Ellujäänute massikas

Sookie viis enda sinised silmad vennale ja naeratas. "Ma tean," lausus ta siis ja naeratas. Selle aasta aja jooksul, mil nad seal laevas olid elanud, ei olnud Eric teda kordagi alt vedanud. Eric oli üks väheseid, kellel laevas suitsud olid, Sook tõmbas ka vahel aga kuna tal ei olnud selle vastu vajadust, vähemalt mitte pidevat vajadust, siis ei hakanud ta venna suitse raiskama, sest tollel oli ilmselgelt neid koguaeg vaja, need juskui hoidsid teda selge mõistuse juures. Yamile oli ka nendega liitunud. "Mida sa kirjutad?" päris Sook huviga, viies silmad enda kaaslaevnikule. Kuidas teistmoodi neid kirjeldada. Sõpradeks ta neid päris ei pidanud, mõndasi pidas, neid kellega ta lähemalt suhelnud oli, lihtsalt tuttavad nad ka ei olnud, kõige õigem oleks vist öelda saatusekaaslased, sest seda nad ju olidki, kõik sama jama sees, lõksus laeval, mis hakkas juba paljudele vastumeelseks muutuma.

Noormees kinkis enda õele ühe vähestest naeratustest, mida ta üldse kellelegi lubas. Ta lihtsalt ei olnud selline... särav inimene. Pigem tõsine ning kaalutlev. Ta ei olnud kunagi olnud hoolimatu, ei enda ega ka teiste suhtes. Jah, ta suitsetas ning Sookiel oli õigus, kui ta arvas, et need väiksed peenikesed paharetid hoiavad Ric'i kaine mõistuse juures. Õlut polnud ju enam kuskilt saada, rääkimata viinast. Jumal teab, kas ja kus siin toidupoed alles on ja kas on ühtki tervet viinapudelit saada. Kuid suitse tal oli, plokkide viisi. Nüüdseks olid needki kulunud ning noormehel polnud aimugi, mida teeb ta siis, kui tema sõbrad otsa saavad.
Viimaks pööras noormeeski enda pilgu nukk-tüdrukule, kuid ei hakanud ise midagi tüdrukute teemasse vahele segama. Selle asemel mahvis ta viimased mahvid enda suitsust ning viskas kustutatud koni üle laevaparda, kuhu see teadmatusse kadus.

Yami võpatas, kui keegi teda äkki kõnetas. See juhtus alati, kui keegi keset tegevust noort naist katkestas. Kirjutama hakates keskendub Yami alati sellele, mis ta peas toimub ja seega on ta kui omas maailmas, eemal rusuvast reaalsusest. ,,Oi, Sookie, anna andeks, ma ei märganud sind," vabandas ta hetkeks. ,,Ma kirjutan hetkel ühte lugu, mis mu peas on. Olen alati tahtnud kirjanikuks saada ning mu unistus on tulevikus seda lugu jagada." Pilk nukunäo silmades muutus kurvaks. ,,Mu unistus oleks võinud täituda, aga nüüd...võimatu," lausus Yami vaikselt.

Aaand kaboom! Väga kaugele Val ei jõudnudki oma mõttetööga, sest mingi vali pauk, millele järgnes teine vali pauk, äratas naise mõtteist ja pani teda 'wtf''-ilmel kaugusesse jõllitama. Ja oligi täitsa tolmupilv üleval.. Nagu.. Mida kuradit? Naine sammus vutavuta tagasi teiste juurde, viibates juba poolel teel tolmupilve suunas, mis nüüdseks küll juba välja pointimist ei vajanud. "Mis ajast zombidel ja mutantidel lõhkekehad taskus on?" esitas Valerie küsimuse suurele ringile, näol ilme, mis ütles vägagi selgelt: Screw you guys, mina sinna vabatahtlikult ei lähe!

Noormees piidles üle laevateki ning just samal hetkel toimus nii valu kärgatus, mis laevateki korraks isegi võbisema pani. Noormehe näos ei muutunud ükski emotsioon, kuid tema silmad muutusid valvsaks. Ning seejärel teine kärgatus ning hetkeks puudutar noormees nuga enda vööl. Tal oli see alati endaga kaasas, igaks juhuks. Polnud küll mingi eriline pistoda, kuid see oli piisav, et torgata see ühele zombile täpselt silmaauku.
Ric ei pöördunud ringi, kui kuulis Valerie küsimust, mis kõlas rohkem faktina. Noormees isegi ei vastanud midagi, sest kõik ilmselt aimasid, et tegu ei olnud ei mutantide ega zombidega. Kas tõesti on eriüksus viimaks ometi seal, et neid päästa? Kuid mida teha? Oodata ja vaadata, mis edasi saab või minna ning aidata, kui need ka olid eriüksuslased? Kuid kuidas noormees olekski saanud kindel olla. Hetkel pidi ta Sookiet kaitsma ning tal silma peal hoidma. Jumal teab, mida rumalat ta oleks sellises olukorras teinud.

Sookie hakkas just Yam'ile vastama, kui kõlas kõva kõmakas, mis võttis laeva isegi kergelt rappuma. Sook karjatas ja lausa hüppas enda venna juurde, haarates tal käsivarrest kinni. Esimene mõte oli, et veel tuumapomme, kuigi sõjast oli aasta möödas. Kui kärgatused ära olid, julges Sook alles sinnapoole vaadata, kust see heli tundus olevat tulnud. Seal oli mingi suur pilv üleval, mis meenutaski aatompommi seent, kuid see ilmselt see ikkagi ei olnud, sest nad olid veel ikka alles ja see tundus lähedal olevat. "Mis see veel oli?!" küsis ta üllatunult ja hirmunult. Tüdruk ei lasknud ikka Ericu käsivarrest lahti.

Paistab, et enamus inimesi olid valmis minema. Siiski Thomas ei öelnud midagi. Ta läheb, kui enamus läheb, ning vastuhääl ei muudaks väga midagi ju. Siis kõlasid valjud plahvatused ja Tom tundis Catherine'i enda süles mõlema pärast võpatamas ning ta klammerdus tugevamini isa külge, pilk nüüd otsimas plahvatuste asukohta, mida ka Thomas märkas. Paks tolm kerkis juba üles. Valerie juba esitas küsimuse, Catiga samal ajal, kui ta päris, et mis juhtus. "Nad võisid kogemata mõne lõhkekeha otsa koperdada, mida me märganud ei ole," arvas Thomas hetke pärast. Kindlasti oli linnas midagi, mida nad märganud ei olnud. Seda Tom nagu ei arvanudki, et keegi teine seal veel olla võiks, elus ja inimlik.

OT: Rahulikult ja aeglaselt nüüd, korrake minu järel: Me ei tea, et eriüksuslased linnas on. Me ei tea eriüksuslastest midagi.
Tublid lapsed.

Yami kiljatas, kui äkki kõva kärgatust kuulis. Oma söetükikest ja paberiräbalat käes hoides ajas ta end püsti, et vaadata, mis toimub. Tolmupilve nähes sai Yam kohe aru, et tegu on lõhkeainega. Neius süttis õhkõrn lootus. Äkki pääseb ta laevalt ja ta kohtub taas oma vennaga?

Mees kuulis tugevat pauku, mis kõlas pommi või siis maamiini moodi. Granaat maybe? "Kurat, nüüd on vist poolearulised ka endale midagi saanud. Tegelikult võis see maamiin ka olla," lisas mees. Ta teadis, et maamiine oli ka selle sõja ajal kasutatud, kuna need olid pagana kasulikud. Siit laevalt pidid nad kiirelt lahkuma, kuna kui mingid paugud juba eemal käivad, siis võivad need poolearulised mingite lõhkeainetega ka siia tulla ja siis on kõigil kriips peal. Kiirelt Dallasesse!

Noormees pööras viimaks enda pilgu tumedalt pilvekogult Thomasele ning ta noogutas. Seda võis tõesti juhtuda. Mõni seni lõhkemata pomm või granaat või miskit? Kuid siiski, kaks pauku? Kuid noormees ei öelnud endiselt midagi. Kedagi niikuinii tema arvamus ei kottinud, seega miks oleks ta pidanud enda aega sellega üldse raiskama. Ta teadis, mida ta kavatseb teha ning tema plaaniks oli võtta Sookie ning koos temaga põgeneda siit ning sealt. Minna tagasi kohta, mida saab kutsuda Uueks koduks! Kuid tema plaanist keegi ei teinud, ka mitte tema õde, keda Ric hoidis.
"Ole rahulik, siin ei ole kedagi. Ilmselt mingi senilõhkemata pomm või miin, millele mõni lihaõgija peale astus. Raisad sellised," lausus ta ning üle tema tumedate silmade liikus tume vari, kui ta enda õele julgustuseks naeratas ning seejärel teiste poole vaatas.

Sookie kuulas kõikide seletusi, kõik eeldasid kohe kõige hullemat. "Aga mis siis, kui need on tavalised inimesed?! Äkki seal on veel ellujäänuid.." Sook rääkis piisavalt kõvasti, et kõik teda kuuleksid. Uued inimesed olid tema jaoks teretulnud, mitte, et ta neid usaldama oleks hakanud aga vahelduseks oleks tore veel teisigi inimesi peale nende endite näha. Ta lasi viimaks Ericu käsivarrest lahti, sest hirm oli möödunud, nüüd oli vaid soov teada saada, mis toimub.

"No kui nad seal ka olid, siis mu panus läheb maamiinidele, mis tähendab, et noh.. bye-bye tundmatud ellujäänud," nentis Valerie, sammudes nüüd sinnasamma laevateki äärde ja toetudes kergelt käsipuule. Mine tea, mil see järele annab või midagi. Kuigi seni oli püsinud. Ohutunne oli naisel siiski tugev. Valerie silmitses hetke veel kaugust ja pööras siis end seljaga käsitoe vastu, saates vahepeal väiksele Cat'ile julgustava naeratuse. Lapse ees ehk ei tohiks sedasi rääkida, aga noh.. See pisike oli enda eluea kohta juba nii palju näinud küll, et puhtad sõnad teda enam ei kohuta vast.

Eric turtsatas vaikselt, vaadates enda naiivse õe poole. Vahel ta oli tõepoolest seda - naiivne. "Kulla õde, kui seal oleks ellujäänuid, oleks nad juba ammu ilmselt laevale tulnud. Vähemalt üritanud tulla. Ilmselt pärast neid plahvatusi see ainult üritamiseks jääbki," lausus ta, vajudes taaskord omaenda mõtetesse ära nagu ta seda pidevalt tegi. Tema tumepruunid silmad piidlesid hetkeks nukk-tüdrukut. Millegi pärast lohutas tolle süütu näolapikese vaatamine noormeest alati, kui asi tundus pingeline. Seda ka sel korral.
Ric vaatas taaskord tolmupilve poole, mis nüüd aegamisi hajuma hakkas. Viimaks kuulis ta blondi näitsiku ettepanekut ning ta muigas. Vot see oli suhtumine! Hea, et Ric ei olnud ainus, kes sellele mõtles. Neid elukaid võis sinna küll palju alles jääda, kuid kindlasti oli neid vähem ning mingi osa neist oleks saanud sealt minna. Kuidagi. Kuid mitte niisama. Nad pidid kindlasti kaasa võtma relvad, viimase toiduvaru. Nad pidid end ettevalmistuma. "Niisama lambist me ka minna ei saa,," lausus ta enda mahedal, kuid tõsisel hääletoonil. "Muidu saame me kõik surma. Kas keegi siit natuke võidelda oskab? Natukenegi? Peame mingigi plaani välja mõtlema. Kuid see on ainult minu arvamus" muigas ta viimaks, vaadates lootusrikkalt enda kaaslaste poole. Tema ise oli käinud sõjaväes ning tundis hästi tulirelvi. Kuid tema ei teadnud, et neil tulirelvi oleks. Kuid vähemalt oli tal tema nuga.

Julian, kes oli terve see aeg vaikinud, tõmbas pea õlgade vahele, kui kaks plahvatust teineteise järel käisid. Kui vaikus jälle tagasi tuli, viis mees silmad viimaks teistele, kes asja arutasid. "See oli granaat," lausus ta siis. Mees tundis alati ära, milline lõhkekeha, mis häält tegi. Oli ta ju siiski kuni sõjani mereväelane olnud. "Maamiin plahvatab teistmoodi." Kui need olidki zombied, siis olid nad targemad, kui Julian arvanud oli. Ta ei oleks uskunud, et need poolearulised oskavad granaadil splinti välja tõmmata. "Niisiis, kas me ootame, mis edasi saab, varjume või lähme plahvatuse juurde ja vaatame, mis seal toimub?!" Midagi oli vaja teha ja kiirelt. Kui need olidki zombied, kellel olid granaadid, olid nad suures jamas aga kui need olid inimesed.. noh, siis äkki neil vedas ja need inimesed ei olnud vaenulikud, sest nüüd kohtas neidki, kes olid ise veel inimesed ja tapsid teisi inimesi toidu ja muu vajaliku pärast. Kuulnud, mida Lyla ütles, lisas Julian; "või nagu Lyla soovitas, laseme kohe jalga?!" Ise ta seda kohe ära jooksmist küll ei pooldanud.

Thomas nüüd jälle juba vaikis ja kuulas nende juttu. "Kui need tõesti olid zombied, siis jah, neid on nüüd vähem, aga aeg on juba niivõrd hiline, et kui me praegu minema hakkame, siis me ei jõua enne pimedat eriti kusagile," ütles Thomas Cati enda süles kohendades, kes ikka tugevalt isa külge klammerdus, aga samas ringi vaadata julges jälle. Tüdruk silmitses ka naist, kes nende lähedusse tuli. Cat sai tegelikult kõigiga üsna hästi läbi. Vähemalt enda arvates. Keegi ei olnud kuri tema pihta. "Pigem oleks targem homme hommikul minna, kui kedagi läheduses ei ole.." Neil oli vaja ka asju pakkida ja kõike. Ja magada, korralikult välja puhata ennast, mitte juba poolväsinuna rändama minna.

"Me ei saa praegu minna," käratas mees. "Korjake enda mõistuseraasud kokku, kui me praegu läheme, siis me peame kõndima terve lõõskava aja, teeme puhkuse ja kõnnime terve külma öö? Täna pakime siit nii palju asju kaasa, kui võimalik, homme hakkame 4 ajal liikuma. Meil on vaja võtta kaasa toit, vesi ja need allesjäänud meditsiinivarud, mis meil on. Igasugused tekid ja riided tulevad ka kasuks, muidu külmume öösel lihtsalt ära," rääkis mees. Kurat, nad üldse ei mõtle või? Lähevad kõik suure hurraaga minema, pärast kõik hädaldavad. Mees üllatas ennastki sellise sõnavõtuga, sest tavaliselt hoidis ta tagaplaanile, aga nüüd üritas rahvale mõistust pähe panna. "Vähemalt Thomasel on veel aru peas," lisas Gavin.

Just seda ju oligi Eric öelnud! Et ei saa uisapäisa minna! Kuid Gavin'i terav keel ning jultumus ajas noormehe kergelt närvi. "Vali enda tooni," lausus mees jahedalt, põrnitsedes silmanurgas noormehe poole. "Ma nõustun, et meil on vaja ettevalmistusi teha. Just seda ma enne rääkisingi." Ta turtsatas ning kõndis teistest veidi eemale. Tal ei olnud kavaski kellegagi vaidlema minna, eriti veel hetkel, mil nad pidid tegelikult kokku hoidma. Nad olid nüüd perekond.
"See on otsustatud. Kella neljaks olgu kõigil hädavajalikud asjad pakitud. Igasugune üleliigne... las jääda maha," lausus ta. Kõik koerad-kassid, kõik ehted, mis kellelgil veel alles olid. Need ei olnud hädavajalikud. Kui nad just muidugi enda koorma all surra ei taha.

Yami käkerdas paberikese kokku ja hoidis seda lihtsalt käes. Ta toetus reelingule ja vaatas mõtlikult kaugustesse. Nukutüdrukut valdasid hetkel nii paljud emotsioonid, kuigi domineerivateks jäid kurbus ja hirm, hetkel ka tohutu üksildustunne. Võis proovida ju positiivseks jääda ja mõelda, et neid tullakse päästma, aga praegustes oludes tundus see väga naiivne ja utoopiline. Ta kuulis jälle, kuidas lahkumist juba plaanitakse ja pööras end ümber. ,,Gavinil on õigus," ütles ta. ,,Kuigi me peame arvestama, et oht on alati meid varitsemas. Peaksime kokku hoidma."

"Jah, täna lahkumine oleks äärmiselt rumal tegu," võttis Julian jutu kokku. "Parem oleme laevas, see on siiski meile kõige tuttavam koht ja siin oskame me ennast kaitsta, kui seda vaja peaks minema." Julian sammus reelingu juures aeglaselt edasi tagasi. "Aga võib ma soovitan midagi.. juhul, kui need peaksidki inimesed olema," Julian vaatas korraks Sookie poole, kes seda ilmselt uskus, "siis äkki oleks tark tegu mingine lina välja riputada, et teada anda, et siin on inimesed, et nad meist mööda ei liigu. Või kui nad laeva peaksid tulema, et nad kohe tulistama ei kukuks." Mees surus ühe käe taskusse ning lõpetas nüüd edasi tagasi sammumise ära, jäädes ühele kohale seisma ja teistele kordmaööda otsa vaatama. Julian sai aru, et kõigil olid närvid pingul aga selga ei olnud ka vaja karata kohe, nad olid kõik selles koos ning pidid kokku hoidma. Ja lina all pidas ta silmas mingit vanat voodilina, kuhu nad värviga peale kirjutaksid.

"Kui granaat, siis on hästi ju.. Inimene vast oli piisavalt tark, et see endast eemale loopida nii et kui seal ellujäänuid on, siis nad on veel seal. Ehk. Aga kui see granaat mingite muude olendite käes oli, siis need lasid arvatavasti endid õhku. Win-win!" muigas Valerie. Optimism at its best. Küsimuse peale, kes võidelda oskas, tõstis Val lihtsalt käe, hakkamata seda täpsustama. Nagunii keegi ei usuks - pisike naine ju siiski. "Jah, haarame oma kaks asja ja pistame nelja tuule suunas jooksu," sõnas Val Juliani jutu peale sarkastilise muigega. Päeva nali noh.
"Ja lina peale kirjutad suurelt, et me oleme inimesed? Sorry, aga ma oma linu joonistamistunniks ei laena - öösel on kuradi külm," muigas Valerie. ta kõlas päris õelalt, aga nomh.. Nad olid seal nii pikalt koos olnud küll, et iga mats peaks aru saama, et naine oli väga harva õel kellegi suunas. Talle lihtsalt meeldis inimesi tögada ja sarkastitseda ja igas asjas huumorit leida. Muidu ta kaine mõistuse juures ei püsiks lihtsalt.

"Kui sa tahad nii väga minna, siis mine, aga üksi. Või noh, võta teine blondu kaasa, aga sa ei hakka siin massi hukatusse tirima," oli mees kindel. Kui ta tahab nii loll olla, siis las on. Enda asi. "See lipp on küll päris hea idee. Zombid lugeda ei oska ja ebardeid on väga vähe, need jaksame ise maha võtta. Äkki pannagi siis kellegi lina ja sinna suurelt peale kirjutada ka, et normaalsed või midagi?" uuris Gavin edasi. Julian oli ka mõistusega, Yamil ka. Mehel tekkis juba idee, kelle arvamust tuleks küsida selliste asjade suhtes. Blondu 1 ja Blondu 2 olid liiga impulsiivsed. "Ma annan siis enda lina," lisas Gavin Valerile pisut mürgiselt. C'mon, ühe linata ära ei sure.