Ellujäänute massikas

Eric Osbourne wrote:

Ilmselgelt oli korealane väga üllatunud, kui kuulis, et noormehelt t e m a l t arvamust küsis. Kuid kellega siis veel? Olgu, Sookie arvamusel oli noormehe elus küll väga kõrge koht, kuid noormehel oli ka teisi lähedasi. Mõned. Paar vähemalt küll. Või siis üks - tüdruk, kes seisis tema ees ning ilmselgelt ei hoolinud sellest, mis ta kaasa võtab. Neidis nägi noormehe arust alati väga armetu ja pisike välja. Ilmselt tunneb ta väga palju külma, kui nad viimaks öisel ajal liival on. Kuid Ric'il ei olnud aega kellegi eest hoolitseda. Nüüd olid asjalood muutunud ning igaüks pidi iseenda eest hoolt kandma, seda siis ühel või teisel viisil.
"Jah, seda ma ütlesin ise ka. Need tüdrukud kes läksid," noormees turtsatas, "ma ei usu, et nad elusana tagasi jõuavad." Üle noormehe tumedate silmade helkis taaskord tume vari, kui ta maha vaatas ning seejärel suitsukoni kustutas ning selle kuskile eemale viskas. Vaevalt, et nad siia tagasi veel tulevad, seega keda huvitas, kui palju prügi ta maha ka ei viska. "Naised on alati rumalad olnud. Liiga rutakad. Eks nad saavad selle, mille järele nad läksid."
Kuid kaua ei kavatsenud Eric enda pead sellega vaevata. Need, kes olid otsustanud kella neljani oodata, pidid kokku hoidma ning Ric kavatses seda ka teha. Just sellepärast oligi ta Gavinile enda telgi andnud. Tema seda ei vajanud, kuid mõni vajas kindlasti ning ta uskus, et too noormees teab, kes ning kuidas seda kasutada saaks.

Kui ta oli ära vastanud, langetas Zane oma suured silmad tagasi paadile, seejärel kaisukarule, justkui oodates, et too ka viimaks midagi ütleb. Kuid mõmmik püsis sama vaiksena kui enne. Olid ju mänguasjad võimetud rääkima.
Korealane võttis oma lemmiku taas kätevahele ja kaisutas seda. Huvitav, kui nad kord satuvad peale selle mängulooma omaniku otsa, kas too tahaks siis mõmmikut endale? Zanine ei teadnud, kas ta oleks võimeline midagi sellist tagastama. Ta võis isegi oma kõrvarõngad, ilusad, kuldsed ja punaste rubiinidega kaunistatud, ära anda, sest neist ta ei hoolinud, kuid seda kaisukaru... Ei. See oli sama hästi kui neidise ainus sõber. Ülejäänud ju teda ei sallinud. Noh, välja arvatud Eric, kuid tal oli ju õde, kelle eest pidi mees hoolt kandma ja ega Zanine nii rumal ka ei olnud, et kogu tähelepanu omale nõudma hakkaks.

Zanine meenutas neidiseid, kes koheselt minema olid läinud ja ta noogutas aeglaselt. Kuigi mälestus oli iseenesest tõsine ja ta peaks muretsema nende pärast, laiutas tema näol avar ja rõõmsameelne naeratus. “Isegi kui nad surid, siis tõenäoliselt on nad nüüd paremas kohas!“ Seda tasus ju loota. Kui nad tõesti langesid inimsööjate või mutantide ohvriks. Zane judistas õlgu, kuid hirmu ta ei tundnud. Pigem väikest jälestust, kuid seegi oli hajutatud tema hiilgava rõõmsameelsusega.
“Kõik naised ei ole sellised. Sa ei ole lihtsalt kaalutlevaid ja strateegilisi naisterahvaid kohanud,“ arvas korealane. Oli igasuguseid inimesi. Kuid enamjaolt oli Ericul õigus. Tavaliselt naised tegutsesid mõtlematult ja tunnete vaistul.

Thomas ja Catherine pakkisid ilusasti oma asjad kokku. Hoolimata tekkinud hirmudest oli Cat ikka ootusärev ja ta tahtis uusi paiku avastada. Pisike rändur! Nüüd panid nad oma kotid voodile ning suundusid koos tagasi laeva sisemusest laevatekile, kus teised veel igasuguseid asju tegid (ma ei tea praegu, kus kes on). Cat tahtis muidugi taas reelingu äärde minna, seega tõstis Thomas tütre endale sülle ja nad said mõlemad niimoodi taas linna silmitseda, kus enam liikumist näha polnud.

Sookie vaatas, kuidas kõik toimetasid. Ta oli enda mängu taskusse tagasi pannud. Julian tegeles linale kirjutamisega, Eric oli läinud kummipaate lõikuma, ülejäänud pakkisid kah asju. Viimaks ajas Sook ennast reelingu juurest püsti ning läks enda kajutisse. Tüdruk laskus põlvili põrandale ning tõmbas voodi alt välja enda seljakoti, kus olid sees tema tähtsamad asjad. Ning selle seljakoti üle oli ta ka väga õnnelik, see oli terve aasta korralikult vastu pidanud ning ilmsel pidas veelgi, sest see oli spetsaalne matkakott, tehtud tugevast materjalist ning sellel oli palju erinevaid taskuid ja kohti, kus asju hoida. Paljudel siin sellist luksust ei olnud. Sookie pani asjad voodile ning hakkas neid sorteerima. Ta pidi otsustama, mida maha jätta ja mida kaasa võtta, kõiki asju ei saanud ta võtta, sest seljakott oli siis liiga raske, tal oleks juba esimesel kilomeetril selg valutama hakanud ning võhm väljas olnud.

Julian mõtles natuke aega ja leidis siis, et kõige lihtsam on linale kirjutada "Ellujäänud". See oli lihtne, ühesõnaliselt kõigile mõistetav. Niisiis kirjutasgi ta punase pihustivärviga valgele linale sõna: "Ellujäänud" ning ootas siis, et see riide sisse imbuks, mitte ei hakkaks tilkuma või midagi. Seejärel otsis ta nööri, mida leidus neil piisavalt, sest nad olid vanad laevaköied lahti harutanud. Ta sidus lina mõlemasse otsa nöörid ning siis sidus ta need nöörid omakorda reelingu külge ja lasi siis lina alla, laeva küljele rippuma. Muidugi suunaga linna poole, sinna kust tuli tee laeva juurde. Sellega ühelepoole saanud, läks mees enda kajutisse ja hakkas teiste eeskujul asju kokku panema.

Kuuldu küll üllatas Lolat, kuid see lahtus üsna kiirelt, kui ta mõistis, et rühmas on alati sellised jäärapäised isikud, kes tahavad ennast igal moel tõestada, isegi, kui tegelikult nad lihtsalt midagi lolli korda saadavad. "Osadele lihtsalt on vähem mõistus kingitud kui teistele, mis ma oskan öelda," sõnas neidis õlgu kehitades, viies korra pilgu mööda tekki ringi käima. Natuke nõme oli see, et inimesi tundus üldse vähe alles olevat ja selle asemel, et populatsiooni piisavalt kõrgel hoida ja oma eksistentsiga ka midagi saavutada, visatakse see kõik lihtsalt tuulde. Selles suhtes, et - laste saamine ei nõudnud just eriti palju mõistust. Kui isegi neandertaallased sellega hakkama said.. "Hmm, ma siis ilmselt lähen ja vaatan, mis mul kokku pakkida annab," lausus Lola, kui siis korra naeratas ning suuna kajutite poole võttis, et sealt see vähene, mis tal oli, kokku pakkida.

Julianil oli olemas üks vana nahast seljakott ning muud pudipadi, mõned asjad olid kasulikud, mõned mitte. Esimese asjana pakkis ta ära pildid enda perekonnast, mis tal oli õnnestunud majast päästa. Seejärel toppis ta kotti enda konservid ehk siis neli oakonservi ja kaks hautatud sealihakonservi.Tal oli alles ka pakk kuivikuid ning pakk kartulikrõpse. Toidu juurde lisas ta ka veepudelid, vett pidas ta kõige tähtsamaks. Siis taskulamp, selle lambi üle oli mees õnnelik, sest see oli päikeseenergial töötav, päeval kogus energia endasse ning öösel sai seda paar tundi kasutada. Kellel neid patareisi tänapäeval veel oli.
Samuti pakkis mees ära enda voodilina, teki ja padjapüüri, patja ei olnud mõtet kaasa vedada aga padjapüür võis kasuks tulla, kui mitte magamisel siis võis seda kasutada näiteks haavade sidumiseks või midagi sellist. Viimaks taskunuga, millel olid kõik ülejäänud osad peale noa ära kukkunud, kuid omal ajal oli see olnud vägagi hea töövahend ja kõige viimaseks veel ka riided. Sellega olid tema asjad pakitud. Mees jättis koti kajutisse ning läks tagasi tekile, kus ta taas ennast vastu reelingut toetas ning kaugusesse vaatama jäi, sinna kust enne plahvatused käinud olid.

Yamile Hayashi wrote:

Yamile pakkis kohvrisse veel mõned konservid ja veepudelid ning mitu tähtsamat asja veel, kuid esmaabivahendeid tema kohvrikesse ei saanud, sest need jõudis Eric juba ära pakkida. Nende toimetustega ühel pool, suundus ta enda kajuti poole, astudes taas üle rusuhunniku, kus vähimagi ettevaatamatuse korral jalaluu võib murda. Oma kajutisse sisenedes võttis ta ühe väiksema seljakoti, kuhu pakkis oma kleidikesed ja veel mõned räbaldunud hilbud, lisaks veel sooja kampsuni, mis tal õnneks olemas oli. Ta pani kotti ka oma söetükikese ja paberi, et ükskõik millal oma alustatud kirjutist jätkata ja loomulikult kammi, millel pooled piid puudu olid, aga mis ometigi asja ära ajas. Seejärel istus nukuneiu voodile ja jäi mõtlema, kas tal üldse veel midagi kaasa on vaja võtta. Enamus asju olid ju ära pakitud ja isiklikke asju oli ikka väga vähe. Tekid. Muidugi. Ja siit tuli järjekordne probleem, sest neid oli raske ära mahutada, aga õnneks vedeles kuskil üks pisut suurem kilekott, kuhu need toppida sai. Nüüd on sellega siis ühel pool. Yami heitis pikali ja jäi samuti koidikut ootama, et laevalt lahkuda.

Jared ei olnud ennast öösel just kõige paremini tundnud ning ei olnud hommikul tekil olnud. Kuid peale seda müra tundis ja kuulis ta, kuidas laevas erakordseks sagimiseks läks. Siin ei olnud parimatelgi juhtudel eriti vaikne, kuid praegu tundus nagu inimesed jookseksid paanikas igasse suunda, teadmata kuhu nad jõuda tahavad. Nüüdseks tundis Jared end paremini, kuid oli olnud liiga laisk, et end toast välja ajada. Nüüd ei jäänud tal arvaavasti muud eriti üle. Ta ajas end ettevaatlikult istuma, soovimata, et järsud liigutused ta peavalu tagasi tooks. Ravimid olid asi, mida jagati ainult ülima häda puhul, seega oli ta oma peavalu lihtsalt pidanud ära kannatama. Ta tõmbas selga ühe suvalise T-särgi, kuid jättis oma tagi tuppa. Tal ei olnud külm. Liikunud läbi lossi, otsustas ta, et läheb otsib üles Yamile'i, küll tüdruk talle seletada oskab, mis toimub. Tavaliselt oleks ta end treppidest üles vedanud ning tüdrukut tekilt otsinud, kuid peagi avastas ta, et ebaharilik kogus inimesi sagis oma kajutitesse ja tagasi. Seega võttis ta suuna tüdruku ukse poole ning koputas peagi. "Hey, mina olen," ütles ta, et tüdruk teaks, kes ukse taga on.

Yamile oli just magama jäämas, kui ta äkki tuttavat häält kuulis. Nukutüdruk ajas end kohe hoobilt püsti ja avas ukse, langedes Jaredile kõvas kallistuses kaela. Tal oli nii hea meel kutti uuesti näha, sest vähemalt täna polnud Yami Jarediga kokkugi puutunud. Oli ta terve see aeg oma toas või oli Yami ise liiga omas maailmas? ,,Aga tule sisse, minu tuba on ka sinu tuba," lausus näitsik lahkelt. Sõna 'tuba' pani Yami muidugi kergelt turtsatama, sest see ruum siin kõlbas heal juhul magamiseks.

Ei möödunud kaua, kui uks juba lahti tehti ning Yamile talle kaela langes. Jared naeris heatahtlikult ning pani oma käed ümber neiu imetillukese keha, et teda vastu kallistada. Jared oleks võinud vanduda, et kui ta tüdrukut natukenegi kõvemini kallistaks siis too lihtsalt puruneks kaheks (või siis rohkemaks) tükiks. Ta nägi nii uskumatult habras välja. Lasknud neiu lahti ning liikus tüdruku tuppa. Enamik neid kajuteid olid sellised. Kitsad ja sugugi mitte kõige mugavamad koikud ning... noh see oligi põhiline milleks ruumi oli. Kuid viimase poole aastaga olid enamus nende oludega ära harjunud. Mõnel laia-õlgsemal mehel võis seal isegi pisut kitsas olla. "Mis siin toimub? Kõik tõmblevad edasi tagasi nagu maailm hakkaks teist korda lõppema," küsis ta tüdrukult, istudes ise tema voodiäärele.

Valerie sai enda asjad kenasti kokku ja kotti pandud. Ühe teki jättis ta veel voodile, sest no.. Ta kavatses ju ühe öö seal veel magada. Alles nüüd julges naine ka enda koti kajutisse jätta, pannes selle hoolikalt voodi alla. Vaid taskunoa võttis ta sealt välja ja pistis taskusse. Better safe than sorry eks ole. Val suundus tagasi tekile, vaadates hetke ringi enne kui Thomase juurde suundus. "Hei.." sõnas naine kerge naeratusega, silmitsedes hetke Cat'i. "Mida sa sellest Dallasesse minekust arvad? Enne olid kuidagi vaikne selle koha pealt.." uuris naine pilku tagasi Thomasele vedades.

Yamile istus ka rätsepistes voodile ja vaatas oma siiraste silmadega Jaredit. ,,See on päris pikk lugu, aga olgu, sul on ka õigus seda teada," lausus nukuneiu. ,,Juba hommikul hakkasid kõik tekile koguma, kuni üks blond...Lyla, sõna võttis ja ütles, et me peame kohe lahkuma...nagu kõik hakkasid juba mingeid lahkumisplaane tegema." See oli tõesti pikk lugu ja Yami sättis end pisut mugavamalt istuma. ,,No natuke sai siis rahu, aga siis juba kuulsime plahvatusi ja nägime tolmupilvi. Kõigil on erinevad arvamused, mis neid plahvatusi võis põhjustada ja vahetult pärast neid plahvatusi lahkus seesama Lyla koos oma sõbrannaga, kuigi tegelikult on plaan selline, et me lihtsalt pakkisime täna oma asjad ja hakkame kõik koos homme hommikul kella nelja paiku minema. Vahepeal muidugi tegid Julian ja Sookie lipu, sest ehk on väike lootus, et meid võidakse päästma tulla." Yami jäi vait, sest see oligi kõik, mis ta rääkima pidi. ,,Kus sa üldse olid kogu see aeg?" uuris ta siis Jaredilt, keda ta päeval ei näinud.

Thomas pööras pisut pead, kui keegi tema läheduses rääkima hakkas. Catherine vaatas ja Valerie suunas ja naeratas naisele sõbralikult. Talle meeldis Val. "Ma ei tea, mida ma arvan. Selles suhtes et.. kui kõik lähevad, siis läheme meie ka, üksi me ka ei jää, aga noh.. peaasi, et Cat turvalises kohas oleks." Catherine'i heaolu oli tema jaoks kõige olulisem. Aga üksi laevale jääda poleks eriti tark, kui kõik teised ära lähevad. Samas kui enamus jääks siia, siis ilmselt jääks nemad ka. "Mina tahan küll näha, mis seal on," teatas Catherine oma armsal lapsehäälel. Cat polnud väga laevalt maha saanud jah.

"Ma just Catherine'i pärast küsingi, et noh.. Temaga tundmatusse jalutada kõlab päris riskantselt. Kuigi ükskõik, kes sinna läheks, sama riskantne oleks see ikka, aga no.. Saad aru küll, mis ma mõtlen," sõnas Valerie kerge muigega, viies pilgu siis Cat'ile. Nii väike ja süütuke. "Uudishimulik, jah?" naeris naine kergelt. "Vähemalt on keegigi mineku osas optimistlik," nentis Val. tema küll eriti tulevat hommikut ei oodanud. Tundus nagu otse surma kõndimine. Oleks neil siis millegagi end kaitsta.. Mingid üksikud noad ja asjad olid neil ja osad ei oskaks nendega midagi pealegi hakata kui neile ka nuga kätte pista.

"Jah.. eks see kindlasti on ohtlik, aga meil ei ole mõtet kahekesi siia laevale ka jääda, kui kõik on otsustanud mineku poolt," ütles Thomas. Ta vaatas Cati poole, kes tema kaelal mõne tätoveeringu jooni sõrmedega jälitas, peale kinnitamist, et ta on tõesti uudishimulik, ning siis jälle Valerie'd. "Ja sina oled valmis minema?" küsis Thomas siis. Ega nad keegi vist niiväga ei oodanud seda hommikut.

"Seda küll.. Ja selles suhtes on kõigil ka õigus, et meil hakkavad varud otsa lõppema ja noh.. Mida meil sellisel juhul kaotada ongi.." nõustus Valerie. Naine toetus küünarnukkidega piirdele, olles siiski ettevaatlik.. Metallist küll ja kõvasti laeva küljes kinni, aga kurat seda teab. Üle ääre ka lennata väga ei tahaks. "Valmis? Nomh.. Mul on asjad koos ja puha nii et selles mõttes küll," muigas naine ja ohkas siis. "Aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis mingi osa minust saab aru küll, et peab minema ja kõik, aga ma ikkagi tahaks siin laeval edasi olla ja teeselda, et mingeid koletisi pole kusagil ja keegi tuleb meid päästma kui ma lihtsalt kannatlikult siin ootan. Aga seda ilmselgelt ei juhtu, nii et mis mul üle jääb, kui Dallase poole kõmpida ja parimat sellelt teekonnalt loota."

"Ega tõesti väga midagi kaotada pole.." Peale elu. Aga mida sa sellises kolkas ikka elad? Thomas enda elu pärast tegelikult ei kartnudki. Ja kui tal poleks Catherine'i, siis ilmselt oleks ta ise siit juba üksi ammu minema läinud, nagu blondid teinud olid, aga ta pidi enda tütre eest hoolitsema. "Jah, tõsi... kuid see Dallase info on ka juba tegelikult päris vana ilmselt, kõige hullem oleks vist see, kui me nüüd siin homme minema hakkaksime ja täitsa kohale ka jõuaks sinna ning leiaks, et see on samasuguses olukorras, nagu see siin..."

Elu kaotaksid nad ka laevale jäädes. Väheke aeglasemalt ja piinarikkamalt küll nälja ja janu tõttu. Nii et mõnes mõttes oleks surm läbi zombi käe isegi veidi.. parem? Kui sa muidugi just nendetaoliseks ei muutu. That would suck. "Ehk on seal siis vähemalt toitu veel kusagilt leida.. Kui ellujäänuid tõesti nii vähe on, siis peaks ju olema," püüdis Valerie siiski lootusrikas olla. Puhast vett oleks ka vaja muidugi. Seda veel ennekõike. Ilma toiduta pidas inimene vastu nädal.. Rohkemgi veel. Ilma veeta healjuhul kolm-neli päeva.

Yamile Hayashi wrote:

Yamile istus ka rätsepistes voodile ja vaatas oma siiraste silmadega Jaredit. ,,See on päris pikk lugu, aga olgu, sul on ka õigus seda teada," lausus nukuneiu. ,,Juba hommikul hakkasid kõik tekile koguma, kuni üks blond...Lyla, sõna võttis ja ütles, et me peame kohe lahkuma...nagu kõik hakkasid juba mingeid lahkumisplaane tegema." See oli tõesti pikk lugu ja Yami sättis end pisut mugavamalt istuma. ,,No natuke sai siis rahu, aga siis juba kuulsime plahvatusi ja nägime tolmupilvi. Kõigil on erinevad arvamused, mis neid plahvatusi võis põhjustada ja vahetult pärast neid plahvatusi lahkus seesama Lyla koos oma sõbrannaga, kuigi tegelikult on plaan selline, et me lihtsalt pakkisime täna oma asjad ja hakkame kõik koos homme hommikul kella nelja paiku minema. Vahepeal muidugi tegid Julian ja Sookie lipu, sest ehk on väike lootus, et meid võidakse päästma tulla." Yami jäi vait, sest see oligi kõik, mis ta rääkima pidi. ,,Kus sa üldse olid kogu see aeg?" uuris ta siis Jaredilt, keda ta päeval ei näinud.

Jared kuulas üha kasvava üllatusega, mis neiul talle öelda oli. Need olid võrdlemisi fenomenaalsed uudised, eriti arvestades seda, et nad ei olnud eriti palju siin viimase poole aastaga teinud. Võimalused jooksid tema peas amokki ning ta ei teadnud isegi, mida ta arvama peaks. "Ehk siis... kõik lähevad ära täna öösel?" noormees ei olnud kindel, et miks nad küll siit lahkuma peaks. Nende tingimused ei olnud küll kõige paremad, kuid need pidi ju siiski ületama seda tühermaad, mis nüüd enamikku Ameerikat kattis. Ja selline reis võinuks paljudele saatuslikuks saada. Kui neiu küsis, miks ta Jaredit terve päeva ei näinud siis kehitas noormees võrdlemisi ükskõikselt õlgu:"Mul oli öösel väike peavalu. Ei midagi hullu, ma lihtsalt ei viitsinud liigutada." Tavaliselt oleks noormees ehk rohkem oma endistele muredele tähelepanu pööranud, kuid need tundusid nii tähtsusetud selle ees, mis nüüd edasi saama võib hakata.

"Seda küll. Vett on kindlasti vaja, toit ei ole... nii oluline," ütles Thomas noogutades. Kuigi tal oli pisike, keda toita. Aga Cat oli hämmastavalt hästi vastu pidanud. Ei kurtnud kordagi, et tal kõht tühi oleks või midagi. Samas ta oli kohe väiksest peale harjunud vähema söömaga, ja ta ei olnud ju väga energiline ka, seega ehk oligi parem. "No ma ei tea. Ma loodan, et me kohe siin surma ei saa. Ja noh, need kaks blondi ka, hoolimata nende idiootsusest, ehk neid ikka ei tapeta esimese kahe minuti jooksul ära." Jah. Hoolimata igasugustest tülidest ja asjadest, nad olid paljugi kõik koos üle elanud,

Yami noogutas. ,,Kui kell neli on sinu jaoks öö," lausus ta õlgu kehitades. Tema jaoks oli see juba väga varajane hommik. ,,Dallases pidi üsna normaalne olema, meil on plaan sinna minna," rääkis ta edasi ja vaatas ühte seljakotti ning kilekotti, mis juba põrandal valmis olid pakitud. Peavalu...hmm, see tunne ei ole kuigi meeldiv, eriti veel, kui ravimeid ja selliseid asju napib ning siis see lihtsalt välja tuleb kannatada. ,,Ja nüüd on su pea parem?" küsis nukutüdruk hoolitsevalt.

"Kui nad üldse veel elus on.." sõnas Valerie mõtlikult. Kui nad juhtusid kohe valel ajal vales kohas olema, siis ega nende väljavaated just eriti roosilised polnud. Paras õnnemäng oli see värk seal ka. "Ma ei kujuta ette, kuidas kõik kell neli üles saavad," muigas naine järgmine hetk. Äratuskelli kui selliseid ju polnud. Samas eks näha oli, kes üldse magada sai. Temal oli küll selline ärevus, et und arvatavasti ei tulnud.

"Noh, jah.. aga ise nad ei suutnud kannatada veel paari tundi." Tobe tegelikult, sest keda see paar tundi ikka tapaks? Aga ei, neil oli vaja minema joosta. Kui naine rääkis ärkamisest, Thomas muigas ka. "Ega jah. Samas äkki keegi väga ei saagi magada." Thomas ise üritaks küll, aga talle niiväga ei lugenud siiski. Catherine ehk ikkagi saab magada, sest ta väsiks muidu ära. Cat oli neil see laps ka seal laeval, ainuke pisike. Vaesekene.

"Seda küll jah.. Üsna tobe nendest. Aga ehk on nendega ikka kõik korras. Loodetavasti on," arvas Valerie. "Mina küll magada ei saa," sõnas naine siis veendunult. Ja ta oli üsna kindel, et ta polnud ainus. Need, kes magada said, pidid ikka väga ükskõiksed või vägaväga väsinud olema. Enamustel oli arvatavasti närv püsti juba. Nii kaua olid nad seal laeval olnud ja nüüd järsku oli minek. Veider.

"Ma loodan ka," ütles Thomas pisut noogutades. Hoolimata nende idiootsusest. "Kindlasti on," arvas Catherine. "Nad olid toredad." Thomas muigas pisut ja sasis tütre juukseid. "Ehk tõesti on." Siis suunas ta oma pilgu Valerie'le. "Noh, ma arvan, et ma ikka üritan magada, või siis lihtsalt pikutada. Ja ma loodan, et see pärdik siin ikka magab.." Sest ilmselt ta väga palju kõndida ei jõua ise. Ning Thomas peab teda kindlasti ka süles kandma või midagi. Seega ta peab ise ka puhanud olema.

Eric silmitses taaskord korealast ning ohkas viimaks, lükates viimased lahtilõigatud paadi-tekid kotti, mille ta kuskilt leidis. Tavaline kilekott, kuid piisavalt tugev, et neid kummilapakaid kanda. "Usud sa tõesti, et inimesed satuvad pärast surma paremasse paika?" päris ta mõru muige saatel, mis tema huulilt kadus sama äkki kui see sinna tekkinud oli. Tõmmanud käega üle enda palja pea tõusis noormees püsti, vaadates neidise kohal kõrgudes tolle silmadesse. Tegelikult oli tütarlaps noormehe ainus ellujäänud sõber (vähemalt nii ta uskus), kuid välja ei olnud ta enda sõprust eriti tugevatel viisidel kunagi näidanud. Kuid ometi pidi neidis seda kuidagiviisi aimama, eks ole?
"Mina usun," alustas noormees, vaadates ruumis ringi, "et pärast surma ei oota sind midagi." Ta üritas mõelda, kas oli veel midagi, mida ta peaks endaga kaasa võtma või oli praeguseks kõik ning nad võisid tagasi tekile minna.