiti.

Eric pidi tunnistama, et ta võpatas kergelt, kui ta Yamile pehmet ning siirast häält kuulis. Vähemalt keegi vaevus talle appi tulema ning noormees oli õnnelik, et selleks oli Yami ise. Selle aastakese jooksul mil nad olid laeval olnud, oli noormees temasse väga kiindunud. Nad olid totaalsed vastandid. Tüdruk oli õrn ja kaitsetu, vähemalt nii ta välja nägi, Eric oli aga lihaseline ning käitus jõuliselt. Kuid temas oli ka pehmem pool. Algul oli Sookie selle välja toonud. Tema õde oli ainus, kes talle veel jäänud oli ning tema pärast oli noormees valmis pingutama ning alla neelama uhkuse, et mitte ise nende grupi liidriks hakata (ta teadis, et oleks selleks hea).
"Jah," lausus Ric, olgugi, et tegelikult ei olnud tal abi valmis. Lihtsalt oli hea, et tüdruk seal oli. Vähemalt sai kellegagi rääkida. "Sa võid need asjad kokku panna ning võib-olla leiad sa ka teise koti, kuhu need panna. Ma ei usu, et see kuigi kaua vastu peab," muigas Ric, vaadates rebenenud kotisanga. Isegi selle lukk ei läinud enam kinni. "Yami," lausus ta viimaks, jättes koti sinnapaika, vaadates enda tumepruunide silmadega tütarlapse suurtesse sinistesse. "Mis sa kogu sellest olukorrast arvad? Mis sa arvad, mis neid plahvatusi põhjustas? Või kes?" Tavaliselt Ric'i ei huvitanud teiste arvamus, kuid antud hetkel oli olukord teine. Nüüd pidid nad kokku hoidma rohkem kui iial varem.

Yamile huuled kaardusid õrnaks naeratuseks, kui Eric tema abi vastu võttis. Lõpuks ometi tundis noor naine, et saab natukenegi kasulik olla. Ta astus edasi ning oli valmis juba tegutsema asuma, kuni mehe küsimus ja puuriv pilk Yami hetkeks tarduma panid. Ta ei oodanud, et temaltki nende plahvatuste kohta arvamust küsitakse. Nukutüdruk kehitas õlgu. ,,Ma ei tea," vastas ta. ,,See tundub nende elukate kohta liiga ebareaalne." Elukate all mõtles Yami loomulikult zombisid ja mutante. ,,Ma arvan, et ehk on sõjavägi või midagi sellist lähenemas, kuigi ka see võib naiivsena kõlada. Ma tahan oma venda tagasi." Yami pilk muutus kurvaks, kui ta oma venda mainis.