Ellujäänute massikas

Valerie muigas Catherine'i jutu peale ja noogutas siis. "Ma usun, et tema ikka magab. Loed unejuttu talle ja puha," muigas naine. Laps väsis ju väheke kergemini kui täiskasvanud. Õnnelik pisike..

(Aa, et te jooksete, jap? )

Jaa paar minutit vestlust hiljem silmas Valerie jumala lambist - sest ega keegi ju enne sinna poole vaadata ei taibanud - et mingi ränk mass rahvast jooksis nende poole. Osa neist täitsa elus ja inimeste moodi. Ja need kaks blondiini olid ka seal hulgas pluss mingid.. sõdurid? Valerie esmamõte oli, et neid tuldi päästma, sest noh.. Sõdurid!! Aga kaua ta rõõmustada ei saanud, sest ta pilku püüdsid need zombid, kes kogu seda klanni taga ajasid. "Eee.. Ma ei näe luulusid, ega?" küsis Val hetkeks kõheldes ja justkui ärkas siis, taibates, et see rahvamass oli kuradi lähedal ja neil pole nagu kuidagi võimalik laevale saada kui keegi liigutama ei hakka. Nii et ta siis hakkas. Val suundus silla poole ja hakkas seda kärmelt alla laskma, pilk pigem zombidel. Kusjuures kui olukord poleks nii tõsine olnud, oleks ta arvatavasti laevatekil pikali olles naernud, sest no.. Have you ever seen a zombie run?

Nathaniel kuulas neiu juttu uskmatusega. Kust sellised tulevad? Nii palju juttu ja nii vähe kasulikku infot. Okei, üle silla, siis laevale ja mis pringid pepud? Need olid viimased asjad, mida Nathaniel praeguses olukorras oma mõtetesse vajas. Ei saaks just öelda, et ta polnud ammu naist näinud, sest Tina ja Erin olid vaatamata oma oskustele relvi käsitleda siiski naise, aga nad olid ka tiimikaaslased. Ja rühmas olid kõik perekond. A man does not look at his sister like that! See neiu siin, aga oli hoopis midagi muud. Clarke raputas kergelt oma pead, et mõted selgeks saada jälle. Neid ajas taga mass zombisid ja nende elud olid kaalul siin hetkel. Tagumikud oli viimane asi, millest mõelda sellises olukorras! See kisa, mida tüdrukud üksteisele kisasid jäi Nate’ile täiesti arusaamatuks ja hetke, väga väikese hetke, ta kahtles, kas tegu on reaalsusega või ta on magama jäänud kuskile näljast, janust ja väsimusest. Mine tea, äkki nägi hallutsinatsioone koguni. Näpumaal? Aah, nad ilmselt vihjasid linale, mis oli laevale riputatud. Nagu hetkel üldse oluline oleks, kes selle tegi. Seda fakti, kus blondiin aga ebaintelligentset elu mainis, ei saanud Clarke mitte kuidagi tähele panemata jätta. Nad olid maailmas, kus intelligentset elu oli väga vähe, seega tõlgendas Nate seda väikest fakti väga üheselt – laeval on zombid või mutandid! Aga ilmselgelt oli neid vähem, kui neid peletisi, kes hetkel selle väikse grupi poole voolas. Viipe peale, mis pudelile oli suunatud kergitas Nate kergelt kulme, nii et need ta kiivri varju kadusid. Tema peab tüdruku veepudelit tassima? Ei no... Then again. VESI! Clarke korjas pudeli üles ning sättis selle oma rihmade vahele nii, et see teda ei segaks ja maha ei kukuks. Aeg kulus endiselt käest. Õnneks sai nüüd kõik räägitud ja nad said laeva poole jooksma hakata.
Tahes tahtmatult eksis Nathanieli pilk blondi neiu pringile tagumikule. No kuidas muidu, kui neiu nende ees jooksis ja oma tagumiku vahtimiseks ise enne loa andis. Võib-olla poleks Nate’i pilk üldse ära eksinud, kui prinkidest pepudest juttu poleks olnud, aga võib-olla ikka oleks. Seda ei saagi nüüd teda. Prink oli see tagumik küll. Kohe ilus oli vaadata. Hetkeks suutis mees täitsa unustada, et nad põgenevad elu eest ja peavad iga hinnaga sellele laevale saama. Õnneks, tema semu, Oliver rebis mehe tagasi maapeale. Pepud. Alus. Zombid. Oot, mis mõttes nad Blake’iga maha jäävad? Nathaniel tahtis vastu vaielda. Alles ta sai oma sõbrad tagasi ja nüüd peab jälle riskima nende kaotusega. Ei! Aga ta teadis, et tal polnud valikut ja kuigi zombid relvi kasutada ei osanud ning võitluses üldse äärmiselt saamatud olid, oli neid kuradeid palju ja nad olid ropult vinsked. Kui nad neile järgi jõuavad enne, kui kogu see punt laevale jõudnud on, on kõik laeval olijad ja nad ise kutud. Katet oli vaja. „Me teeme kiirelt ja sekundikski liiga kauaks, kui vaja, te sinna ei jää!“ ütles Nate Oliverile nõustuvalt.
Laev juba paistis, oli koguni käega katsutav, vaata et. Kuradi suure lina määrisid nad ära oma lipu tegemisel. Oh well, see polnud praegu üldse oluline. Oluline oli laevale saada. Nende õnneks keegi laevalolijatest oli neid märganud ja sild juba langes alla nii, et nad üle selle pardale saaksid minna. Oot, aga see ebaintelligentne elu? „Olge laeval kõigeks valmis!“ andis Nate käsu oma rühmale, kui ta ise samuti relva jälle tõstis ning kaitseriivi maha võttis. Kohe laskma ei hakkaks, aga enne kui relva kindlalt ära julgeb panna, tahaks ta sada üks protsenti kindel olla, et tegu on mõistuse juures olevate inimeste, mitte zombidega.

Garryt tõesti ei huvitanud, mida Oliver temast arvas, aga üks asi oli kindel, Oliver ei meeldinud talle, tema üleolev käitumine. Siiski surus ta lihtsalt tunded alla ja otsustas nii öelda hetkel teha kõik vajalik, et tema ja tema meeskonna kaaslased ellu jääksid. Ta viskas pilgu tahapoole ja ohkas. Zombied olid siiski aeglased ja nende eest ära saamine polnud mingi probleem. Ta polnud veel kordagi kiiret jooksvat zombiet näinud. Pigem oli uus probleem - kui nad laevale lähevad, ei saa nad sealt tõenäoliselt ära, sest zombied hakkavad siin pesitsema. Laevale nad ei tohiks saada, sest siiski on tegemist tugeva materjaliga, mida ei saa maha murda. Ta viis pilgu Nathile ja noogutas talle, kuigi ta ise oleks kahele 'ohvrile' keskmist näppu näidanud ja kaasa tirinud, sest see kate oli täiesti jabur. Ainult siis oleks see vajalik, kui oleks mingeid erilisi mutantsioone, kuid hetkel ta ei näinud ühtki. Seejärel viis ta tibidele. No jah, nende kohta ta ei hakanud midagi kommenteerimagi. Ta imestas, et nad veel elus olid, sest tänu nende kisale ja karjumisele selline zombie hunnik üldse järgi tuli praegu. Ta ohkas kergelt ja näpistas tugevalt oma kätt, et ikka valu tunneks. Tal ikka midagi vilises kõrvas ja hea olla polnud. Lisaks oli tal lõug, kael ja ka sealt natukene allpool verine, lõuas olevast haavast. Tundub, et verejooks jäi vähemalt kinni, midagi hüübis.

Yamile kuulis tekil mingid saginat ja pöördus siis Jaredi poole, kellega ta juttu oli ajanud. ,,Kas sa kuuled seda?" küsis ta mehelt ja oli valmis end püsti ajama. ,,Ma lähen piilun korraks, aga...olen kohe tagasi." Öelnud need sõnad, hiilis nukutüdruk vaikselt kajutist välja, astudes ettevaatlikult üle rusuhunniku ja jäi kuskilt keset treppi korraks piiluma. What the hell is going on? Siis läks ta sama vaikselt ja ettevaatlikult oma kajutisse tagasi. ,,Püsi siin," ütles ta vaid mehele. ,,Seal on mingi möll, zombied, ilmselt mingid sõjaväelased ja...need kaks blondiini. Kui sa just võidelda ei oska, on vist parem praegu siia jääda," arvas Yami.

Kohe, kui Julian märkas, et Val hakkab ülekäigu silda alla laskma, jooksis Julian talle järele, haarates enne kätte ka kurika, mis vastu reelingut toetus. Igaks juhuks, need olid kindlasti inimesed, sest nad jooksid. Aga iial ei võinud teada, mis juhtuma hakkab ja kurikaga sai zombiede peasi lömastada. See oli nende ainuke kurikas, mida nad pidid vägagi hoidma. Julian aitas Valeriel silla alla lasta ning vaatas siis inimeste poole, kes laeva poole jooksid. Zombied olid neil üsna sabas ja neid oli palju. Kurat küll, nüüd meelitasid nad need elukad siiapoole, kuidas nad minma peaksid saama?! Parem oleks, kui neil kuule oleks, et saaks ülevalt zombied maha lasta.

Thomas ei olnud enam ümbrusele väga tähelepanu pööranud, aga kui Valerie tähelepanu allapoole tõmbas, nägi ka Thomas blondiine ja veel mingeid inimesi laeva poole jooksmas. Vähemalt olid tüdrukud elus, seegi hea. Aga mis polnud hea, oli see, et neid jälitas terve kari zombiesid. Tom sättis Catherine'i enda süles ning rääkis temaga pisut, seletades, mis toimub. Tüdruk polnud hetkel väga hirmunud, pigem vaatas huviga lähenevaid inimesi ja zombiesid. Küll aga liikus Thomas kohale, kust paremini vaadata sai, ning samas et nad väga ette ei jääks inimestele.

Sookie ajas ennast kohe püsti, kui märkas jooksvaid inimesi, tüdruk läks Valeriele ja Julianile appi, et pärast silda kiiremini ülesse tõsta. Ta ei teadnud, et kaks tüüpi kavatsesid veel alla jääda, et neile katet teha., Paistis, et osad neist on sõdurid ja blondud olid ka kambas. Hea, nad ei olnudki ära surnud. Sookie tagus närviliselt sõrmega vastu reelingut, olles valmis kohe tõstesilkda ülesse tõstma, kui kõik laevas on.

Sookie oleks tahtnud karjuda Lylale, et ta juba vait jääks, mida ta möirgas päevastpäeva, nagu närvipinge niigi suur ei oleks juba olnud. Selle asemel pööritas ta hoopis silmi ning seejärel viis need jällegi sõduritele, kes silla juures olid. "Mida te teete, tulge ülesse!" karjus ta paaniliselt kahele mehele, kes alla kavatsesid jääda.

Zanine mõtles hetke ja noogutas siis. Kuigi ta ei olnud usklik, pidas ta sellegi poolest targemaks millegisse positiivsesse uskuda. Kasvõi näiteks seda, et kui mõni zombie ta surnuks pureb, ootab teda ees parem tulevik, Jumala kaisus ja inglite kooris. Ta oli selle ju ära teeninud. Terve oma elu jooksul ei olnud neidis kunagi valetanud, varastanud, tapnud ega vihanud kedagi. Need asjad ei olnud lihtsalt tema loomuses.
Kui Eric aga püsti tõusis, kallutas korealane pea kuklasse ja vaatas talle ebamäärse pilguga otsa, silmad mitte midagi ütlevad. Küll aga leidus neis see küsiv ja uudishimulik pilk, mis näitas, et ta ootas väga mehe arvamust ja ka seda, et ta hindas seda kõrgelt.

Sõprade kohta ei osanud Zane midagi öelda. Keegi ei kutsunud teda enda sõbraks ja ka pisike tütarlaps hoidus seda tegemast. Kuid kui keegi talle seda tunnistaks, oleks Zanine tõenäoliselt veelgi õnnelikum!
Ericu neutraalne vastus ei tekitanud temas mingit emotsiooni. Zanine kerggitas vaid pisut kulme ja tõusis püsti, et talle midagi positiivset öelda, kui väljas järsku sagimine hakkas. Naeratus levis üle korealase ümara näo ja tema silmad lõid särama. “Tule!“ ütles ta, krahmates Ericu käest kinni ning vedades teda enda toore jõuga järele, trepist üles ja tekile.
Sinna jõudes, tormas Zanine juba üksinda teiste juurde ja vaatas üle ääre nende suunas jooksvaid eriüksuse vägesid. Ta hakkas naerma ning koha peal hüppama.
“Võib-olla on neil abi vaja?“ ümises tütarlaps ja kadus uuesti laeva sisse. Tagasi tuli ta ühe relva ning taskutäis kuulidega. Püstol ära laetud, sihtis ta sellega lähenevaid elutuid, olles valmis nende pea iga hetk õhku laskma. “Nad ei pruugi jõuda, kui nad seal kauem aega veedavad!“ Nende sõnade järel hakkas Zanine uuesti naeru kõkutama.

Nathaniel soovis veel oma semudele edu ja hoolitses siis selle eest, et kõik üle silla ja laevale saaks. Ta silmitses kurikaga meest hekte kulme kortsutades, kui ta ise viimasena laevale jõudis, kuid ei öelnud midagi, vaid vaatas üle reelingu ääre alla, kus Oll ja Blake veel nende põgenemist kindlustasid. Ja siis hakkasid naised karjuma. „Pange oma suud kinni ja kaduge kajutitesse!“ käratas Nate maruvihaselt. Sellest, et Lyla talle mööda kukalt virutas, polnud tal midagi, sest tal oli kiiver peas. Vaene neiu käsi tho. Aga nende eitede kisa viskas närvi mustaks. Tsiviilide närvitsemine oli viimane, mida nad hetkel vajasid. Nate silmitses hetke Juliani. „Vii naised minema siit,“ andis ta käsu, nagu veeblile harjumuseks oli saanud, kui oli parajalt veendunud, et see mees vist ikka päris zombi polnud. „Tõmmake sild üles!“ andis veebel käsu oma teistele meeskonnakaaslastele. „Blake, Oliver! Laeva, kohe!“ kamandas Nate ning tõstis relva laskevalmilt oma õlale, et lasta maha iga zombi, kes tema sõprade teed peaks tõkestama. Ja nagu sellest trallist veel niigi vähe oleks olnud, sinna tuli veel mingi tsikk relvaga ka. Nathanieli närvid olid niigi mustemast mustad juba. „Korista need tsiviilid ära siit!“ käskis mees Tinat. Nii kaugelt ei lase see tsikk oma püstoliga sadamakaile ka pihta, raiskab ainult kallist laskemoona.

Sookiel vajus suu lahti, kui ta kuulis seda uut tüüpi kohe käsutamas ja lõugamas. Kes ta enda arust oli, et tuli nende koju ning hakkab seal käsklusi jagama. Sook taganes aga tõstesillast, sest tolle tüübi sõbrad hakkasid ise seda ülesse tirima. Tüdruk ei kavatsenud kuhugi kajutisse minna, ta seisis tekil ja vaatas, mis saama hakkab. Zombied ju ei saanud sinna ülesse.

Valerie kinkis Julianile tänuliku pilgu, kui too talle appi tuli ning siis juba jõudsidki kõik sillani ja laeva ja Lyla pistis muidugi kisama nagu talle kohane ja no.. Tuli tunnistada, et Valerie muigas koguni, olukora tõsidusest hoolimata, kui mingi sõdur karjuma pistis nende peale. Kuigi noh.. Tuleb mingi võõras laeva kus nemad on juba liiga kaua elanud ja kukub kamandama. Andke andeks, aga päris nii ka asja ei käi. Valerie jättis silla rahule, sest mingid teised sõdurid tegelesid sellega edasi ja silmitses hetkeks zombikarja, tundes end sellele vaatamata üsnagi turvaliselt. Kisagu see sõdur palju ta kisas, aga vähemasti tundus ta teadvat, mis ta teeb. "Vabandage agaa.. Mis toimub?" esitas Valerie kõige ilmselgema küsimuse üldse. Kümme minutit tagasi polnud neil aimugi, et keegi veel elus oli ja nüüd kukkus üks neist kamandama? Viimase käskluse peale pilutas Val vaid pahaselt silmi. Kui keegi teda sõrmeotsagagi puudub, siis see küll hästi ei lõpe. Tema kavatses sinna jääda ja teada saada, kust need sõdurid tulid ja mis nüüd saama hakkas.

See, et keegi neist närvitses, tõstis Zanine tuju veelgi. Ta kallutas oma pea pisut küljele ja suunas enda hiiglaslikud pruunid silmad kamandajale, kes neid tsiviilikuteks nimetas. Ta oli küll selle poolt, et need kisendajad minema saata, kuid ise kavatses ta tekile jääda ja sihtida ning vajadusel lasta. See ei tohiks nii raske ju olla. Eriti veel siis, kui tema püstol oli vana hea AK-47. Sellega laseks ikka korralikult neid zombisid, kes üritaksid tema meeskonnale kallale tungida, mis mõnes mõttes täiesti kaheldav oli. Zombied ju ei osanud ronida?
“Ole kuss!“ siristas tütarlaps oma positiivsel häälel.Ta kallutas ennast pisut ettepoole ja vaatas uuesti suure inimsööja karja poole ning siis kahe eriüksuslase suunas, kes sinna kauemaks jäid. “Kamanda nad siia üles parem,“ tähendas ta juurde ning noogutas kogu rahva poole. “Keegi ei kavatse sisse minna. Vähemalt mitte sinu käsu peale.“ Olukord oli selle jaoks liiga pingeline ja huvitav, et lihtsalt kusagil sees küüsi närida ja teadmatuses istuda.

"Holy crap," kekutas Ryan, surudes oma pöidlaid pihkudesse. Oli tõepoolest šokeeriv ärgata kaasreisijate hõigete peale, tekile joosta ja-Ohoo! -näha laeva poole jooksmas karja surnuid. Pealekauba oli laeva pardale viiv sild all. Ainus asi, mis meest hetkel kaitsta sai, oli roostes lauanuga, mille ta Ericu abiga kunagi teravaks oli lihvinud.
Ryan ruttas häälte poole, ignoreerides oma hirmust värisevaid põlvi, mis iga kell kokku ähvardasid vajuda. Kuigi rahvamass oli sillale lähemal kui mehele oleks meeldinud, oli ta kindel, et tunneb end teite seas turvalisemalt. Safety in numbers, they say.

Julian astus sammu tagasi, kui sõdurid laeva tulid ning asja üle võtsid. No tehku mis tahavad, niikaua kuni nad nende rahvale kätt külge ei pannud. Mees sai aru, et naisi ajas väga närvi selle mehe kohatud käsud, tal ei olnud õigust neid sealt ära ajada. Aga Julian sai ka sellest aru, et selle mehega ilmselt nalja saama ei hakka, tundus, et too on nende ülem, sest tema jagas ainukesena käske. Ta lootis, et kõik rahunevad nüüd maha, ise kõlgutas ta kurikat käes ja vaatas sõdureid, kes viimasteks olid jäänud. Peaasi, et paanikat ei tekiks ja nad pidi nüüd nendest zombidest kuidagi lahti saama, kes alla jäid ja segadusse aetult teineteise peal trampida üritasid, et ülesse pääseda.

Thomas ei kavatsenud küll tekilt kusagile kaduda. Ja Catherine oleks ka talle ilmselt vastu võidelnud, sest tüdrukul oli väga huvitav, mis siis, et ta elueest isa külge klammerdus. Aga nad seisid ka sellise koha peal, kust nad kellelegi ette ei jäänud, isegi, kui nad tulistada tahaksid, aga nad nägid hästi, mis toimus. Mingi sõdur hakkas karjuma ka veel. Noh. Jah. Thomas tegelikult täitsa sai aru. Nad ju omamoodi pidid kaitsma neid, kellel polnud kaitset.

Gavin käis vahepeal ära telki kajutisse viimas ning vaatas kõik ruumid veel läbi, et äkki leiab veel midagi kasulikku. Nope.Varsti hakkas tekilt kisa ja kära alla kuulduma ning mees ronis üles. Mida kuradit? Mingid mundrites mehed, blondud ja kari zombisid. Kohe hakkas pihta ka paljude protest ühe mundrikuti vastu. Mis ta siis ütles? Gavin otsustas hetkel vaikida ja saada aru, mis toimub ja kes need tüübid on.

Ka Garry oli end ülesse saanud. Ta viis pilgu kiiresti üle rahva ja tõmbas käega üle oma lõua. Seejärel, märgates end Zanine lähedal olevat, tõmbas ta mitte jõuga kuid kerge trikiga relva käest ära, ilma et see neiule haiget oleks teinud "Vabandust, aga kõik on kontrolli all!" ja ulatas relva (Või mis iganes see siis ka oli) turvaliselt tagasi, jättes salve hetkel enda kätte, see oli vihjeks, et pole vaja sihtida ühtki zombiet, see tekitaks ainult suuremat segadust ja paanikat.

"Me olene eriüksusest ja te võite tänada neid kahte tibi, kes kisades kutsusid kõik zombied siia. Tõsi, zombied olid omamoodi teie poole juba teel, aga neid oleks siia jõudnud vähemalt 5 korda vähem ja võibolla alles homseks millalgi," oli mees suhteliselt kindel. Ta üritas rahulikult olukorda seletada. "Me tuleme praegu pardale, no shit right? Minu küsimus on, kas te olete ohutud?" sest relv ei sihtinud kedagi, kuid ta oli nii öelda tulistamise valmis. Kahe pärast all ei muretsenud, sest see oli praegu teiste rühmakaaslaste töö ja ta üritas rahu maapeale tuua... Vähemalt üritas.

Julian seisis nüüd juskui kõikide naiste ees, ta vähemalt üritas aga nad kõik olid üle teki laiali valgunud. Viimaks viis ta silmad Garryle, kes rääkima oli hakanud. "Oleneb, me ei puutu kedagi, kui meid ei puudutata," vastas mees ning toetas kurika maha. Julian tundis, et ta peab kõiki naisi ja lapsi kaitsma, ta oli siiski laeval üks vanimaid ning eriväljaõppega. Mis siis, et tal enam varustust ei olnud, mis tema väljaõppe juurde kuulus. Teda häiris tegelikult see, et sõduritel olid relvad ja neil ei olnud. See pani nad kehvemasse olukorda, isegi siis, kui nad arvuliselt olid tublisti ülekaalus.