Ellujäänute massikas

Danielle ei olnud tekil küll päris algusest saadik viibinud, kuid ta oli üsnagi märkamatult tekile tulnud veidi enne uustulnukate saabumist. Neidis toetas end rahulikult vastu teki äärt ning tema kindel pilk püsis äsjasaabunutel, kes nägid üsnagi räsitud välja, kuigi ega see just väga üllatav ei olnud. Naine kuulas, mida ilmselgelt saabunute juht rääkis ning see pakkus tütarlapsele huvi. Kui Clarke relvade käsitlemise kohta küsis, mõtles Danielle, et oleks aeg enda kohalolust märku anda. "Mina oskan ka," lausus neidis piisavalt valjult, et see meheni kostuks. Ta oli viimased aastad üsnagi kehvas ümbruskonnas elanud ning seal võttis ta omale esmaseks ülesandeks relva käsitlemine selgeks saada ning samuti ka enesekaitse. Dani võis küll nõrk ning kleenuke runduda, kuid tegelikkuses nõrgast ning kergelt haavatavast neidisest oli asi kaugel. "Ma võin teid pärast sinna juhatada," lausus tütarlaps mehele, kes palus, et keegi neile hiljem teed näitaks.

"Minul mingit eriväljaõpet pole, aga aasta jooksul olen õppinud," lausus mees relvade käsitlemise kohta. Tal polnud varem tulirelvadega kokku puutunud, kuid siin oli elu õpetanud. "Toitu ja vett on vähe jäänud, aga jagame nii palju, kui võimalik. Ma arvan, et siit jagub maksimaalselt ehk nädalaks. Linnas pole ka enam väga midagi alles jäänud, me üritasime alguses midagi kokku koguda, aga linn oli ja ilmselgelt on veel siiani väga ohtlik. Me kaotasime päris palju inimesi," tunnistas Gavin, aga kõike tehti ainult sellepärast, et endal elu sees hoida. Laeva peal olid ka mingid varud, mida nad alguses kasutasid, kuid ajapikku kahanesid need päris korralikult.

Üks laps, okei, see oli hea. Tunduvalt parem variant, kui viis tõesti. Ühte oli lihtsam kanseldada. Ja võiks eeldada, et ta isa hoiab tal silma peal. Ning seejärel selgus tõsiasi, et kõik seal laeval oskavad relvi käsitleda. Iseasi, kas Nathaniel kõigile relvi usaldab ka, rääkimata sellest, et neil nii palju relvi polnud. Relva käes hoida ja lasta polnudki keeruline, teine teema oli lasta täpselt ja tappa. Zombid või mitte, need olendid olid kunagi inimesed olnud ja ilma igasuguste süümepiinadeta neid ka maha lasta ei saanud siiski. Vähemalt mitte terve inimene. “Me liikusime linnas ja püüdsime ellu jääda,“ vastas Nathaniel sellele, kus nad enne olid. Ilmselgelt polnud nende teed lihtsalt halva õnne tõttu varem ristunud. Kui Oliver pesemisvõimaluste kohta küsis tundis ka Nate selle vastu huvi. Mis mõttes nad seda vett ei joonud? Keetsid jõe vee ära ja ikka jõid ju. Mida muud neil seal juua oligi?
“Okei, ma tahaks kellegagi teist omavahel rääkida, kes Dallasest rohkem teab. Ülejäänud võivad laiali minna. Mehed, te valite ise, kas tulete kohe ja kuulate otse või lähete praegu sööma ja pesema ja ma räägin hiljem teile asjad üle,“ andis Nathaniel kindalt korraldused. Ta tahtis siiski teada, mis teema selle Dallasega oli. Blondiinid olid endiselt kadunud. Tea, kes siin tegelikult üldse vägeid juhatas. Miks need kaks plikat linnas oma asjadega kolasid üleüldsegi? Clarke libistas pilguga üle välitekil olevate inimeste ning ootas, kes on valmis infot Dallase kohta jagama. Pärast seda tahaks ta ise samuti juua, süüa ja pesta. Ta polnud juba päevi habet ajanud. Kurat, et see neiu oma veepudeli kaasa krahmama pidi, juua tahaks ju.

"Aga veel enne seda? Enne kui teie terve üksus siia hullumajja saadeti? Kusagil on normaalsemad tingimused ka kui siin siiski?" päris Valerie järeleandmatult edasi. Ja no.. vee joomise all pidas ta silmas suu lahti ujumist pigem or something along those lines. "Kõik teavad enamvähem sama palju nii et ma väga palju selle koha pealt ei loodaks," mainis Valerie.

Sarah oli kogu seda sagimist pealt vaadanud kaugemalt. Ta ei tahtnud jamadesse sattuda. Nüüd, kui kõik vaikne oli, otsustas ta tekile jääda, et kuulda edasistest plaanidest rohkem. Naisel oli seljas kott, mida ta truult kaasas kandis. Ilmselt polnud keegi teda veel selleta näinud. Iseasi, kas keegi teda üldse märganud oli, sest suurema osa ajast ei suhelnud ta kellegagi, pigem hoidis omaette.
Kuna tal oli nüüd kindel soov tekile jääda, otsustas ta end kasulikuks teha ja tõi eriüksuslastele vett. Võitlus oli ju pingeline ja mida rohkem Sarah'st kasu, seda tõenäolisem, et teda kajutisse ei aeta. Vähemalt tema loogika ütles talle nii.

Dani ei liikunud mehe sõnade peale paigalt ning ei suutnud lõbusat muiet tagasi hoida. Isegi turtsatas kergelt. Huvitav kui mitu inimest liiguvad alla kajutitesse? Kõik tahavad Dallasest rohkem teada saada kuna nende endi elud on mängus. Danielle oli veendunud, et plaane oleks tõenäoliselt vähema rahavga lihtsam teha, kuid neidis oli ise piisavalt põikpäine, et vähemalt mitte hetkel liikuda. Kui mõni eriüksuslane juhuslikult peaks soovima arutelust kõrvale jääda ning paluks, et Dani neid kuhugi juhataks, poleks tütarlapsel selle vastu midagi olnud, kuid seniks kuni keegi polnud soovi avaldanud, nõjatus neidis mugavalt vastu tuge, näol isegi kerge muie mänglemas. Jah - nende kõigi elus olid ohus ning tütarlaps siiski muigas.

"Ega me keegi tõesti teistest rohkem selle Dallase kohta ei tea," ütles Thomas korraks Valerie poole vaadates. Nad nagu jagasid infot. Hetkeks oli mehe pilk ka Danielle'le liikunud, kes välja ilmus. Jäi vist suuremast möllust ilma, sest varem polnud Thomas teda märganud. Aga mis seal ikka. Nüüd pöördus mehe tähelepanu tagasi teistele, hoolimata tütre sõrmedest, mis taas tema tätoveeringute jooni jälitasid. Ta oli selle kerge kõditundega enda kaelal ja näol ja pea peal harjunud.

"Ma võin rääkida Dallasest, kui oled huvitatud," pakkus mees välja. Ta oli esimesed paar kuud laeval tagaplaanile hoidnud, aga aina rohkem hakkas end kaasama, sest nägi, et ainult nii tunneb ta end hästi. Jama, kui teised otsustavad su eest ja ei saa ise sõnakestki kaasa öelda. Gavin teadis Dallasest ilmselt sama palju kui Eric, ta vähemalt eeldas, et Eric teadis sellest, kuna mees oli just Ericua sellest kõigest rääkinud.

Jõudnud laevale, võttis Erin sillast mõne meetri kaugusel sisse mugava koha tulistamiseks, kui seda peaks vaja minema. Kiivri endalt peast võtnud, tõmbas naine kergelt sõrmedega läbi enda lühemate tumedate juuste, asetas enda parema silma sihiku vastu ning oodates momenti, mil kuule on vaja kasutada. Kuna Joanne oli treeninud eriüksuses põhiliselt luures ja taktikalises rünnakurühmas, siis vooliti temast vägagi hea snaiper välja. Õnneks ei pidanud Erin enam ühtegi kuuli raiskama ning kui Blake ja Oliver ka laevale viimaks jõudsid, tõmbas naine enda M4'le kaitseriivi peale, pani püssi õlale rippuma ning kõndis Nate juurde. Dallasest teadis ta vaid natukene, mida oli mõnelt ellujäänult, kelle ta oli viimase kuue kuu jooksul päästnud söömisest, kuulnud, kergitas naine vaid kergelt kulme, kui kuulis seda sõna, kuid sellegi poolest ei pidanud ta eriti vajalikuks sellele nn koosolekule minna. Eks Nathaniel viib nad hiljem asjaga kurssi. Enda koti ühest välimisest taskust veepudeli võtnud, keeras naine sujuvalt sellelt korgi maha, võttis paar lonksu ning pistis pudeli tagasi. Tema heledad silmad liikusid ellujäänute vahel. Seega neid oli 25. Noh, väga mööda Jo ennist ei pannud. Maast ka enda kiivri võtnud, kõndis Erin rahuliku sammuga edasi, hõivates endale koha varjus. Ta tundis, kuidas haav tema seljal kisub rõvedalt ja veritseb päris hullult, aga hetkel polnud tal sidet ega midagi puhastamiseks, et uus puhas side panna sellele. Eks ta pärast tegeleb sellega.

Garry noogutas. Tal oli täiesti poogen mis edasi saab, sest ta pidi praegu lihtsalt käske täitma enam vähem ja seepärast küll ta kuuleb midagi kui vaja on. Lõpuks viis ta pilgu ka zombiedest ära, kes nüüd allpool vaikselt liikusid ja jõllitasid kruuisilaeva, mis oli sadamast kaugel. Ta ohkas väsinult ja viis pilgu nüüd uuesti rahvaste sekka, pilt poolenisti udune. Ta peaks kellegi käest küsima, kus saab pesta ja muud sarnast teha, kuid ta oli liiga uimane, et seda teha ja lihtsalt võõra inimese käest midagi küsida... Samas sinna ta jääda ei saanud. Hetkel ta lihtsalt vajus siis istuma, selg toetas mingi seina vastu. Relv oli ta kõrval, siiski kindlalt rihmaga üle õla. Ta tunnetas, kuidas ta kohe magama jääks, 4 päeva siiski magamata, kuid korraga meenus talle midagi. Ta lõug ja kael oli ikka korralikult verine... Ta peaks sellegi vähemalt ära pesema... Lõpuks pilgu ülesse tõstnud küsis ta rahulikul toonil "Kas keegi saaks mind juhatada, kus pesta saab?"

Kui üks eriüksuslane juhtnööre palus, liikus neidis mehele lähemale, näol kerge naeratus. "Ma võin juhatada," lausus Danielle, pilk kindlalt mehele suunatud. Tütarlaps ulatas mehele käe, et aidata tal tahtmise korral püsti tõusta, kuna oli märgata, et mees oli ilmselgelt surmväsinud. "Kui keegi teist veel kohe pesta, süüa, juua või magada tahab, siis tulge kaasa," lausus Danielle rahulikult ning isegi kerge naeratus mängles ta näol. Ta oli tõenäoliselt kõige positiivsem inimene sellel laeval ning kohati oli teiste masendus täiesti häiriv.

Vaadates, et inimesed otsivad süüa ja pesemisvõimalust, tegi ka Sarah suu lõpuks lahti "Ja kui kellelgi esmaabi vaja on, siis ma oskan üht-teist," ütles ta piisavalt valjul toonil. Naine oli aegamööda laeval leidunud sidemeid pesnud ja puhastanud ning hoolitsenud ka selle eest, et midagi raisku ei läheks. Loomulikult ei hoidnud ta neid asju oma kajutis, vaid oli need laoruumi ladustanud - juhuks, kui kellelgi vaja läheb. Ja mingisugune meditsiiniline haridus oli tal ka olemas.
Olles selle välja öelnud, ei liigutanud Sarah end paigast. Ta seisis rahulikult ja ootas, kas keegi tuleb ise tema juurde. Pealetükkiv naine just ei olnud.

Mees naeratas kerge ja võttis neidise käest kinni, et kergemini püsti saada. "Aitäh, sa oled elupäästja!" lausus ta otse välja ja ajas relva enda seljale, olles valmis ka tüdruku järgi minema. Kes teab, võibolla saab ta isegi paar infi välja võluda. Ta kuulis ka, mida keegi teine hüüdis, kuid ta tundis juba, et ta lõuas olev haav on nii öelda kinni läinud (veri hüübinud), nii et hetkel polnud vaja, võibolla pärast poole.

OT: Erin, ütlen siin ka, et meie ei tea Dallasest midagi.

Clarke ohkas, kui põhimõtteliselt mitte keegi ei näidanud üles initsiatiivi plaane pidama hakata. Või siiski. Vähemalt üks mees teatas, et tema tahab sellest rääkida. „Okei, aga siis me võiks minna kuskile ruumi,“ arvas Nate. Kurat, ta tahab sellest seljakotist ja rakmetest lahti saada üsna pea. Aga kuskile istuda ta ei julenud hetkel. Ta oli nii kaua jalul olnud, et kui ta nüüd istub, siis ta ilmselt ei tõuse sealt pikemat aega. „Ülejäänud võiks pesema ja sööma minna, ma hoian teid hiljem kursis asjadega,“ lubas Nathaniel oma tiimikaaslastel kenasti lahkuda, et Gavin ta siis kuskile ruumi juhataks, kus nad rääkida saaks. Ja noo, kes tahtis võis nendega ühineda. Peale laste ja lapsemeelsete muidugi. Oliver ja Blake järgnesid Nathanielile hetkel ega läinud kuskile pesema ega sööma. “Miks need kaks tüdrukut üldse omapead linnas olid?“ küsis Nathaniel Gavinilt kui nad kuskile liikuma hakkasid.

"Mina tulen ka igatahes," sõnas Valerie otsustuskindlalt. Kui kedagi häiris, siis oli see nende mure. Nagu aru oli saada, ei meeldinud naisele teadmatus ja mis parem moodus seda vältida kui info keskel püsida. Mingit nõusolekut ootamata suundus naine kahe mehega kaasa. Ja mine tea, ehk teadiski Gavin mingil veidral põhjusel Dallase kohta rohkem kui teised. Kuigi neil küll mingit erilist hierarhilist värki seal polnud, et keegi mingi hull liider oleks ja kõike salajas hoiaks. Suht common knowledge oli kõik.

"Minu kajut," pakkus mees välja. Seal ei olnud praegu ilmselt kedagi. Ta läks treppidest alla ja oli varsti enda kajuti juures ning avas ukse mehele, kelle eesnime ta siiani ei teadnud. Clarke. "Ma kujutan ette, et sa oled üsna näljane ja janune," pakkus Gavin ja käis kiirelt ära ning naases ühe suure tassitäie puhta veega ja ühe konservikarbiga. Nad olid ise juba meeletult söönud üht lihakonservi, mida oli mitu kastitäit leitud ja laeval olijatel oli nendest kõrini, aga neid ei olnud ka enam palju ja toit on ikkagi toit. "Me otsustasime koos, et lahkume homme varahommikul, aga nad olid kindlad, et öösel lastakse meid õhku või ma ei tea, mis neil mõttes oli, aga mite keegi ei hakanud kulutama enda energiat nende tagasihoidmise peale. Kui tahtsid minna, siis tahtsid. Täiskasvanud inimesed, mõtlevad ise," selgitas Gavin ja istus ühe voodi peale.

Dani muigas kergelt kui mehe sõnu kuulis. See, et mees ta käest kinni võttis, tuli neidisele siiski kerge üllatusena. Tal oli nende suhtes kerge negatiivne eelaimdus, kuid tundus, et ta oli neis siiski eksinud. Või vähemalt selles ühes härrases. "No ega keegi peab ju ka teid päästma," lausus tütarlaps kergelt lõbustatul toonil ning hakkas siis pesuruumide poole liikuma. Ta ei olnud kindel, kas mõni teistest eriüksuslastest tuli temaga veel kaasa, kuid neidis käis üsnagi rahulikul sammul, et tempo mehe jaoks siiski liialt kiire poleks. Ta ei teadnud missugused vigastused võivad neil veel olla. Hakanud trepist üles kõndima, avas neidis ukse, lasi enda ja eriüksuslase(d) sisse ning pööras vasakule, möödudes erinevatest ustest. Keeranud peagi kaks korda paremale, avas neidis ukse. "Siin on siis meie tagasihidlik pesuruum.. Pole küll mitte midagi erilist, kuid saab hakkama," rääkis Danielle. Tegu polnud ilmselgelt puhta joogiveega, kuna seda polnud raisata. Vesi oli siiski ühe siinviibiva asjatundja poolt jõest juhitud, kuid arvestades mehe välimust, siis puhtamaks saab ta kindlasti. "Siiin on olemas käterätik. Magada saad, kui liigud sellest koridorist veidi edasi. Siit kaks ust paremale. Ja söök.. Selle toon sulle kajutisse, kui sobib," rääkis neidis noormehele, õrnalt naeratav pilk mehel. "Küsimusi?" uuris Dani, tunded huvi, kas mehel jäi midagi arusaamatuks või kas ta saab meest kuidagi veel aidata.

Mees kõndis rahulikult järgi. Teepeal ajas ta ka enda kiivri peast ära. Ta polnud kruiisil ei tea mis ajast olnud, nii et selle suurus tõi ainult nostalgia esile. Kahekümne viiele inimesele oli see ikka üsna suur, nii et ruumi tõesti jagus. Isegi voodid peaksid seal okeid olema, teoorias ja hinnates laeva välimust. Ta imestas, et tuumasõjas aknad terveks jäid ja üldse see laev poolenisti sadamasse surutud pole või lihtsalt ei ulbi praegu kuskil jõe põhjas. Kui too neiu näitas pesemise koha ära, Garry ainult noogutas kerge naeratusega "See oleks rohkem kui ma paluda oskaksin," süüa ta tõesti tahtis. Lisaks küsis ta muuseas juurde "Kuidas mu päästja nimi ka on? Ise olen Garry." tutvustas ta end. Tõenäoliselt pidi ta nüüd hakkama selle seltskonnaga mõnda aega koos liikuma, nii et kergelt võiks ka inimestega tutvuda. Ta polnud kaua aega lihtsa normaalse tsiviilisikuga suhelnud, võimalust tuli kasutada... kui väga neid tsiviilisikuteks sai veel nimetada. Nad kõik olid tegelikult lihtsalt ellujääjad.

Paar minutit varjus lihtsalt istunud, selle jahedust nautinud ja enda kuiva kurku paari pisikese veelonksuga turgutanud, võttis Erin enda relva, kiivri ja koti ning tõusis uuesti jalule. Ilmselt püüab ta peagi kellegi kinni, kes orienteerub laeval hästi ja küsib esimest vabat kajutit, kuhu enda asjad visata. Neid ei viitsi ta küll nüüd iga minut kaasas tirida, kui ainult relva vajadusel ning hiljem võiks ennast natukene küürida ka. Viimasest pesemisest oli siiski tükk maad möödas, kuigi vihmade ajal kasutas naine juhust ning veetis peaaegu terve saju väljas vihma käes ligunedes. Ka see oli omamoodi pesemine.
Märganud endal pisikese tüdruku pilku, kes peitis ennast häbelikult mehe õla taha, kui naise silmad talle langesid ja ta talle naeratas, turtsatas Erin õrnalt. Ka tal oli kunagi tütar olnud, kuid tema pisikene jäi kadunuks koos Joanne'i venna, õe ja vanematega. Kuigi suurt lootust pole enam neid elusana leida, pole naine seda veel maha matnud.
Otsustanud viimaks natukene kohalikega tutvust teha, kõndis Erin lapsega mehe juurde, tervitades teda vaikselt, et mitte tüdrukut ehmatada.

Danielle naeratas kergelt, kui ta mehe küsimust kuulis. "Hayley. Meeldiv tutvuda," tutvustas tütarlaps end oma keskmise nimega, mida ta tavaliselt eriti ei kasutanud ning mida laeval teadsid vaid vähesed. Alguses mõtles ta küll oma nime mehele mitte öelda, kuid ta siiski oli kindel, et mees on liialt väsinud, et sellised mänge huvitavaks pidada. Oma keskmise nime ütlemine oli paras kompromiss. "Ma jätan su nüüd siis rahus pesema. Sellega peaksid hakkama saama," lausus Danielle kerge naeratusega, kui oli silmadega veendunud, et mehel eluohtlikke haavu vähemalt silmnähtavat ei olnud. "Toit peaks umbes 15-20 minuti pärast kajutis olema, juhul kui sa vahepeal magama ei suuda jääda," lisas tütarlaps veel, vaadates särava pilguga mehele otsa ning kadus seejärel laeva avardustesse, et Garryle üht-teist söödatavat organiseerida. Midagi erilist see söök küll midagi ei ole, kuid makarone ning mingisugust lihakonservi peaks olema suhteliselt kerge leida.