Ellujäänute massikas

Sarah oli tekile istet võtnud ja kuna näis, et inimesed läksid eraldi kuhugi arutlema, siis ta ennast kaasa ei surunud. Selle aja jooksul, kui ta laeval olnu oli, polnud ta kellelgagi otseselt rääkinud. Kui küsiti, siis ta vastas ja sedagi siis, kui tal raudkindel vastus olemas oli. Alati oli olemas keegi teine, kellel kindlam ja parem vastus varnast võtta. Nii istus naine nüüdki omapead ja kirjutas midagi oma märkmikusse.

Erin noogutas kergelt. Viimaste nädalate jooksul siin linnas on nad piisavalt mutantidega kokkupõrganud, et edaspidi püüda neid pigem välistada. Lisaks sellele, et nad olid nutikamad, kiired ja tugevamad, oli neid ka raske tappa. Vähemalt neid, kes lõpuks ikkagi langesid Joanne'i kindla käe all ohvriteks, sest väiksemate vigastuste puhul nad ei teinud teistnägugi ning tihti võis naine vanduda, et nägi, kuidas nad nendest vigastustest sootuks paranesid. That is so not cool. "Ma arvan, et olen piisavalt sind siin piinanud. Ma püüan leida mõne vaba punkri, kuhu enda asjad visata ning siis võtan su nõu kuulda ja lasen ennast kokku lappida," muigas Erin õrnalt. Võtnud maast enda koti, viskas naine selle endale ühele õlale, võttes samasse kätte ka enda kiivri. "Hiljem näeb äkki veel," lisas Jo kiirelt ning naeratanud õrnalt tüdrukule Thomase süles, keeras Erin ennast ringi ning võttis suuna Tina poole. "Palun ütle, et sa oled sellest kohast sotti saanud, sest hetkel kuluks mulle üks korralik dušš ära küll," jäi ta naise eest seisma, vaadates talle enda heledate silmadega otsa.

"Kindlasti näeme," muigas Thomas, kui naine nüüd ütles, et ta kajuti otsiks ja end kokku lappida laseks. Cat lehvitas naisele järele jing silmitses teda veel, kuni siis isa poole tagasi pöördus ja temaga hoomis zombiedest rääkima hakkas. Cati huvitasid sellised asjad, millest ta väga midagi ei teadnud. Pealegi oli see teave vist päris oluline ka.

Val jõudis tekile ja kõndis esimese asjana piirdeni, silmitsedes zombisid, kes endiselt samas vaimus jalalt jalale tammusid, omaette miskit jorisesid ja tõugeldes laevale lähemale püüdsid saada, mis oli küll üsnagi rumal tegevus, sest nagu näha, olid paar tükki juba vette kukkunud ja ujuda nad tõesti ei osanud. Mis oli tegelikult muidugi suureks plussiks. Vaatepilt oleks päris naljakas olnud, kui tegu oleks filmiga, aga kuna antud hetkel oli see karm reaalsus, siis eelistas Val piirdest uuesti eemale astuda, vaadates tekil ringi. Tuttavat nägu silmates sammus ta Sarah'i juurde, potsatades naise kõrvale maha istuma. "Kirjutad memuaare?" uuris Val kerge muigega, hakkamata siiski teise privaatsust rikkuma ja uudishimulikult märkmikusse piiluma. Polnud nagu tema asi väga.

Tina tundis tõsist mõnu lihtsalt olemises ja enda relvade puhastamises. Aeg-ajalt silmitses ta ümbritsevaid inimesi. Selle üle, mis edasi saama hakkab, ta hetkel enda pead eriti ei vaevanud. Ta tahtis kas või see üks õhtu end mõnusalt tunda. Ilmselt hakkavad nad varsti nagu nii jälle liikuma ja siis võib sellise luksuse küll ära unustada. Kui Tina viimaks mõlemad enda relvad ära puhastas, istus ta lihtsalt niisama tekil, silmad suletuna, ning puhkas nii. Aga ta ei maganud. Tema pruunid silmad tulid jälle nähtavale siis, kui ta Erini häält kuulis. "Ära ma vast enam ei eksi," muigas Tina ja ajas end püsti, võttes relvad endaga ühes, "sa võid pärast pesemist minuga ühte kajutisse tulla kui tahad," pakkus naine ning viipas siis sõbrannale, et ta talle järgneks.

Sarah võpatas, kui teda kõnetati, kuid ta võttis end siis kiirelt kokku ja manas näole naeratuse "Teen lihtsalt mõningaid märkmeid," vastas ta, ise samal ajal mõeldes, et kuigi ta pole oma abikaasast juba üle aasta kuulnud, kuid siiski paneb iga äkilisem lähenemine või ootamatu kõnelemine teda võpatama. Ta üritas endale korrutada, et ohtu enam pole, et kõik on korras, kuid sügaval sisimas ei suutnud ta lahti saaada tundest, et keegi teda jälgib ja kontrollib.
Selle vastu, et Valeri ta märkmikku vaataks, polnuks Sarahil midagi. Nimelt olid kõik tema märkmed tehtud kokku kolmes eri võõrkeeles. Ta tegi seda pigem selleks, et ta ei unustaks õpitut isegi nüüd.

Erin naeratas õrnalt Tina'le vastu. Nagu enda rühmakaaslane ja ilmselt ka Garry ning Nate, tahtis ka Jo täna lihtsalt rahus olla, puhata ning pühendada mõne minuti ka lihtsalt endale ja enda vajadustele. See pidev valvel olek, ringitammumine ja üldse need viimased nädalad pole olnud just väga lihtsad, mõjudes rohkem kurrnavamana kui näiteks magamatus. "Kas mul on teist valikut?" küsis Erin sõbralikult Tina'lt, kui viimane pakkus, et nad võiksid ühes kajutis olla. Ongi natukene kindlam olla. Kuigi samas, mis saaksid need inimesed siin laeval kamba professionaalsete kõrilõikajatest eriväelaste vastu. Ilma üllatuse ja märgatavalt suurema kambaga mitte. Erin järgnes vaiksel sammul Tina'le.

"Kusjuures ma mõtlesin ükspäev, et kas keegi üldse päevikut ka peab või miskit.. Noh, et kunagi saame kuulsaks ju nagunii. Ainsad inimesed, kes maailmalõpu üle elasid. Ja siis saaks sellest raamatu teha," arutles Valerie end mugavamalt istuma sättides, kerge naeratus huulil. Paadunud optimist, nagu ta oli, polnud naine selles osas alla andnud, et nad pääsevad ja vanaks kasvavad ja maailm ehitatakse uuesti ja paremini üles ja kunagi räägivad nad oma lapselastele (või lapselapselapselapselapselapselastele, sest kes teab, äkki areneb meditsiin ja teadus nii kaugele, et nad ei suregi) kuidas nad siin laeval istusid ja jutustasid just sellest samast hetkest samal ajal kui zombid laeva ümber piirasid.. Sounds like a dream!

Sarah kehitas õlgu. "See pole päevik. See on pigem.." naine otsis sõnu. Nii raske oli midagi öelda, kui peas tagus koguaeg mõte, et üks vale sõna võib kõik ära rikkuda. See hirmutas teda ja sellepärast hoidiski ta omaette. Kui ta kellegagi ei rääkinud, siis ei saanud ta midagi ka valesti öelda. Lihtne ja loogiline. "See on pigem see, et ma iga päeva kohta kirjutan lause või paar."
Oleks Sarah lehekülgede kaupa kirjutanud, oleks paber juba ammu otsas, kuigi - tal oli paar suuremat kaustikut ja vihikut varutud ka.

Julian saatis kerge peanoogutusega viimased inimesed kajutist välja, istus ise siis natuke aega mõtlikult veel seal, siis taipas, et ta ei ole üldse oma kajutis ning lahkus samuti. Gavin oli kuskile ära kadunud aga Julian oleks tahtnud tegelikult temaga rääkida. Omavahel, sest teda usaldas mees palju rohkem, kui neid uusi tulijaid. Julian oleks tahtnud Gaviniga oma mõtteid vahetada, kuid hetkel suundus ta hoopis tagasi tekile, küll Gavin varsti välja ilmub.

Tina turtsatas ja naeris kergelt, kuigi veider oli üle pika aja enda naeru jälle kuulda. Aga see tekitas hea tunde. "Ega sul jah eriti valikut ei ole - vaata ma just tegin enda relvad ka puhtaks," lausus naine lõbusalt muiates. Nii hea tunne oli lihtsalt vahelduseks lolli loba ajada ja enda tiimikaaslasega mõelda, et sa ei ole missioonil olev eriüksuslane, kes on enda missiooniga päris korralikult feilinud. Vähemalt selline tunne oli Tinal. "Kas sa sõid ka juba midagi?" uuris Tina ja tegi samal ajal endale märkuse, et peab kuskilt esmaabi asju saama, et Erini haav korda teha. Üks tüdruk oli ennem midagi pakkunud. Ei tea, kas otsib ise või läheb otsib tüdruku ülesse ja laseb tal end juhatada?

"Ah nii.. Ja mis tänase päeva märksõnadeks siis on, kui uurida tohib?" küsis Valerie kergelt kulme kergitades. Tema ei suudaks küll kogu seda möllu paari sõna või lausega kokku võtta. Samas osad päevad olid vast päris uimased jah ja siis vast pääses küll üksikute sõnadega. Aga Valerie oli üsna jutukas ka nii et väga imestada polnud, et tema asju lühidalt kokku võtta ei osanud. Sarah tundus ja selline vaiksem ja rohkem tagaplaanil.

Sookie vaatas kahte naist lahkumas ning viis silmad viimaks Thomasele ja tema tütrekesele, keda Sook jumaldas. Ta oli nii armas ja üleüldse ainuke hea asi seal laevas, kes suutis tal tuju heaks teha ning veidikene päikest sellisel hallil ajal tema maailma tuua. Ja Thomas oli ka hea. Sookie vaatas teda ning naeratas, need kaks olid koos lihtsalt suurepärased. Sookie oleks tahtnud Thomasega rääkida omavahel, kuid ta ei tahtnud isale ja tütrele ebaviisakalt vahele segada. Sellegipoolest ta aga seda tegi. "Hei, Cat, mängida tahad?!" pakkus ta tüdrukutirtsule enda vanaaegsest mängu, milleg sai tetrist ja rallit mängida. Lapsele oli ka mingit lõbustust vaja ju ning Sook oli talle seda varemgi andnud.

Catherine pööras oma pilgu Sookie poole, kui tuttav hääl nendega rääkima hakkas. "Sookie!" Tüdruk naeratas rõõmsalt ning võttis muidugi ilusti tänades pakutud mängu vastu. Ta teadis ka seda, et tihti, kui ta seda mängida sai, siis tahtsid Sookie ja tema issi omavahel rääkida. Seega ta rabeles end isa sülest maha ja istus neist natukene eemal põrandal maha seina äärde. Thomas samas suunas pilgu Sookiele. "Sa magasid enamuse möllust maha?" küsis Thomas pisut lõbusalt naise käest.

Sarah kortsutas kulmu. See oli veidi isiklik. Siiski ta naeratas. "Põhimõtteliselt on siin kirjas, et saabusid eriüksuslased ja toidu puuduse tõttu plaanime liikuda Dallasesse." ütles ta. Päris nii seal siiski kirjas ei olnud, kuid kuna see oli ühes roma keeles, siis Val seda ilmselt lugeda ei osanud. Roma keeltel on ju tohutult palju erinevaid dialekte. Sarah vaatas korraks päikese poole. Nii palav oli. Kuid hoolimata palavusest oli tal seljas õhuke pikkade varrukatega pusa. Ta ei olnud endiselt harjunud oma tattoosid näitama ja iga ebavajalik "enesepaljastus" tundus talle ohtlik.

Sookie raputas pead. "Ma olen koguaeg tekil olnud, möllu keskel just," lausus ta ja muigas kergelt. "Üks kukkus kohe kamandama, üks uutest, aga eks ta ongi sellega harjunud, lihtsalt, et enamus naistel läks nägu mossi kohe, kui neid kamandama kukuti." Ta isegi oli üllatunud olnud aga samas ta sai aru kah, veebel ju ikkagist. "Ja mida sa sellest kõigest arvad?" päris Sookie nüüd mehe käest. Tüdruk ei olnud veel ära otsustanud, et kas ta usaldab neid sõdureid või mitte.

"Hmm.. Päris hea kokkuvõte tegelikult," muigas Valerie. "Aga neid zombisid, kes siin tsillivad, polegi maininud?" naeris naine. Ta kirjutaks esimese asjana neist. Samas nüüd, kus kõik ohutu oli, polnudki nii väga põnev enam. Eriüksuslaste saabumine oli tõesti tippsündmuseks pigem. "Selle Dallasega on ka väga kahtlane lugu.. Ma ei taha hästi uskuda, et seal kõik nii roosiline on nagu meile praegu tundub," ohkas Valerie enda sõrmusega mängides. Vastupidiselt Sarah'le polnud temal enda tätoveeringute näitamise vastu midagi. Thomase omade kõrval polnud need miskit. Palavuse tõttu oli naisel seljas hele (küll üsna tumedaks kulunud) maika ja mustad lühikesed püksid. Ja muidugi kombatsaapad, mis tema jalgu kunagi ei hüljanud.

"Mm, ma ei näinud sind. Me olime ka muidu tekil.." Ega vähesed läksid tema käsutamise peale sisse. Nii päris ikka ei saa ju. "Ma ei teagi. Noh, ilmselt oleks vaja lihtsalt neid sõdureid tundma õppida, sest raske on usaldada kedagi, kes tõid siia sellise karja zombiesid ja noh jah, me ei ole nendega ju eriti korralikult veel suhelda saanud. Aga ehk nad on normaalsed." Thomas kehitas pisut õlgu ja lükkas käed oma jaki taskutesse. "Ja mida sa arvad?" Sookiega oli päris hea rääkida. Lisaks kõigele muule.

"Sama, mis sina," vastas Sookie. "Ma tahaks loota, et neid saab usaldada, siiamaani on nad ju hästi käitunud." Tüdruk oleks hea meelega Thomast kallistanud või enda pea tema õlale toetanud aga ta ei tahtnud, et Cat seda näeb, keegi ei teadnud veel, vist, et neil on mingi värk siin käimas omavahel. "Kas saame täna öösel kokku?" päris Sookie nüüd ja vaatas enda kutsikasilmadega mehele otsa. Öö oligi juba peaagu käes aga Thomas pidi enne lapse magama panema.

"Üsnagi hästi jah." Peaasi, et nad nüüd bossama ei hakka ja ennast liidriks ei peaks või midagi. Sest neil nagunii nagu otsest liidrit polnud ja kõik rääkisid omavahel, et mis teha. Kõiki arvestati. Küsimuse peale Tom muigas. "Kui sa tahad.." Temal ei oleks selle vastu nagu midagi.

Nathaniel jälgis blondiini tähelepanelikult, püüdes pilku tema rindadele mitte langetada, kui neidis käed ristas. Lõppude lõpuks oli Nate siiski mees ja vaatamata oma treeningutele olid ka temal silmad peas ja tunded. Erinevad tunded ja soovid. Nathaniel keskendus blondiini silmadele ning naeratas sõbralikult, aga mitte lõbusalt. Nii lihtsalt ta oma lõbusasse olekusse ka ei suutnud hüpata. Aga tema õnneks või kahjuks olid tal üsnagi rõõmsad silmad ning naerukurrukesed, mis väga kergelt endast näole andsid ja tihtipeale nägi ta lõbusam välja, kui tegelikult oli.
Neidise kimbatust jälgida oli omaette vaatepilt. Nate tahtis ka ilmselt iseenesest pessu minna, aga kõigepealt paneks ta suurema osa oma varustusest kuskile kajutisse ning kui võimalik, siis ka lukutaha. Ta ei usaldanud täielikult laeval olijaid, eriti kuna tal olid relvad, mida tsiviilid kurjasti ära kasutada võiks. Kes teab, mis kellegi meeles mõlgub. Ta ei saanud süüdistada ka tsiviile kui nod eriväelasi ei usaldaks. Ta ise ka ilmselt ei usaldaks. Oled kuskil laeval, Jumalast hüljatud linnas, sinu ümber vaid surm ja kaos ja siis ilmub välja kamp relvastatud mehi, kes justkui kellelegi alluvad, aga oma tegelikku missiooni ei paljasta. Kahtlane igal juhul. Sestap ei jätaks Nate oma relvi järelvalveta.
Kui nüüd siin koridoris, üsna suletud ruumis, neidise häält tähelepanelikumalt kuulata, ilma, et blondiin kisanud oleks, kõlas see väga armsalt ja samas asjalikult. Üldse oli naises midagi asjalikku, mis kogu selle tüüpilise rinnaka blondiini stereotüüpi langetas. Küsimust kuuldes raputas Nate kergelt oma pead. „Mul pole kajutit veel. Õigupoolest ma ei tea, millised siin võetud kajutid ja millised vabad on,“ selgitas veebel. “Aga kui Te nii lahke olete ja oma tihedas graafikus väikese augu leiaksite, ehk näitaksite mulle, kus vabad ruumid veel asuvad,“ küsis Clarke ikka viisakalt ning hoidis oma sinisilmad neidise kaunitel silmadel.

Tina B. Gerow wrote:

Tina turtsatas ja naeris kergelt, kuigi veider oli üle pika aja enda naeru jälle kuulda. Aga see tekitas hea tunde. "Ega sul jah eriti valikut ei ole - vaata ma just tegin enda relvad ka puhtaks," lausus naine lõbusalt muiates. Nii hea tunne oli lihtsalt vahelduseks lolli loba ajada ja enda tiimikaaslasega mõelda, et sa ei ole missioonil olev eriüksuslane, kes on enda missiooniga päris korralikult feilinud. Vähemalt selline tunne oli Tinal. "Kas sa sõid ka juba midagi?" uuris Tina ja tegi samal ajal endale märkuse, et peab kuskilt esmaabi asju saama, et Erini haav korda teha. Üks tüdruk oli ennem midagi pakkunud. Ei tea, kas otsib ise või läheb otsib tüdruku ülesse ja laseb tal end juhatada?

Kui Tina naerma hakkas, ei suutnud Erin muiet tagasi hoida. "Kas see oli ähvardus või? Aga kuna ma pole veel nii korralik olnud, siis allun ma rahumeeli ja täidan su soovi," lausus naine lõbusal toonil, nagu poleks käimas nende viimane lahing inimkonna ellujäämise nimel. Nagu poleks seina taga karja surnuid, kes tahavad sind nahka pista, ning maailm väljasuremise äärel. Nagu poleks ei tema ega Tina eriüksuslased, kes on kaotanud kõik, mis neil oli, ning võitlevad nüüd selle eest, et hoida seda, mis veel on. "Ei ning ega ma hetkel väga näljane ka pole," raputas ta kergelt pead. Puhast sidet naisel vist enam kotis pole, aga samas äkki ta ikka leiab midagi sealt ning nad ei peagi hakkama seda laeva pealt taga otsima. Samas igaks juhuks võiks jälle mingi tagavara olla.

"Jah, tahan küll," lausus Sookie ja naeratas lõbusalt. "Ma ootan sind kell 12, seal, kus alati." Ehk siis ühes kajutis, mida keegi ei kasutanud ja mis asus korrusel, kus keegi ei elanud. Tüdruk pilgutas Thomasele silma ning ajas ennast siis püsti. "Tsau, Cat!" lausus ta pisikesele, "jäta mäng endale, patareisi saad minu käest, kui vaja." Tal oli mingi 2 patakat veel alles. Sookie saatis Tomile veel ühe meela pilgu ning sammus siis tekilt minema, oma kajutisse, et seal ennast korda seada. Ja kuidagi oli vaja jälle Ericust kõrvale hiilida, kuigi vend ilmselt taipas, mis siin toimub.

"Olgu nii," muigas Thomas ning jälgis, kuidas Sookie Cati juurde läks. Tüdruk tänas Sookiet uuesti ja mängis veel pisut, kui Thomas tüdruku kõrvale istus, aga siis lõpetas juba mängimise. "Millal me siit ära läheme?" küsis Cat uuesti, ning Tom pidi jälle talle korralikult olukorda seletama. Ilmselt tüdruk unustas ja ei saanud korralikult aru.