Ellujäänute massikas

OT:Julian, ma ei tea, kas sa oled juba laevatekil, aga improviseerin.

Mees vajus mõttesse. "Kõige lihtsam on muidugi kirjutada SOS või midagi, aga see võib tekitada segadust. Samas on ükskõik milline kiri abiks, sest ma ei ole veel nii tarka zombit näinud, kes oleks reaalselt midagi korralikku välja öelnud. Oigavad ebasurnud. Ma lähen ka asju pakkima, kui kiri on valmis, siis tõmba lihtsalt üles," rääkis Gavin rahulikult Julianiga, kes meenutas talle natuke enda isa. I know, weird, aga selline rahulik tasakaalukas oleks oli täpselt Gavini isa moodi. Mees läks seejärel enda "tuppa", kus olid ka Raveni asjad. Theo võttis voodi alt ühe presentkoti, mis oli kulunud välimusega, aga muu tundus kõik korras olevat. Selle oli ta leidnud üsna laeva lähedalt, kui ta saabus. Presentkotti vaadanud, leidis mees sealt eest ühe imepisikese pudeli vesiniklahusega, ühe elastiksideme ja mõned suuremat sorti plaastrid, kuid ka 1-2 pisikest. Sellest ei pruugi paari-kolme inimese jaokski piisavalt olla, aga mees lootis, et keegi ei vigasta end rännakul Dallasesse. Need vähesed asjad pakkinud katkise pehme riidetüki sisse, pani ta need eraldi pisikesse taskusse. Edasi hakkas ta laduma sinna enda väheseid riideid ja seejärel käis nende ainsas "laoruumis", kus olid juba Eric ja Yamile ning võttis sealt allesjäänud tekid, mida ei olnud siiani kellelgi vaja läinud. "Kas sa umbes pakkuda oskad, kui kaua rännak Dallasesse kestab?" uuris Gavin Ericu käest.

Eric jälgis tütarlaps ning kuuldes, mida too enda venna kohta ütles, libistas noormees enda suure kämbla tüdruku abitu õlale. "Sa näed teda varsti," lausus ta kindlal toonil. Tegelikult ei olnud ta selles sugugi kindel. Ta ei olnud kindel selleski, mis tema hoorast emast saanud on. Võib-olla oli ta Floridas kaitstud mõne rikkuri voodis või oli temagi nüüdseks mutanteerunud, mine tea.
Peagi jõudis aga Gavin ruumi ning noormehel oli aeg Yamist eemalduda. Ta pööras talle selja, kuid see ei tähendanud, et ta tahaks tüdruku lahkumist. Tal oli vaja, et keegi teda aitaks. Enda õde ei saanud ta veelgi rohkem stressi taluma panna. Kuulnud noormehe küsimust, vajus Ric hetkeks mõttesse. "Ma ei tea," lausus ta ausalt. "Päevi? Oleneb, kui paljudega me tee peal kokku saame," arvas ta. Paljude all mõtles ta muidugi värdjaid. "Kuid me peame valmis olema kõige hullemaks. Enda kaitsmiseks. Aga me saame hakkama. Vaevalt, et me passisime aasta aega siin selleks, et teel Dallasesse surma saada," turtsatas ta, meenutades hetkeks seda Ric'i, kes oli enne sõda olnud. Ric'i, kes ei olnud kibestunud ning südametu.

Yami noogutas ja kui Eric Gavini poole pöördus, hakkas tema ruumis ringi tuhnima, et mõni kott veel leida, kuhu panna asjad, mis rebenevasse spordikotti ilmselgelt ei mahu. Lõpuks leidis ta mingi suurema pisut räbaldunud kohvri, kuid leidis, et see ajab asja ära küll. Yami asetas kohvri lahtiselt spordikoti kõrvale ja asus pakkima veel väljajäänud asju.

Gavin noogutas. "Hommikul peaksid kõik enda vähesedki asjad kaasa võtma, tekid ka voodite pealt, sest me ei tea, kus öö saame veeta. Esimese öö saame olla vast mõnes mahajäetud majas, aga järgmised päevad võivad olla hullemad," rääkis Gavin.Vähemalt oli neil mõni zippo alles, tuld sai alustada, aga millest kõrbes väga tuld teed? Mees pani tekid ära ja läks seejärel jälle tekile, kus ei olnud enam väga palju rahvast. Nad pidid kokku hoidma, Blondude lahkumine oli justkui kõigile hoiatuseks, et kui tahad väga oma asja ajada, siis pead seda üksi tegema.

Sellel ajal, kui tihe arutlus tuure võtma hakkas, magas Lola enda kajutis rahulikku und, sest ilmselgelt oli tema jaoks päevane aeg kõige toredam magamisaeg. Pluss mida muud tal ikka teha oli, eks ole? Kuid ta und häiris mingisugune paugutaoline asi kusagilt väga kaugelt - või siis ka mitte -, mis ta hetkeks võpatades üles äratas. Kuid ta ei hüpanud selle peale kohe voodist välja ja ei läinud paaniliselt kisades tekile. Selle asemel jäi ta edasi enda voodisse lebama, mõeldes selle üle, mis see oli ja kas see mitte ainult ta unenäos ei olnud. Niiviisi voodis olles läksid need mõtted edasi veel hoopis teisi radu pidi, kuni neidis lõpuks ennast voodist välja ajas, pisut silmi hõõrus ja seejärel enda patsikummi üles otsis, et sellega juuksed ülesse hobusesabasse kinnitada. Ta lahkus enda kajutist ning läks tekile, täpselt sel hetkel, et näha kahte blondiini rõõmsalt laevalt maha läksid. What the.. Ta vaatas pisut ehmunud ilmega ülejäänuid inimesi, kuid nood ei pilgutanud selle peale silmigi, mis oli äärmiselt veider. Nagu sellest veel vähe oleks, nägi ta väikest hulka inimesi midagi.. ee.. kirjutamas? Ja ülejäänusid üsna aktiivselt ringi siblimas. Millest ta, kurat küll, veel ilma oli jäänud? Nähes, et mõni siiski veel ühe koha peal seisab, läks Lola Adelaide juurde, naeratades talle korra tervituseks. "Mis siin toimub?" küsis ta.

Eric noogutas Gavinile ning jätkas seejärel pakkimist. Noormees pani viimased toiduained, millest enamik olid kõigest konservid, kotti ning seejärel ka meditsiini - kaks väikest rulli sidet, paar puhastuslappi, imetilluke pudel puhas viina, millega hiljem haava puhastada. See oligi põhimõtteliselt kõik. Loomulikult võttis ka kaasa enda noa, kuid selle jättis ta endiselt enda vööle. Suitsupakid ning üks toos tikke ning välgumihkel leidsid ka enda koha selles räbaldunud kotis.
Seejärel väljus noormees ruumist, minnes kajutisse, mida ta koos mõne teisega jagas. Läinud enda "voodi" juurde, võttis noormees sealt enda veidi räbaldunud, kuid sellegi poolest üsnagi puhta voodipesu. Padja jättis ta sinna, seda vast vaja ei olnud. Kuid linad-tekid, need ta pakkis ära küll. Seejärel võttis ta mõned enda riide-esemed: teine paar pükse, vettpidavad saamad, mille ninad veidi kulunud olid ning kaks soojemat dressipluusi. Enda kulunud ning määrdunud jahtagi pani noormees enda õlgadele. Tema küll ei kavatsenud kõrbes külma kätte ära surra. Viimaks torkas talle silma midagi, mille tõttu tema süda seisma jäi. Tal oli ju telk! Üks varras oli sealt küll murdunud ning heal juhul oleks sinna mahtunud ainult neli inimest, kuid kõige nõrgemad (haavatud, lapsed või naised, kes ei suutnud enese eest hoolitseda) võisid seda kasutada küll. Katkise varda sai ju asendada painduva oksaga või millegagi. Küll hiljem välja mõtleb! Noormees haaras ka enda telgi, mõeldes, kus tema magamiskott olla võiks. Kuid seda ta ei leidnudki. Ilmselt oli see kuskile ära kadunud.
Vaikse ohkega võttis noormees enda asjad ning hakkas juba ruumist väljuma kui ta nägi pilti endast ning Sookiest. Ericul olid veel tumedad juuksed peas. Pildi samuti endaga kaasa võtnud, ronis noormees tagasi tekile ning viskas enda telgi Gavinile. Ilmselt too teadis rohkem, mida sellega ette võtta.
Seejärel võttis noormees istet ning süütas järjekordse suitsu, jäädes ootama koidikut, et sealt jalga lasta.

Yamile pakkis kohvrisse veel mõned konservid ja veepudelid ning mitu tähtsamat asja veel, kuid esmaabivahendeid tema kohvrikesse ei saanud, sest need jõudis Eric juba ära pakkida. Nende toimetustega ühel pool, suundus ta enda kajuti poole, astudes taas üle rusuhunniku, kus vähimagi ettevaatamatuse korral jalaluu võib murda. Oma kajutisse sisenedes võttis ta ühe väiksema seljakoti, kuhu pakkis oma kleidikesed ja veel mõned räbaldunud hilbud, lisaks veel sooja kampsuni, mis tal õnneks olemas oli. Ta pani kotti ka oma söetükikese ja paberi, et ükskõik millal oma alustatud kirjutist jätkata ja loomulikult kammi, millel pooled piid puudu olid, aga mis ometigi asja ära ajas. Seejärel istus nukuneiu voodile ja jäi mõtlema, kas tal üldse veel midagi kaasa on vaja võtta. Enamus asju olid ju ära pakitud ja isiklikke asju oli ikka väga vähe. Tekid. Muidugi. Ja siit tuli järjekordne probleem, sest neid oli raske ära mahutada, aga õnneks vedeles kuskil üks pisut suurem kilekott, kuhu need toppida sai. Nüüd on sellega siis ühel pool. Yami heitis pikali ja jäi samuti koidikut ootama, et laevalt lahkuda.

Kuulates Adelaide' vastust, ajas Lola silmad üllatusest suuremaks. Nad tõepoolest kavatsesid liikuma hakata? Olgu peale, ilmselt oli tõepoolest juba aega üritada ka teha midagi sellist, mis võib ka mingisugust tulemust tuua. Nad olid kaua aega ühe koha peal passinud ja olgugi, et ohutus olukorras püsinud, siiski täiesti tegevusetult olnud. Kuigi neidis üllatunud oli, oli ka tema tegelikult asja käiguga väga rahul. "Jah, ma arvan sama," noogutas ta. Liikumine võis küll ohtlikuks osutuda, kuid tegelikult ei olnudki selles väga suurt vahet. Vähemalt Lola jaoks, kellel polnud nagunii midagi kaotada. Tal ei olnud ei peret ega mitte kedagi alles. Ta püsis veel elus ainult tänu loomulikele instinktidele. "Kuid kui me alles homme liikuma hakkame, siis miks kaks tükki juba laevalt ära läksid?" küsis ta, viies hetkeks pilgu ka maa poole, kuid loomulikult ei näinud ta seal enam kedagi.

"Mis see on?" küsis mees, kui üks riidetomp ta juurde visati. Kummardunud ja seda natuke harutanud, mõistis Gavin, millega oli tegu. "Kust kuradi kohast sa selle välja võlusid?" küsis Theo laia naeratusega. Seal said osad magada, kindlasti Thomase tütar ja siis ilmselt naised või haiged. "See on sul täiesti terve?" küsis mees edasi. See asi tuli küll kasuks, oleks pidanud ise ka kuskilt telgi otsima, kui oli veel võimalus kodust asju kaasa võtta. Muidugi ei tulnud see kiire varjumise käigus meelde.

Eric pööras enda tumedad silmad Gavini poole ning puhunud tossu välja, lausus ta: "Telk. Mul on see juba ma-ei-tea-mis-ajast olnud. Aga üks pulk on katki. Vaiad peaks kõik olemas olema ja isegi sääsevõrk peaks terve olema, lukud ka. Aga ma ei tea kas seda pulga pärast kasutada saab." Ta muigas vaikselt. Ilmselt mõtles Gavin seda sama, mida noormees isegi - telk võiks väga paljudele kasuks tulla, eriti kõrbes. Polnud mingit tahtmist liivatormi käes kannatada. "Võib-olla on kuskil veel telke. Või vähemalt kummipaate. See on laev ju siiski. Neid saaks ka külmaga kasutada, kui need õhku täis ei ole?" pakkus Ric välja.

"Selle pulga saab ilusti asendada, kas see pesa on alles, kus pulk oli? Kui on, siis on parandamine lihtne töö, 15 minutit ja valmis," rääkis Gavin. "Kummipaadid on tühjalt päris rasked ja nad võtavad palju ruumi. Ma ei usu, et see eriti arukas oleks, samas võib lõigata need põhjaosad kaasa, siis saab neid alustena kasutada," arvas Theo järgmisena.

"Jah, need peaks terved olema," lausus Ric mõtlikult, meenutades korda, kui ta seda telki üldse viimati kasutas. See oli olnud väga kaua aega tagasi. Gavini jutus peitus iva, tõepoolest, nad oleks kaasatassimiseks liiga rasked ning noormehel oli juba selletagi palju asju, mida kaasa võtta. "Ma lähen uurin asja," lausus ta, ajades end püsti. Suits hambade vahel, kadus ta tekilt, hakates neid neetud kummipaate otsima. Viimaks ta need ka leidis. Neid oli kolm ning tundus, et üks neist oli katki. Noormees võttis noa vöölt ning asus tööle.

"Tule, lähme pakime oma asjad ära," ütles Thomas Catile, kui osad juba asju kokku panema hakkasid. Tekid ja asjad tuleb muidugi hommikul võtta. Nad läksid enda kajutisse, kus veel keegi ööbis ning hakkasid oma asju kokku panema, mis neil seal veel olid. Nad rääkisid ka ära minemisest ja kõigest, tüdruk oli vaimustuses ideest, et ta saab laevalt ära, aga samas kartis zombisid ja asju. Thomas oli ammu loobunud asjade ilustamisest, kui tüdrukuga rääkis, aga vaid selleks, et ta tõesti teaks, mis ohud ees ootavad.

Kui kõik hakkasid tekile minema, ühines Zanine nendega. Tüdruk hoidis oma pikkade ja peenikeste sõrmede vahel väikest kaisukaru, keda ta tugevalt pigistas justkui oleks see elus ja sooviks iga hetk minema joosta.
Korealane jõudis tekile ja vaatas ringi, silmitsedes huvitatult inimesi. Kuigi nad olid aasta otsa ühe ’katuse’ all elanud, ei suhelnud punapea eriti kellegagi. Või tundus asi hoopis vastupidine olevat. Keegi ei tahtnud temaga suhelda. Mitte, et see pikka kasvu naisterahvast eriti musserdaks. Oma seisukohalt ei osanud ta isegi depressioonis olla, mis oligi ainult positiivne.

Tütarlaps võttis seina ääres istet ning vaatas kõikidele otsa. Vaidluse ajal oli ta vait nagu sukk, ainult näppis oma mõmmiku kõrva ja silitas seda õrnalt. Vahepeal pani ta selle tantsima oma kondiste põlvede peal, mis katkiste teksade alt välja paistsid, siis vantsis vana kaisukaruke mööda möördunud põrandat.
Alguses ei kuulunud see loom talle. Zane oli selle siia tulles üles korjanud. Selle mängulooma omanik oli arvatavasti kas surnud, mutanteerunud või õnnelikult elus kusagil... kaugel.

Vaidlus kujunes edasi, kuid viimaks see vaibus ja Zane lõpetas vaikse piiksumise ning ta tõstis karu oma kukile ja vaatas kõikidele otsa. Keegi oli otsustanud juba kohe minema hakata ja need, kes pidasid targemaks siia veel ööks jääda, hakkasid ettevalmistusi tegema. Kui korraga kõlas pauk. Zanine oli hetkega püsti ning kõõritades üle laeva ääre, hakkas ta naerma. Hirmu ta ei tundnud, samuti ka mitte erilist uudishimu. Plahvatus oli ta lihtsalt üles äratanud. Ning ignoreerides teiste sõnu, vahtis ta pikka aega kaugusesse, pilk lõbus, kuni tolmupilv hajus, muutes kõik endiselt vaikseks.

Kui ta oma vahtimisega lõpetanud oli, olid enamus laiali läinud. Zanine otsustas teha sedasama, korjata oma vähesed asjad kokku ning tegeleda natuke aega enda asjadega või hoopis aidata kedagi. Rõõmsameelselt ümisedes vankus ta trepist alla sinna, kus tundus kõige aktiivsem elu olevat. Ta liikus edasi kuni jõudis ruumini, kus Eric kummipaatidega askeldas. See tundus huvitav. "Tahad abi?" küsis ta oma kummaliselt vaiksel ja positiivsel toonil kui ta ettepoole kummardus, et vaadata, mida Eric täpsemalt teeb.

Ka Valerie liikus siis enda kajutisse, et asjad kokku panna. Nagu öeldud, olid tal enamus neist kaasas, aga mitte päris kõik. Kokku tuli panna veel mõned toiduasjad, üks räbaldunud märkmik, kuhu ta aegajalt ikka miskit kirjutas, voodiriided muidugi ja veel igasugu pudipadi, mis muidu kasutuna näis, aga kui su varandus koosnes seitsmest asjast ja kuus neist olid nätsupaberid, siis ega sa neid kerge südamega ära ei visanud ju.

Noormees oli jõudnud juba enda noa ühte kummipaati sisse ajada, kui miski teda sügavalt kiruma pani. Tema nuga oli nüriks saanud ning liusku, millega seda teritada, tal küll ei olnud. Asi võis ikka päris lootusetu tunduda kui juba kummipaat terale alla jäi. Kuid ometi sai noormees enda ülesandega hakkama, kasutades veidi toorest jõudu. Lihased pingul, käristas Ric ühe suure tüki venivast kummipaadist välja. See oli kollane, üks serv oli must. Ning tükk oli piisavalt suur, et kedagi enda alla katta. Noormees Lükkas tüki eemale ning hakkas nüüd uurima, kas ta saaks sellest paadist veel paar tükki lõigata. "Naistetöö," kirus noormees, kuid kedagi ei saanud süüdistada ka. Ise ta oli selle välja pakkunud, et ta võiks vaadata, mis neist teha saab. Kasu kummipaatidest küll ei olnud, vähemalt mitte sellel laeval. Vaevalt, et see enam edasigi sõitis. Mootorid olid ammu juba roostetama hakanud ning noormees ei olnud mingi mehaanik. Autodega küll, kuid laevad jäid tema jaoks tundmatuse piiridesse.
Kratsinud hetkeks enda paljast pealage, lõi noormees noa samasse paati, hakates järgmist tükki lahti rebima. Vahepeal pööras ta enda pilgu oma käekellale, mis vaevaliselt edasi tiksus. Aeg oli noormehe jaoks sellel jumalast hüljatud laeval tähtis. Ta ei kavatsenud igavesti oodata, et selt laevalt minema minna ning kui kellelgil ei oleks tekkinud ideed, et selt laevalt nüüd lahkuda, oleks noormees Sookie kaasa võtnud ning isegi lahkunud. Kuid tundus, et üksi ta seda tegema ei pea. Õnneks. Seltsis on neil ohutum ning kui mitte seda, siis huvitavam kindlasti.
Tõmmanud mõned mahvid enda suitsust, lükkas ta järjekordse paaditüki eemale ning hakanud juba nuga järjekordselt paati lükkama, kuulis ta kellegi häält, mis teda niivõrd võpatama padi, et ta endale äärepealt teraga kätte virutanud oli. "Pagan võtaks!" vandus ta valjult, pöörates end ringi. Loomulikult! Segane Zanine enda lapseliku iseloomuga. Kuid ometi oli too korealane ning Sookie ainsad, kes noormeest üldse elusana hoidsid. Zaninega oli noormees tutvunud ning lähedamaks saanud just sel laeval ning kui oli olukord, et ta vajas kellegagi rääkida, oli ta just korealase juurde astunud. Igas asjaga ta enda õde ka tülitada ei saanud. Kuid mõnikord võis punapea olla väga suur pain in the ass. Nad olid lihtsalt liialt erinevad, igas mõttes. "Isegi plahvatused ei suuda sinu tuju muuta," lausus noormees, kinkides tütarlapsele vaevumärgatava muige. Kuid selle asemel, et tüdrukut uurima jääda, pööras ta enda tumedad silmad tagasi paadile, uurides, kas ta üldse saab sellest veelgi rohkem tükke välja lõigata.

Zanine naeratus ei hajunud kusagile ka siis, kui ta kuulis vandumist, mis oli tõenäoliselt pahameele väljaelamiseks. Võimalik, et see oli isegi tema süü, kuid taaskord ei vaevunud neidis ennast selles isegi süüdistama. Kui nii, siis nii. Ta tõstis oma karukese silme ette ning vaatas seda uurivalt. Isegi kui ta oli oma lemmik mõmmit silmitsenud juba tuhat korda, tundus see huvitavam olevat kui kõik need esemed siin laeval.
Kuid kui nüüd aus olla, siis tehnoloogiast jagas ta küll nii mõndagi. Tema isa juures töötasid paljud mehhaanikud, kes parandasid autosid, nende uhkeid praame, arvuteid. Vahel lubati temalgi midagi kruttida, kuid midagi suursugust ta korda ei saatnud. Isegi kui ta lunis oma vanemaid pikalt, et nad lubaksid tal autoparandamist õppida, keelati see ära.

Keelega vastu suulage naksutades vajus tütarlaps Ericu kõrvale põlvili ja vahtis paati, mida too hetkel lõikus. Oleks tal rohkem jõudu, või noh, oleks ta sama lihaseline kui Eric, teeks temagi sedasama, kuid vaevalt usaldaks mees talle oma nüri nuga. Võimalik, et ta isegi kahtles tütarlapse võimuses midagi teha. Zane asetas mõmmikese enda kõrvale põrandale ja näppis paadi kummi-materjali. Neist saaks teha mõned vihmamantlid või vähemalt riiete kaitsed. Lisaks, kui nende alla õmmelda mõni soojem materjal, näiteks vatt või vill, mis hoiaks soojust keha lähedal, siis ei oleks tundras liikumine kuigi raske.

"Ei, lausus Zanine oma laulval häälel. Ta vaatas korraks Ericu poole, silmad suured. Kuidas võis positiivsuse säilitamine paha asi olla? Kõik võiksid naerda ja tantsida nagu neidis seda teha soovis. Hoolimata sellest kõigest, mis neid ümbritses, olid nad ju siiski elus!

Noormees turtsatas sarkastiliselt tütarlapse vastuse peale. Muidugi ei saa miski tema tuju muuta ning ega noormees selles tüdrukut ei süüdistanudki. Oli hea, et seal vähemalt üks inimene oli, kes ei muretsenud sellepärast, mis neid ees oodata võis. Ric mõtles sellele igal vabal sekundil. Mis siis, kui nende plaan ei tööta ning neid varitsevad zombied? Enne oli ta küsinud teistelt kui paljud oskavad võidelda. Tundus, et peale tema oskas võidelda ainult üks tüdruk. Tüdruk! Ega Ric ise ka nüüd mingi väljaõppinud sõdur ei olnud, kuid halb elu oli talle mõned trikid õpetanud küll, kuid need ei olnud piisavalt, et kõiki kaitsta.

"Sa pakkisid enda asjad juba ära?" päris noormees, lükates räbaldunud kummipaadi teise juurde, millest ühtki tükki kasutada ei saanud. Ilmselt oli see kunagi karile triivinud ning kivid olid teinud oma töö. Üks-null. Kuid kolmas paat oli normaalne. Sealt lõikas noormees ära ka pikad nöörid, äkki läheb neidki vaja. Seejärel hakkas ta taaskord paati retsima. "Mis sina arvad sellest kõigest? Dallasesse minekust?" päris Ric, pöörates viimaks enda tumedad silmad tütarlapsele, uurides teda tähelepanelikult.

Zanine Yakamura-Cole ignoreeris tolle turtsatust. Ta vaatas huvitatult paate, mõeldes, mis tunne oli üldse ühega neist ujuda. Ainus, millega ta ujunud oli, olid praamid, kuid aerutamine oli sellistel ju suht võimatu. Ning nüüd, kui tal oli avanenud võimalus minna merele või jõele selliste asjadega, oli see ainult siis, kui nad pidid kõik asjad katki lõikama ja neist vajalikud esemed valmistama. Kui kahju tal sellest kõigest oli.
Tekil seistes oli ta kuulnud Ericu küsimust selle kohta, kes neist võidelda oskavad. Zane ei olnud tol hetkel midagi öelnud, sest ta teadis, et Eric oli kursis tema oskustest. Enne sõda oli ta käinud mitu aastat võitluskunsti harrastanud. Koos oma isaga, muide. Talle oli samuti meeldinud võidelda ning oma keha heas füüsilises vormis nõnda hoida.
Alguses Zanine ei mõistnud, miks tal üldse midagi sellist vaja läheb, kuid nüüd aimas ta, et kui nad peaksid kunagi elavate-surnutega vastamisi seisma, oleks temast ainult kasu.

"Eip,"[/Color] vastas korealane ükskõikselt. Tal ei olnudki eriti mida pakkida. Paar särki, üks lisapaar teksapükse, sokid ning aluspesu. Kõikide oma asjade eest kandis ta hoolt ise. Pesi neid, kandis hoolt, et nad kenad väljan näeksid, parandas neid. Mitte, et praegu saaks seda öelda tema pükste kohta. Need, mida neidis hetkel kandis, olid lõhkised, kuid talle sobisid nad nii. Ent tõenäoliselt peab ta teised, terved, jalga panema kui nad välja lähevad. Ta ei soovinud haigeks jääda ja teistele koormaks olla reisi ajal.

Küsimuse peale kergitas Zanine pisut kulme, niiet tema niigi suured silmad muutusid veelgi ümaramateks ja suuremateks. Ta vaatas Ericule otsa. Tundus, et ta mõtles seda küsimust päriselt. Huvitav, mis ajast kedagi tema arvamus üldse huvitas? Kuid kui asi nii oli, siis jagas ta meeleldi oma mõtteid. [b]"Ma arvan, et see on hea idee... Iseenesest. Aga me ei tea ju, mis meid seal ees ootab. Mis siis, kui seal ei ole tegelikult kedagi. Nad liikusid edasi, see tähendab, või surid ära, siis oleks meie missioon täiesti tühine!" Zane kihistas selle mõtte peale naerda.

Plahvatus oli pannud Raveni küll märgatavalt võpatama, kuid ta ei pööranud ära nagu teised. Ilmselt oli see tõesti mõni miin, millele mõni ebasurnu peale astuks. Poleks esimene kord. Pealegi päris mitu tänavat on korralikult ära turvatud nende miinidega, mis tõttu oli neidis pigem üllatunud, et oli ainult kaks plahvatust. Endamisi pead raputanud, pööras ta enda pruunid silmad tagasi Gavinile ja peagi ka rahvale, kes oli tekile kogunenud. Kuigi Faye kibeles iga päev üha enam siit minema, ei ühinenud ta kahe blondiga, kes lahkusid. Pigem läheb ta Gavini ja teistega varahommikul, mis annab neile rohkem aega jõuda kaugemale kui mõni kvartal linnas.
Kui paljud peagi enda kajuti poole läksid, et hommikuks asjad kokku panna, ühines Raven nendega. Vaikselt kõndis ta enda kajutikaaslase Gavini kõrval ruumi, jäädes sinna veel momendiks. Enda mõned üksikud tervemad ja korralikumad riided kotti pannud, kuhu lisandus peagi ka tüdruku magamiskott, paar üksikut isikliku mälestuseset, jättis ta koti kokkupanduna nurka ning võttis hoopis enda asjade hulgas oleva katkise raadiosaatja, mida ta on juba nädalaid parandanud, et sellega üleval endale tegevust juurde leida. Kuna ta leidis laeva mootoriruumist ühe vana töötava autoaku või midagi sellesarnast, siis oli lootust sellega ka raadiosaatjale parajashulgas voolu anda, et välja saata vajadusel hädakutsung.
Jõudnud uuesti ülesse, võttis näitsik otse suuna Gavini poole, kes tegeles millegiga. Kas see oli tõesti telk või neidise silmad petavad? "Mis sa head leidsid?" tundis Faye huvi, jäädes noormehe kõrval seisma, hoides käes kokkupanemist ootav raadiosaatja.

Ilmselgelt oli korealane väga üllatunud, kui kuulis, et noormehelt t e m a l t arvamust küsis. Kuid kellega siis veel? Olgu, Sookie arvamusel oli noormehe elus küll väga kõrge koht, kuid noormehel oli ka teisi lähedasi. Mõned. Paar vähemalt küll. Või siis üks - tüdruk, kes seisis tema ees ning ilmselgelt ei hoolinud sellest, mis ta kaasa võtab. Neidis nägi noormehe arust alati väga armetu ja pisike välja. Ilmselt tunneb ta väga palju külma, kui nad viimaks öisel ajal liival on. Kuid Ric'il ei olnud aega kellegi eest hoolitseda. Nüüd olid asjalood muutunud ning igaüks pidi iseenda eest hoolt kandma, seda siis ühel või teisel viisil.
"Jah, seda ma ütlesin ise ka. Need tüdrukud kes läksid," noormees turtsatas, "ma ei usu, et nad elusana tagasi jõuavad." Üle noormehe tumedate silmade helkis taaskord tume vari, kui ta maha vaatas ning seejärel suitsukoni kustutas ning selle kuskile eemale viskas. Vaevalt, et nad siia tagasi veel tulevad, seega keda huvitas, kui palju prügi ta maha ka ei viska. "Naised on alati rumalad olnud. Liiga rutakad. Eks nad saavad selle, mille järele nad läksid."
Kuid kaua ei kavatsenud Eric enda pead sellega vaevata. Need, kes olid otsustanud kella neljani oodata, pidid kokku hoidma ning Ric kavatses seda ka teha. Just sellepärast oligi ta Gavinile enda telgi andnud. Tema seda ei vajanud, kuid mõni vajas kindlasti ning ta uskus, et too noormees teab, kes ning kuidas seda kasutada saaks.

"Telk. Eric tõi selle, kindlasti peame selle kaasa võtma, sest kui me jõuame linnast välja, ei pruugi magamiskohti meil enam nii laialt olla. Ma tean, kust ma saaksin sobiva puidust toki ka varda asenduseks. Seega on see sama hea kui uus," rääkis Gavin. "Siia mahub ära äkki 3-4 täiskasvanud," hindas mees kiirelt telgi majutusvõimet ja pakkis selle uuesti kokku, võttes välja parandamist vajava osa. "Mis sa arvad, kaua me Dallasesse kõnnime? Oleta, et ühtegi zombit ei satu teele," uuris mees sõbrannalt, kes oli väga lähedaseks saanud.

Faye silmad polnud neidist siiski petnud. See oli tõesti telk. Kindlasti üks viimaseid nende miljonite hulgast, mida aastate jooksul on müüdud sadade kaupa nädalas. Tänapäeval on see aga väga suur haruldus sellist asja omada. "Eks ma siis tänan teda hiljem tuhat korda oma poolt. Selline asi kulub tõesti ära," noogutas neidis kergelt, tõstes enda silmad tekile, et Ericu't leida, aga hetkel ta teda ei märganud. Ilmselt on kuskil mujal siis. "Mmm.. jala kuluks meil peaaegu nädal, sest vaevalt me 10 tundi jutti kõnnime, aga juhul kui ma saaksin ühe neist mikrobussidest tööle, siis maksimaalselt kaks päeva," avaldas Faye oma arvamuse. Juhul kui tal oleks keegi seljatagust valvamas, läheks ta kohe asja kallale.