Ellujäänute massikas

Thomas oli Catiga taas laeva reelingule lähemale liikunud ning nad silmitsesid ümbrust. Catherine'le meeldiski vist kõige rohkem ümbrust vaadata. Aga Thomasele ei jäänud märkamatuks ka see, et mingi aja Cat vaatas hoopis eemale ja korraga lausa häbenes. Tom vedas silmad sinnpoole ja nägi ühte eriüksuslase naist. Nojah, võõras ju. Cat polnud ammu pidanud võõrastega rääkima. "Tere," tervitasid nii Thomas kui Cat naist, kes nende juurde tuli, ning nüüd julges tüdruk eriüksuslast juba tähelepanelikumalt vaadata. Isa süles siiski. "Mina olen Catherine," tutvustas tüdruk ennast oma pehmel lapselikul häälel sõbralikult naisele, käsi ikkagi kramplikult Tomi kaela ümber.

Kuna möödas oli päris mitu kuud, mil Erin viimati normaalselt mõne inimesega rääkis, oli hetkeline olukord tema jaoks üsnagi kummaline. Viimased kolm-neli nädalat Washingtonis oli naine harjunud olema see inimene, kes ei lausu peaaegu sõnakestki, vaid noogutab ja täidab enda veebli käsku. Harva võtsid nad rühma sees mingi jututeema ülesse, et unustada kasvõi hetkekski surnud, maailmalõpp ja kogu see jama.
"Ma olen Erin," tutvustas naine ennast vaikselt tüdrukule, viies enda heledad silmad peagi mehele. "Armas tütar sul. Kui vana ta on?" tundis Joanne huvi.

Nathaniel, Blake ja Oliver suundusid kõik koos kenasti Gavini kajutisse. Val ka ilmselt siis. Mees noogutas kergelt. Ta oli näljane ja janune, aga hetkel vist nagu polnud aega süüa ega juua. Kuid kui Gavin kadus ja söögi ja veega tagasi tuli, tungis toidu lõhn mehele ninna ja see äratas tema süljenäärmed, mis juba ammu korraliku toitu igatsesid. Mees võttis viisakalt tänades pakutu vastu ja palus, et Gavin Blake’ile ja Oliverile ka süüa pakuks sellisel juhul. Üksi ta küll seal sööma ei hakka. Ta kuulas ära, mis mees, kelle nime tema üldse ei teadnud, tüdrukute kohta rääkis. Miks nad arvasid, et neid õhku lastakse? See polnud iseenesest oluline küsimus, aga lihtsalt pakkus Nate’ile huvi. Kuid mees ei küsinud midagi. Ta jõi väikeste lonsudega kruusist vett. Neetult hea oli! Sellistel hetkedel oskad lihtsaid asju hinnata. “Mis selle Dallasega on üldse? Miks te sinna minna tahate? Keegi teab kindlalt, et seal on midagi?“ asus Clarke peagi asja kallale. Kui neid seal kindlalt midagi ees ootas, tasus sinna poole isegi liikuda.

"Hayley, jätan meelde," lausus ta, kuigi ega ta täiesti kindel enda lubaduses ei olnud. Ta ohkas korra ja tänas teda korra veel, mille järel ta sisenes dušši ruumi. Ta vajus ühte kohta istuma ja pani kiivri kõrval istmele. Seejärel hakkas ta üks haaval kõike oma veste ja muid asju ära võtma... Neid riideid peaks ka leotama, enne kui ta uuesti selga paneb, käis kerge mõte mehe juurest läbi. Ta tõmbas järgmisena oma kaks nuga mõlema jalatsi äärest ära ja pani samuti kõrvale, kindlasti ei tohi suuremat külmrelva unustada. Selle pani samuti oma riiete kõrvale. Ta tõmbas seejärel oma käsirelva välja ja pani kõrvale. Selle võtab ta heaks juhuks kaasa. Hetkel ta ei usalda end kunagi täiesti relvadeta, sest ta oli siiski võõral laeval. Järgmisena ka riided seljast ära võtnud sammuski ta dušši alla. Kui külm vesi talle peale tuli, hakkas ta kergelt hingeldama, samas nautis ta seda.... Kaua oli sellest möödas? Mõnda aega seal olnud tuli ka sealt ära. Kõik tema asjad olid õnneks tema enda kohal, kus ta algselt ka pannud oli... Mees kõndis kergelt ühe seina juurde ja virutas nüüd pea vastu seina.... Lõpuks jäi ka too kõrvas kilin vait... "Tundub, et miks löögiga tuleb, löögiga ka läheb," lausus ta irvitusega... Ta kõndis peegli juurde ja vaatas oma haavasid. Kõik oli ok, ainult lõua haav oli värskeim, hetkel ikka kinni. Ta tõmbas pesu jalga ja rätikuga kuivatas end ära. Seejärel ajas rätiku enda ümber alakeha ja kätte võttis ta kõik riided, relvad ja muud sarnased. Ta läks järgmisena õpetatud tuppa, mis oli muidugi tühi. Ta vajus automaatselt voodisse pikali, mis iganes voodi seal ka oli. Ta tundis end taevas ja ta lihtsalt vaatas lage.

Thomas naeratas pisut ja kohendas taas tüdruku istumist enda süles. Cat põhiliselt oligi Thomasel süles kogu aeg. Harva oli ta üksi. Või noh, ta kõndis ikka ise ka ja jaksas päris palju, kuid ta eelistas isaga koos olla. "Viie aastane," vastas Thomas pisut naeratades. "Mina olen Thomas, muidu," lisas ta ka enda nime, et naine ei peaks mõistatama, kes mees ise on. Thomas oleks tahtnud ise naise käest ka palju asju küsida aga noh.. ega ta ka enam väga ei osanud võõrastega suhelda. Pidi jälle õppima ilmselt. Aga eks neil kõigil on mingi väike barjäär kindlasti ees. "Sa ei soovinud magamiskohta leida või midagi?" küsis ta siis hoopiski. Veider, et tema välimusest ära ei ehmutud. Või siis ei näidanud nad seda välja.

Valerie järgnes ilmselgelt meestele ja istus kajutis kuskile kuhu perse ära mahtus, oodates siis kannatlikult kuni Gavin toidua tagasi tuli. Mille peale ilmed kohe sõduripoistel muutusid. "Kui kaua sa korralikult söönud pole?" küsis Valerie võib-olla veidralt kõlava küsimuse, aga tegelikult oli päris oluline info. Dallase kohta seletamise otsustas ta Gavini hoolde jätta.

OT:ma sain aru, et sa tulid üksi-.- Oh well

Gavin käis veel 3 korda ära ja istus siis uuesti. "Dallases olevat linn, kus on kõik ellujäänud. Seal olevat suuremad varud toitu ja vett, ilmselt on seal mingisugune elektrisüsteem ka välja nuputatud, aga ma ei tea. Ma usun, et mõni generaator ikka on kasvõi haigla jaoks. Sinna kõnnib pea kuu aega, me lootsime mõne sõiduvahendi leidmise peale, sest äärelinn on läbi kammimata vähemalt meie rühmal," rääkis Gavin. "Jutud läksid liikvele, et Dallases on pudrumäed ja piimajõed, üks siia jõudnu oli kuulnud seda enda sugulase käest. Enne kui me midagi välja jõudsime rohkem uurida, suutis ta mingisuguse haiguse saada ja suri," rääkis mees.

Erin noogutas kergelt. "Mul endal on ka tütar .. või oli .. ma polegi päris kindel," lausus naine vaikselt, pöörates enda heledad silmad linnale, mis oli põhiliselt tervenisti varemetes. Kuidas sooviks Joanne saada vastuseid enda pere kohta, siis ta vähemalt teaks, kas tema lootusel on ka põhjust edasi kesta või ei.
Kohendanud kotti enda õlal, riivas naise käsi viivuks haava enda alaseljal. Tema käsi värvus ilusti verest punaseks. Damn. Kiirelt pühkis ta selle enda pükstesse. Erin märkas momendiks küsivat pilku Thomase silmades, mis pani Jo endamisi muigama. "Küsi-küsi julgelt. Ma ei pahanda," sõnas ta vaikselt. "Eks pärast ka selleks aega on. Vaevalt te nii täis olete bronneeritud, et paari magamiskohta poleks võimalik leida," lisas naine, kinnitades silmad uuesti mehele.

Danielle läks kööki, kus veidi aega üht-teist toimetas ning pani siis ühe üsnagi suure portsjoni plekk-kaussi, lisades selle kõrvale ka ühe lihakonservi. Mitte küll midagi erilist, kuid parem kui mitte midagi. Haaranud kätte ka ühe suure veepudeli, liikus neidis kajutini, mille ta omavoliliselt Garryle andis. Hetkeks uksele koputanud, avas neidis kajutiukse ning leidis mehe voodis pikali. "Mitte küll midagi erilist, kuid ega meil siin midagi märkimisväärset enam polegi," lausus Danielle. Tõsi see oli. Neil olid toiduvarud üsnagi otsakorral ning nad pidid siit kas lahkuma või toitu juurde muretseda. "Arvasin, et see võiks sulle meeldida," lausus tütarlaps muigega ning viskas seejärel veepudeli mehe kõrvale voodisse, pannes samas taldriku pisikese öökapilaadse asja peale. Mehel oli kindlasti nälg ja janu ning ega see polnudki eriti üllatav.

Yami märkas, et äkki on kõik vaiksemaks jäänud ja ta otsustas asja uurima minna. ,,Ma tulen kohe tagasi," ütles ta Jaredile ning väljus vaikselt kajutist. Ettevaatlikult astus ta üle risuhunniku, kuid sellegipoolest koperdas ja kuulda oli õrna kolinat. ,,Shoot," vandus ta endamisi, kuid läks siis mööda puhtamat pinda edasi. Ta avastas, et varem tühjana seisnud kajutis oli keegi ning vaikselt paotas ta ust, leides eest voodil pikutava mehe, kes kuidagi nii tuttav tundus. ,,Kust ma teda tean?" küsis nukunägu vaikselt endamisi ega pööranud pilku voodis lebavalt kogult.

Thomas naeratas nukralt. "Ehk on temaga kõik korras.. meienigi on hiljem ellujäänuid jõudnud," ütles Thomas. Noh, ei tohi ju lootust kaotada. "Mis tema nimi on?" küsis Catherine siis hoopiski. Cat polnud endavanustega üldse suhelda saanud. Ta oli kasvanud ainult täiskasvanute seltsis. Päris masendav ju.
"Noh, nii broneeritud tõesti pole," muigas Thomas. "Aga sa oled haavatud," märkis mees, kui ta nägi naise verist kätt, mille ta ära pühkis. "Äkki peaks selle eest hoolt kandma?"

Tina järgnes Garryle ning ühele tumedapäisele tüdrukule, kes alla läksid. Tema sooviks oli põhiliselt end pesta ja natuke kasida. Siis süüa ja natuke puhata. Sellel ajal kui Garry veel näitsikuga juttu jäi ajama, liikus Tina juba pesema. See oli mõnus tunne, kui külm vesi mööda naise kuuma nahka alla voolama hakkas. Sellist luksust ei olnud ta juba tükk aega tunda saanud. Kuna vett pumbati veekogust, siis ei pidanud vast selle pärast muretsema, et see otsa saaks. Kuid siiski oli naine säästlik. Pärast pesemist kuivatas naine end korralikult ära ning tõmbas selga vaid enda vormipüksid, saapad ja valge pisut määrdunud topi. Ülejäänud asjad võttis ta endale kätte. Pisut harjumatuna ka iseendale oli ta enda juuksed lahti jätnud. Leidnud endale ühe vaba kajuti, pani Tina enda asjad sinna sisse. Nüüd oli aeg natuke enda keha kinnitada. Nad oli ennist seal mäkis ju toidu võrdselt ära jaganud. Seega oli tal vähemalt üks konserv omal olemas. Viimaks, kui naine tundis end jälle elujõulisemana, võttis ta enda relvad ja ühe väikese halli karbikese enda seljakotist. Praegu oli mõnus puhkus ja seega aeg enda relvad üle vaadata. See on ka Tina jaoks hea moodus, kuidas lõõgastuda. Ta läks tagasi tekile ning otsis endale ühe varjulise koha, kus sai ka selga toetada. Ta alustas väiksemast relvast, hakates seda vaikselt lahti tegema ja puhastama. Jumal teab, mis sodi seal kõik vahel võis olla.

Seda on Erin ka endale iga tund, minut, sekund korranud, aga mida rohkem aega on kaotsi läinud, seda raskem oli naisel uskuda, et ta nad kunagi üldse elusana leiab. Samas kui ta oleks hetkel lähemal Wilmingtonile, ei kahtleks ta hetkekski ja läheks neid kohe otsima. Kuid praegu oli liiga palju kaalul, et midagi sellist ette võtta. "Ever, ta nimi on Ever," sõnas Erin vaikselt. Ta saatis tüdrukule õrna naeratuse. Kui mees tema haava mainis,raputas naine kergelt peas."Pole hullu. Kõigest kerge kriim. Ma jään elama," lausus Jo kergelt pead raputades. Eks ta laseb haava hiljem Garryl või Tinal üle vaadaga.

Nate ootas, kuni Gavin ära käis, samal ajal jõudis too Hamilton temalt söömise kohta küsida. Nathaniel kehitas õlgu. Ta seisis endiselt, sest ei raatsinud istuda. Kogu varustus oli tal ikka seljas. Seda niisama igalepoole ära ei pane ju lihtsalt. “Me pole terve missiooni aja korralikult süüa saanud,“ arvas Nathaniel. Ehk siis mingi kolm nädalat vähemalt. Mis söök need konservid ja asjad ikka olid? Aga palja šokolaadi peal oli mees juba viimase nädala olnud. Vesi lõppes ka hiljuti otsa. Nate ei pidanud seda oluliseks, nüüd said süüa ju. Gavin tuligi tagasi ja andis Oliverile ning Blake’ile ka süüa ja Clarke sai samal ajal süüa, kui Gavin rääkis. Ta ei ahnitsenud. Kusjuures ta sõi üldse üsna aeglaselt seda, nagu hakkas vastu või midagi. Tõsiasi oli see, et ta organism protesteeris toidu vastu küll hetkel omajagu. Seega ei sundinud Nate end kiiruga sööma vaid võttis asja võimalikult rahulikult. Dallase värk kõlas aga kahtlaselt. “Liiga ilus,“ pomises Nate kommentaariks selle jutu peale ning viis pilgu Oliverile, et aimata, mida sõber mõtleb. “Aga siia jäämine oleks ka suitsiid,“ ohkas Nathaniel ning pani pooliku konstervi käest. Endiselt ei istunud ta kuskile. Ta jõi taas oma vett väikeste lonksudega. “Linnas on kõik autod sodid, me oleme ise ka sõiduvahendit otsinud, aga sadamas on hunnik masinaid, teie enda nina all. Need tuleks üle vaadata, kui need...“ Nate ei osanud ebasurnute kohta nagu midagi öelda. Zombid? Veider. “Kui need olendid laeva juurest eemale on läinud, võime masinaid kontrollima minna. Kui nad eemale ei lähe, siis... Tuleb nad eemale ajada,“ selgitas Nathaniel enda vaadet asjast. Kasvõi lõhkeainega. Peaasi, et neist lahti saaks. Mees võttis uuesti konservi kätte ja sõi veidi.

Catherine naeratas. "Ma tahaksin temaga kohtuda," ütles tüdruk pead isa õlale toetades, pilk nukker. Jah, kui Cat üldse midagi reaalselt igatses, siis selleks olid temavanused lapsed. "Kui sa nii arvad," ütles Thomas õrnalt pead kallutades. Tema arvas küll, et seda peaks ikkagi kohe vaatama aga noh, mis ütleja ta ikka oli. "Sa usud muidu, et kusagil on midagi tsivilisatsiooni sarnast?"

"Siis joo rohkem kui sööd. Muidu tuleb see kõik sama teed pidi tagasi ka," soovitas Valerie. Kuigi sõdur arvatavasti teadis seda, aga no.. Nälg võis võimust võtta ja siis kippusid paljud kugistama ja noh.. Hiljem polnud hea enam. Valerie võttis uuesti kuulaja rolli sisse, pilk meeste vahel liikumas. See teda väga ei häirinud, et ta ainus naine seal oli. Ta polnud just eriti selline koduperenaise tüüp nagunii. "Siin on ka paar inimest, kes tahtsid autosid üle vaadata ja pidid nende kohta miskit teadma ka.. Nemad saavad aidata," pistis Valerie vahele. "Aga.. Kui me ka auto töökorda saame, siis kust me bensiini leiame, et reaalselt kuskile sõita? Ja kas teil mingi kaart ja kompassid ja asjad on, et me teaks, kus suunas üldse liikuda? teed on sodid ja silte vaevalt kuskil püsti on."

Sookie ei teadnud mida teha ja seega järgnes ta Thomasele ja tolle tütrele, kes olid rääkima hakanud ühe naisega sõdurite seast. Sook istus nende juurde maha ning lihtsalt vaikis, olles omades mõtetes. Eric oli ka kuskile laeva peale ära kadunud ning tüdruk ei teadnud mida muud teha, üksi ta ka olla ei tahtnud.

Mees surus oma pilgu toa ukse poole, sest ta kuulis hetkega ära, et uks läks kergelt lahti. Ta ajas end istuli ja vaatas kergelt küsiva pilguga nukunäo poole. "Hey, võtsin ma kogemata vale toa?" sest võibolla tüdruk ööbis seal ja ta lihtsalt läks valesse kajutisse, kui et teda oli soovitatud.

Yami näole ilmus muie ja ta julges kajutisse astuda. Ta tõmbas ukse enda järelt kinni ja toetus seljaga vastu todasama ust. Huvitav, kas mees tundis ta ära? Üllatavalt sõbralik oli kutt igatahes küll. ,,Ei," vastas nukutüdruk oma õrnal häälel. ,,Uudishimu juhatas mu siia," lisas ta end ukse najalt püsti ajades ja hakkas voodi poole sammuma.

Julian, kes oli veidi aega Tekil redutanud ja niisama mõne inimesega asja arutanud, läks viimaks Gavini ja sõdurite juurde, kes hea isuga sõid. Julianil oli hea meel, et inimesed süüa said, mis siis, et neil endalgi vähe oli aga sellises olukorras pidi alati teisi aitama. "Midagi head ka," lausus ta väikse muigega (sest mis ikka tegelt praegu hea oli?!), kui nende juurde astus ning meestele kuivatatud puuviljade pakid ulatas, väiksed pakid küll aga need olid tal tagavaraks pandud, sest need toitsid tegelikult ning andsid energiat aga need olidki ühed viimsed pakid. Talle endale meeldisid need väga, sest liha ja ubade konservide kõrvale, oli neid aegajalt päris hea näksida. Julian jäi käed ristis seisma ning kuulama, mida nad räägivad.

ot. Okei, ma olen nüüd "veidi" maha jäänud, aga pole hullu, kirjutan mingi vastuse kokku (ei viitsi eriti kõiki neid lehti lugema hakata)



Viimaks, kui asi oli maha rahunenud ning inimesed olid enda ärevusest uute liitujatega üle saanud, eemaldus Eric teistest, et omi mõtteid mõlgutada. Mis siis nüüd saama hakkab? Nad ikka lähevad sellelt laevalt ära nagu plaanitud, eks? Ilmselt oli Eriüksusel mingi parem idee, kuid kus kurat nad siiski varem olid? Kuidas nad end nii halvasti ette olid valmistanud, et nad nüüd isegi jännis olid? Ning need zombied, kes neid taga oli ajanud... õnneks ei ole lihasööjad eriti targad, et teisi enda kaaslastest laeva juurde kutsuda, kuid ilmselt ajas lihaisu nad nii hulluks, et nad võisid valvet laeva ümber pidada päevi. Nad olid sinna sisse piiratud. Ning teised olid nii pimedad ning rumalad, pimestatud Külalistest, kes nende laevale, nende sööki ja viimast jooki kasutama tulid.
Noormees sõi ühe purgi konservube ning vaatas, palju tal veel alles on. Ainult kolm konservi oligi. Nad peavad sealt ruttu jalga laskma, muidu surevad nad lihtsalt nälga! Vaikse ohkega läks noormees tagasi tekile, kus ta kuskil eraldatud kohas istet võttis ning hetkeks maad uuris. Liikumist oli seal küll. "Sitapead," pomises noormees enda madalal häälel, võttes taskust enda suitsupaki, millest ainult neli sigaretti alles oli. Juba mõne hetke pärast läitis ta ühe suitsu ning ahmis sellest suured mahvid. Suits oli ainus, mis teda veel kaine mõistuse juures hoidis.

Aga sedasi Nathaniel ju sõigi, nagu Val käskis. Ega ta rumal olnud. Ta teadis küll, kuidas sööma peab, kui oled kaua söömata olnud. Kuid mees ei hakanud midagi ütlema selle peale. Hea, et naine ka selliseid asju teadis. Nate võttis mõtlikult jälle paar suutäit oma konservist. Alles siis, kui Oliver oma kiivriga jamama oli hakanud, meenus Nate’ile ka enda kiiver peast võtta ja see vesti külge kinnitada. Ta sasis oma (sõrmedeta)kindas käega pisut oma juukseid ning sõi siis jälle veidi. „See on hea märkus,“ märkis Nate bensiini kohta. „Viimati, kui ma uurisin, siis tanklates jagatakse tasuta kütet. Kui need tanklad õhku just lastud pole,“ lausus mees ning isegi muigas korraks. Inimesi oli nii vähe maailma alles jäänud, et kõiki linnu ja bensiinijaamu poldud veel täiesti tühjaks rüüstatud. Seega, küttega neil ehk probleeme pole. Kaart. Neil on suurt kaarti vaja indeed. Saaks särtsu elektrit, laeks GPS’id ära ja loodaks, et need töötavad nüüd. Aga särtsu polnud ning lootma jääda selliste asjade peale oli üsna mõttetu. „Te olete siia erinevaid varusid kogunud. Teil pole mingit teede atlast?“ uuris Clarke Hamiltonilt. Kompassid olid sõdurpoistel ja naistel kenasti olemas.
Nüüd ilmus sinna too mees, Julian, kes välitekil ka nendega rääkinud oli. Ning Nate sai just konservi tühjaks söödud, kui mees neile puuviljapakikesi pakkus. Clarke võttis selle vastu ning tänas ja keerutas seda siis veidi oma sõrmede vahel, rüübates veel vett. Oh, kuidas ta armastas vett. Mees pööras enda tähelepanu Oliverile, kes nüüd rääkima hakkas. Dallas kõlas liiga ilusti tõesti, aga mis valikuid neil ikka oli? Nate kuulas, mis tema semul öelda oli ning noogutas siis. “Meil on vaja masinaid, mis karmil maastikul sõidu ära kannataks, me ei tea, kui paljud teed korras on, nagu Hamilton enne mainis. Meil oleks vaja vähemalt ühte kiiret maasturit, millega teistest ees liikuda ja maad kuulata. Ja üht suuremat asja, kuhu kõik inimesed peale toppida ja midagi, kuhu kõik varud panna, mis meil on. Vett tuleb võimalikult palju kaasa võtta. Tõenäoliselt võiks me need masinad ümber ehitada mingil määral, kindlamaks. Me ei tea iial, millest me läbi peame sõitma,“ rääkis Clarke oma plaanist, mitte ainult Oliveri ja Blake’iga vaid kõigi ruumisviibijatega. Aga see kõik pidi ootama. “Kõigepealt peame me sellest massist seal lahti saama, kui nad just ise ära ei lähe või vette kukkuda ei kavatse,“ lisas Nate pilku korraks tühjusesse pöörates. Sadamas oli vesi maru sügav. Vaevalt need ajusid söövad elukad üldse ujuda oskasid. Aga iial ei võinud teada.
Graafiku koostamise jutu peale mees noogutas taas: “Liialt suurt valvet pole mõtet ka panna. Üks meie oma ja üks tsiviil.“ Tõenäoliselt ei juhtu midagi ületamatut öö jooksul, seal on üsna turvaline. Kui tsiiviilid ise just mingit jama korraldama ei hakka. “Ma olen meie omadest esimene,“ lisas Clarke Oliverile. Seal väikses ruumis kambakesi läks üsna umbseks. Värsket õhku tahaks. Aga oli nende plaan selge nüüd?[color=GoldenRod]“ Täna öösel magame vahetustega, hommikuni, kui hommikuks mass sadamas laiali vajunud pole, tuleb nad laiali ajada. Mina ja mu meeskond läheme mandrile ja vaatame mõned sõiduvahendid üle. Kui saame midagi asjalikku sõidukorda, on kohe minek ka,“ seletas Nate veel plaani üle. Kui nad kohe mingit suuremat asja töökorda ei saa võivad nad väiksemate masinatega ka äärelinna uurima minna mingi väikse rühmaga ja sealt suurema masinaga tagasi tulla. Ning siis on sõit Dallasesse või kuhu iganes, ausalt öeldes. Sinna enam ka jääda ei tahtnud.