Ellujäänute massikas

Oma väheste asjade kokkupakkimisega peaaegu ühelepoole saanud, jõudis ka Lola kajutisse mingisugune imelik lärm, mis neidise hetkeks kulme kortsutama pani. Läksid vaidlema selle üle, kes lipu vardasse panna saab? Kuid kuna see lärm kohe kindlasti mitte lühike ei olnud, jättis neidis oma asjad hetkeks sinnapaika ning läks oma ruumikesest välja, et ülesse tekile asja kaema minna. Järjekordselt suudeti teda selle päeva jooksul üllatada. Alustades sellega, et need kaks sama blondiini, kes enne rõõmsalt laevast lahkunud olid, nüüd talle vastu kõndisid ja lõpetades sellega, et nende kõigi koosseis oli märgatavalt suurenenud. Mitte niivõrd arvuliselt märgatavalt, vaid pigem värvilisuse mõttes, sest.. need kõik olid seal väga sarnased ja ilmselt mingi kari sõdureid või midagi, oma kiivrite ja relvadega. Lola jäi hetkeks seisma, julgemata väga lähemale minna, sest neil olid siiski relvad, viies seejärel pilgu ka mujale. Jõudes oma otsaga laevast kaugemale, läksid tal silamd hirmust pärani, nähes ühte päris korraliku hulka zombiesid nende laeva poole tüürimas. What the fuck.. Kas nemad tõid nad siia? Ta viis silmad sõduritele, üritades kogu suminast nende juttu eristada. Lähemale ei julgenud ta endiselt minna.

Mees noogutas ja lausus "Siis ma loodan, et me jõuame kokkuleppele, et kumbi ei tee hetkel midagi, esmalt teeme nii, et ka meie viimased mehed saaksid laevale, kindlustame selle, et zombied laevale ei saaks ja siis võime rahulikult läbirääkimisi pidada," et enda sõna ka kindlustada tõmbas ta oma relva ohutuse peale, mis tähendab, et ta pole nii öelda valmis kohe laskma kedagi. Ta ohkas kergelt ja lausus kõva häälega "Ma palun kõikidel rahu säilitada, hoida häält vaiksemana, sest see ainult kutsub zombiesid kiiremini ligi ja las meie üksuslased tegelevad selle olukorraga. Palun!" viimane sõna oli just selle pärast öeldud, et nad kõik olid hetkel ellujääjad ja samuti olid eriväelased treenitud.

Kui relv järsku tema käte vahelt kadus, ohkas Zanine üllatunult ning vaatas kulme kergitades mehe poole, kes tema AK 47 ära oli võtnud. Tema silmadest ei paistnud välja ei pahameelt ega solvumist, selle asemel sähvis sinna lõbus tuluke. Ja kui ta oma relva tagasi sai, kaisutas ta seda nagu oma kaisukaru, mille ta oli tagataskusse surunud ning siis ta naeratas.
Julian oli tema sõnad öelnud. Või noh, tõenäoliselt rääkis ta kõigi eest hetkel. Nad ei kavatsenud kellelegi liiga teha kui nemad jäid puutumatuks. Arvatavasti suudaks igaüks neist kahju tekitada, isegi kõige oskamatud, kui keegi nende elu kallale kippuma peaks.
Zanine puhul oli olukord teine. Ta oskas võidelda, mis siis, et mitte just sedamoodi nagu Julian. Ta oli haritud käsivõitluses, karates ning tae kwon do’s.

Julian taganes paar sammu, kui nii siis nii, arvatavasti said nad ise selle olukorraga hakkama. Mees pööras näo enda rahva poole, mõtlik ilme ees. Ta üritas silmadega juskui öelda, et kõik valvel oleksid ning ettevaatlikud. Nüüd aga lasi ta sõduritel tegutseda, sest olukord oli kriitiline ning aega nappis. Ja ilmselgelt olid nad liiga uhked, et tavainimeste abile loota, ilmselgelt eeldasid nad, et kõik on siin lollid ja saamatud. Kamoon, nad olid üle aasta ise hakkama saanud ja oleks ka hetkel saanud aga kui nad tahtsid ise kõike ära teha, siis lasku aga käia. Samas aga Julian mõistis, et nad olid eriväljaõppe saanud inimesed ning nad pidasidki enda kohuseks teisi kaitsta, Julian oleks ilmselt sama teinud, kui ta nende rühmas oleks.

Sookie seisis lihtsalt eemal ja vahtis üllatunult kõike toimuvat. Ta ei tahtnud kellelegi jalgu jääda ja tundus, et need kobedad sõduripoisid saavad ise hakkama.
Ja blondud tegid jälle draamat, ta lootis, et sõdurid ei arva, et nad seal laevas kõik hullud on.

Edasisis inimesi Nathaniel lihtsalt eiras. Kõike seda ja kisa ja kära, mis seal tekkis. Tema esimene prioriteet oli Blake ja Oliver laevale saada, kus oli hetkel ohutu. Ta lasi Garryl kõik läbirääkimised teha, sest well, keegi pidi seda ka tegema ilmselgelt. Ta lasi maha paar zombit, kes Blake’ile ja Oliverile liiga lähedale jõudma hakkasid ning tõmbus siis reelingust eemale. Sild oli pooleldi üleval juba, kaua nad jokutavad nüüd! Ja siis tuli see blondiin temaga õiendama. Nathaniel vaatas naisele otsa ning kortsutas kulme selle kisa peale. Targem oli ilmselt mitte midagi öelda hetkel, sest tal polnud aega selle naisega vaielda. Lyla sai oma veepudeli ja kadus, seega Nate sai jälle Blake’i ja Oliveri jälgida ning tõstis M4’a taas laskevalmilt õla vastu, et järgmised zombid maha lasta, kuni mehed haardekonksudega silla külge saavad ja ohutus kohas on. Kuna tal tegemist oli, ignoreeris ta ka ühe noore brüneti (Vali) küsimust. Selgitusteks polnud praegu aega, hiljem võib ta küsimustele vastata.

Garry ohkas rahulolevalt, sest kõik olid laeval. Kõik oli nii närviliselt läinud, kuid tundub, et kõik oli siiski ka ok. Ta astus mitu sammu tahapoole Nathi taha. Tema oli veebel, tema ajab kõik ülejäänud asjad ise ära. Ta lihtsalt vaatas nüüd äärest alla ja hoidis silma peal zombiedel, et midagi üllatavat ei juhtuks. Lisaks märkas ta kauguses sadu uusi zombiesid nende poole sammumas. See kõik tekitas muret temas endas, kuid see polnud enam tema teha. Toda tüdrukut kes sõimas ta lihtsalt ignoreeris, sest ta pidas kinni sõnast, et ta ei tee midagi sealsetele elanikele.

“Siin on kõik puhas!“ kinnitas Nathaniel oma semule ning lükkas nüüd relvale kaitseriivi peale ning langetas selle. Ta ootas ära, mil Blake ja Oliver korralikult laevatekile olid maandunud ning pöördus inimeste poole, kes seal endiselt olid. No jah. Nüüd oli aega seletusi jagada. Zombid laevale ju ei pääsenud. Samas Garry oli midagi seletanud juba. Nathaniel pöördus mehe poole, kes tundus seal asju juhatavat(Julian). “Kui palju teid siin on? Kuidas teil varudega lood on?“ küsis Nathaniel täiesti rahulikult toonil, nagu ta polekski just hetk tagasi karjunud ja käske jaganud. Ta eelistas kohe asja kallale asuda ja kui too mees tahab ta nime teada või midagi, siis võib Nate end tutvustada ka, lihtsalt see polnud talle nii oluline, kui teadmine, mis olukorras nad on. Ilmselgelt peavad öö laevas veetma. Huvitav, kuhu need neiud kadusid, kes nad sinna laevale toonud olid üldse.

Julian pöördus nüüd näoga mehe poole, kes oli ilmselt salga ülem. "Meid on 25," vastas ta rahulikult, "ning varud on otsa lõppemas. Ning meil on..oli plaan hommikul Dallasesse hakata liikuma. Kas te teate midagi sellest? Seal pidi olema mingisugune baas, kus on kõike, et ellu jääda.." Julian leidis, et parem kohe nende plaanist teada anda. Aga nüüd olid asjalood raudselt muutunud. Mehel ei olnud aimugi, et sõdurid teadsid samavähe, kui nemad, sest ka nemad olid ülejäänud maailmast eraldatud.

ot: suvalise nr panin, et palju meid on, nagunii mingiaeg liitub ju veel rahvast foorumiga.

Thomas ja Cat jälgisid, kuidas veel kaks meest laevale ronisid ning siis vaatasid veel natukene aeglaselt lähenevaid zombisid, kuni Thomas läks sinnapoole, kus ülejäänud olid, kuigi seisatas neist natukene kaugemal, sest ta ei tahtnud nendega nagu suhelda, eksole. Või noh, tal polnud küsimusi ega midagi. Cat aga oli huvitatud uute nägude nägemisest.

Okei, nüüd tundus, et oli nagu ohutu, sest noh.. zombid laevale ei saanud ja nii targad nad vast polnud, et mingit plaani ka teha seal all nii et naine võis uustulnukatele keskenduda. "Kas keegi palun seletaks, mis kurat siin toimub?" kordas Val veidi tungivamalt enda küsimust. "Kes te olete ja kust te siia saite ja kus te seni olnud olete ja kas teid on veel ja kas te tulite meile appi?" vuristas naine siis lisaks, taibates, et eelmine küsimus talle vast piisavalt infot ei kindlusta.

Nathaniel noogutas saadud info peale ja pööras pilgu Oliverile, kes tema juurde tuli. „Te teate midagi mingist Dallasest?“ küsis Nathaniel kahtlevalt. Nende grupile polnud Dallasest mitte keegi midagi rääkinud. Tõenäoliselt oli seal sama olukord, mis Washingtonis. Kõikjal maailmas valitses suht sarnane seis. Aga erinevaid baase oli küll igal pool. Need tuleb üles leida lihtsalt või teada kindlalt, kus need baasid on. Ja siis tuli see brünett jälle oma küsimustega. Õigustatud küsimused iseeneset. Clarke viis pilgu naisele ja siis üle teiste tsiviilisikute, kes neid piidlesid. “Mina olen veebel Clarke, ja see on minu rühm. Me tulime linna kolm nädalat tagasi kindla missiooniga, mida me avaldada ei tohi, meid oli kaksteist esialgu,“Nate ohkas vaikselt. “ Hutcherson ja Green tulid teise meeskonnaga kaks nädalat tagasi linna ja nemad on oma grupist ainsad ellujääjad. Abivägesid meile ei saadeta ja meile teadaolevalt pole linnas rohkem ühtegi gruppi eriväelasi. Antud hetkel oleme me siin, et teid aidata,“ rääkis Nathaniel rahulikult ja piisavalt valjult, et sealolijad neid kuuleks. Ta libistas kergelt ja mõtlikult pöidlaga üle oma huulte, nagu talle harjumuseks oli saanud. Ta oli hetkel valmis veel küsimustele vastama, aga peagi tahab ta Juliani ja mõne arukama inimesega veel seal laevapeal kusagile siseruumi minna ja sellest Dallasest lähemalt rääkida.

"Ahah.. Mina olen Valerie," sõnas naine kergelt noogutades, kuigi see enesetutvustus kõlas ja undus väga random ja awkward, aga no.. Nad ju kõik ülejäänud teadsid seal üksteist ja viisakas oli end tutvustada. "Või sinu keeli siis Hamilton," lisas Val muiates. Huumorisoon peab säilima siiski. "Kes teid saatis? Kusagil on siis veel inimesi elus? Mingid valitsustegelased lausa, et teid kamandavad?" päris Valerie edasi.

Julian muigas kergelt. Milleks üldse mainida mingit operatsiooni, kui see salastatud oli, kas ei oleks olnud lihtsam öelda, et nad saadetigi inimesi aitama, nüüd tekkisid kinldasti paljudel kahtlused ja usaldamatus. "Abi kulub alati ära," mainis Julian aga nagu muuseas. Iseasi oli see, kuidas nad neid aidata said. Jah, neil olid relvad, see kulus alati ära. Ja väljaõpe. Aga kokkuvõttes olid nad nüüd ka samamoodi laevas ning all olid zombied ja nad olid kõik lõksus. "Ka meie oleme algusest peale palju inimesi kaotanud," lisas Julian. "Enamusi käikudelt linna, et süüa otsida või relvi hankida." Seda ei olnud vaja mainida, et mõned olid endalt ise elu võtnud, sest nende jaoks oli see pinge liiga koormav. "Kuid linnas ei ole enam peaagu midagi järel, kõik, mis on, on siin laevas. Me oleme üle aasta siin elanud."

Thomas jälgis pisut nende vestlust. "So ma oletan, et homme me siit küll kusagile ei liigu?" küsis mees siis hetke pärast, pilk hetkeks Valeriel ja siis Julianil. Ei noh. Temale ainult sobib. Saavad puhata. Cat saab puhata. ""Miks mitte?" küsiski tüdruk oma lapselikul tasasel häälel. "Praegu on väljas väga ohtlik, selle pärast," vastas Thomas talle tasa, ning vaatas siis taas teiste poole.

Nate ei muianud Hamiltoni nalja peale. Mitte, et see naljakas poleks olnud, lihtsalt Nate oli väsinud, söömata ja joomata ja üldse mitte nalja tujus. Aga ei vaadanut nais ka nagu nagu too midagi tobedat oleks öelnud. Ta raputas aga küsimuse peale oma pead: “Riigi valitsust otseselt pole, aga on loodud teatud võimuorgan, millest me rääkida ei saa. Meil pole oma emabaasiga enam sidet ja põhimõtteliselt meid tagasi ei oodata,“ rääkis Clarke tõsiselt. Nad olid hüljatud. Eks see nii oligi, et kui riik langes ei hoolinud sõduritest enam keegi. Kui ta positsioon kindlustatud oli. Ega eliitüksuslased ise ka väga sellest võimuorganist midagi teadnud. Nemad allusid lihtsalt käskudele. “Palju teil relvi on? Ja kes relvi käsitleda oskavad?“ küsis Nathaniel siis veidi ringi vaadates. Tema end tiim hoidis tema selja taha ja laevaelanikud olid rohkem nagu Juliani selja taga. Nagu kahe leeri tippkohtumine. Eks see midagi sellist oligi. “Me anname endast parima, et teid kaitsta, aga ma pean kogu oma meeskonna nimel teid veidi paluma. Kas oleks kuidagi võimalik mu meeskonda toita ja veega varustada?“ küsis Nate nüüd kelleltki laevalolijalt. Ilmselt siis Hamiltonilt. Ta meeskond oli väsinud ning vajas süüa ja vett. Ning puhkust. “Homme ilmselt ei lahku me siit kuskile,“ vastas Clarke uuele küsimusele ning viis pilgu hääle suunas. Wow, sellel mehel oli palju sõjamaalinguid. Ja laps. “Kui palju siin lapsi on?“ taipas Nathaniel küsida. Lapsed võtavad nende tempot veel enam maha kui tsiviilid. Aga iseenesest oli tore näha, et mõni laps ikka elus oli veel.

"Üks laps," ütles Thomas vastuseks küsimusele, millele tema täitsa võiks vastata. Sest Cat oli tema pisike. Aga vähemalt ei võta ta siis ilmselt nii palju hoogu maha, sest viit last kaasas tassida oleks kahtlemata koormavam, kui ühte. "Ja relvi mina igatahes oskan ka käsitleda." Thomas sättis taas Cati enda süles, kes pead mehe õlale toetas ja seda võõrast meest vaatas. Tal olid paeluvad heledad silmad.

Naine noogutas kergelt mehe jutu peale, viies pilgu siis hetkeks üle ülejäänud kamba. Päris karm tegelt.. Sedasi hüljatud saada. "Mina oskan ka.. Noh, oleneb relvast, aga kui vaja siis saan vast igasugustega hakkama," lisas Valerie. "Kus te enne olite muidu? Enne siia tulemist, ma mõtlen.." küsis naine veel ja noogutas siis palve peale. "Jah, muidugi.. Te olete kindlasti väsinud ka," sõnas naine laeva sisemusele viibates. Vabu kajuteid neil veel oli ja puha. Teise mehe küsimuse peale ta muigas kergelt. "Me oleme sadamas siiski.. Pesemiseks vett jagub, aga juua ma seda sama ei soovitaks küll."